Postimees kirjutas 25. novembril: Praegu võib looduskaitseseaduse järgi ehitada uusi hooneid üldjuhul meresaarte kaldast 200 meetri, mandri mererannast ja suuremate järvede kaldast 100 ning järvede-jõgede kaldast 50 meetri kaugusele. 50-meetrine ehituskeeluvöönd kehtib eraldi ka tiheasustusalade kohta. 

8. novembril allkirjastasid Erki Savisaar (KE), Heiki Kranich (RE), Andres Metsoja (Isamaa) ja Peeter Ernits (EKRE) eelnõu, mille järgi jääks kõikjal alles vaid 20-meetrine kaitsevöönd, mida omavalitsused saaksid soovi korral laiendada.

Eelnõuga ühtlustataks ehituskeeluvööndi mõiste veekaitsevööndiga. Läänemere, Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve ning Võrtsjärve puhul on see 20 meetrit. Ülejäänud järvedest ja jõgedest küündib veekaitsevöönd 10 meetri kaugusele.

Selline seadusemuudatuse plaan on aga nii ökoloogid kui looduskaitsjad välja pahandanud, Eesti ühiskonnas on sõna võtnud veel teisigi inimesi ja nüüd sekkus olukorda ka Rahandusministeerium, kellele Keskkonnaministeerium seaduseelnõu saatis. Teadmiseks, et kui plaanitakse teha mõnda seaduse muudatust, tuleb saada ka teiste ministeeriumite heakskiit. 

Sellel korral rahandusministeeriumi heakskiitu ei tulnud, asuti hoopis keskkonnaministeeriumi poolt ette valmistatud loodusvaenulikku seadusmuudatuse ettepanekut korrastama ja viisakalt öeldes, lasti kogu see seaduseelnõu sõelapõhjaks.

Rahandusministeeriumi täpsustusi oli kokku kuus, toon ühe näite: “Eelnõuga kavandatud ranna ja kalda kaitsevööndi regulatsiooni kaotamisel on otsene mõju rohevõrgustike käsitlemisega planeeringutes, mis on nii üleriigilise-, maakonna- kui ka üldplaneeringu ülesandeks (vt PlanS § 14 lg 1 p 5, § 56 lg 1 p 9, § 75 lg 1 p 10). Rohevõrgustikega käsitlemine sai alguse Euroopa Liidu bioloogilise mitmekesisuse poliitikast tulenenud rohetaristu strateegiast. 

Rohetaristu strateegiat viiakse ellu läbi erineva tasandi planeeringute, mille koostamisel lähtutakse Rohevõrgustiku planeerimisjuhendist. Juhendis toodu kohaselt on veekogude kallastel oluline tähtsus elupaikade ja liikumiskoridoridena mitmetele maismaa liikidele, samuti on kaldad seotud puhkeotstarbelise kasutusega (lk 14). Samuti on juhendis rõhutatud  vajadust näiteks vooluveekogude mõlemal kaldal säilitada taimestik kuni mitmesaja meetri ulatuses (lk 42). 

Eelnõu seletuskirjas ei ole analüüsitud, millised on eelnõuga seotud mõjud rohevõrgustikule ja seeläbi elurikkuse kaitsele ja säilimisele tervikuna. Arvestades eeltoodut, võib muudatuse jõustumine seada ohtu või raskendada rohevõrgustike määramist planeeringute koostamisel.” 

Eesti Metsa Abiks toetab antud küsimuses igati rahandusministeeriumit ja loodame, et selline harva esinev nähtus poliitmaastikul ei jää viimaseks vaid kätt hoitakse looduse heaolu pulsil ka edaspidi.

Keskkonnaministeeriumi järjekordse loodusvaenuliku tegevusplaani mõistame aga hukka.

Omapoolset toetust Rahandusministeeriumile on juba väljendanud looduskaitseline liikumine MTÜ Roheline Pärnumaa

Eesti Metsa Abiks saatis omalt poolt täna keskkonnaministrile välja järgmise pöördumise, mille sisu on:
“Eesti Metsa Abiks avaldab toetust Rahandusministeeriumile seoses seisukohtadega looduskaitseseaduse ja sellega seotud seaduste muutmise seaduse eelnõu (483 SE) osas.
Eelkõige leiame, et mõju looduskeskkonnale ei ole piisavalt hinnatud, mõjuhinnangut ei ole seletuskirjas välja toodud.

Toetame kindlalt ka Rahandusministeeriumi seisukohta: “Euroopa keskkonnaõiguse üheks aluspõhimõtteks (aluspõhimõtete rakendamine on EL liikmesriikidele kohustuslik) olev ettevaatuspõhimõte näeb ette, et keskkonnaga seotud riske tuleb vältida olukordades, kus ei ole selge, kas kavandatava tegevusega kaasneb keskkonnamõju ja otsuseid ei tohiks teha olukorras, kus otsusega kaasnev keskkonnamõju on negatiivne või on mõju teadmata. Seega on kogu Eesti ranniku- ja kaldaala puudutava muudatusega looduskeskkonnale kaasnevate mõjude hindamata jätmine vastuolus ettevaatuspõhimõttega, millest ka õigusloome protsessis lähtuda tuleb.“

Leiame, et antud seaduseelnõu seab suurde ohtu Eestimaa rannikutel, jõgede ja järvede kallastel asuva looduskeskkonna, mis võib loodusväärtusi oluliselt ohustada.
Viimastel aastatel on Eesti korduvalt lõdvendanud loodust kaitsvaid paragrahve, eesmärgiks kas kaevandamine või lageraied looduskaitsealadel. See tendents peab kiiresti muutuma, peame hakkama mõistma paremini ökosüsteemiteenuseid, mida loodus meile pakub ning mis on vajalikud terve ühiskonna, mitte vaid kitsa ringkonna või huvigrupi jaoks. Selle seaduseelnõu jõustudes on kahjud loodusele paraku pöördumatud.

Avaldame lootust, et looduskeskkond Eestimaa rannikutel, jõgede ja järvede kallastel jääb kaitstuks ning antud seaduse eelnõu sellisel kujul jääb kinnitamata.”

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta