Rahvusvaheliselt hinnatud koreograafid ja tantsijad Külli Roosna ja Kenneth Flak toovad Vaba Lava kuraatorprogrammi raames publikuni inimese ja looduse vahekorda käsitleva lavastuse The Wild Places : : Mountain. Bioneer uuris Külli Roosnalt, kuidas on võimalik omavahel ühendada ökoloogia ja tants.

6. veebruaril Hollandis CaDance festivalil esietenduv tantsulavastus jõuab Eesti vaatajate ette vaid kolmel õhtul: 11. ja 12. veebruaril Tallinnas Vaba Laval ning 13. veebruaril Tartu Uues Teatris.

Kuidas tekkis mõte sellist lavastust teha?

Mõned teemad on sellised, mida ei saa jätta torkimata. Inimkonna suhe loodusesse on arvatavasti meie ajastu üks tähtsamaid küsimusi ja puudutab inimese ellujäämist liigina.

Mida lavastus endast kujutab? 

Nagu öeldud, on lavastuse Wild Places : : Mountain teema inimese suhe loodusesse. Ühest küljest oleme looduse osa ja sellest täielikus sõltuvuses, teisest küljest proovime loodust kontrollida ja endale allutada.

Inimesel on suurepärane võime asju ette kujutada ja mängida abstraktsete suurustega. Me oleme unistajad ja unistuste abil loome endile parema elu. Probleem tekib siis, kui lõhe mõtete ja reaalsuse vahel venib väga suureks. Praegu kujutame endale ette, et loodusvarasid on piiramatus koguses. See on nüüdisaegse ökoloogilise kriisi tuum.

Uurijad on leidnud, et me rikume ära sellised looduslikud süsteemid, mis teevad elu inimeste jaoks võimalikuks. NASA uuringute järgi on viimase kümne aasta keskmine temperatuur olnud läbi aegade kõige kõrgem. Seda on põhjustanud süsihappegaas, mis atmosfääri paisatakse.

Alates 1990ndatest on süsihappegaasi väljalase tohutult tõusnud. Kuigi 97% kliimateadlastest on nõus, et keskkonnariskid kasvavad kiirenevas tempos, siis midagi tõsiseltvõetavat ei ole ette võetud. Majandusteadlased ütlevad, et iga euro, mis investeeritakse rohelisse tööstusesse, loob töökohti ja annab tagasi rohkem ja rohkematele kui euro, mis investeeritakse fossiilkütustesse. Ikkagi on seda muutust väga raske teha, sest praegu oleme fossiilkütustest sõltuvuses nagu narkomaan heroiinist.

Meie prooviperiood algas kümnepäevase matkaga Norra mägedesse. Eesmärk oli saada eemale tsivilisatsioonist ja vaadata, mis hakkab juhtuma, kui igapäevased mugavused puuduvad. Samuti soovisime kogeda vahetut suhet loodusega. Mägedesse jõudes sai kohe selgeks, et me ei oleks seda reisi üle elanud, kui meie käsutuses ei oleks olnud tänapäevaseid vahendeid: korralikke riideid, telke, söögitegemise vahendeid, pulbrist tehtavaid suppe, samuti kaarte orienteerumiseks. Meie kliimavööndis (eriti mägedes) oleme täielikult tehnoloogiast sõltuvad.

Kuidas on võimalik luua tantsulavastus sellistel teemadel? Kuidas tantsukunst aitab näha probleemi teisel viisil, kui meedia seda meile kirjeldada suudab? Meie peamine väljendusvahend lavastuse loomisel on liikumine ja esinejatevahelised suhted. Liikumiskeelt võib iseloomustada energeetilise ja füüsiliselt laetuna, kohati tegevuspõhisena. Konteksti loomiseks kasutame teksti, heli ja videot. Näiteks kasutame Külli Roosna isa kirju, mis ta saatis perele Tšernobõlist tuumajaama plahvatust likvideerivatel koristustöödel olles. Lavastuse ökosüsteemis aitavad elemente integreerida sensorid, mis on kinnitatud tantsijate külge ja paigutatud põrandale. Liikumisest tulenevad erinevad dünaamikad ja impulsid mõjutavad otseselt heli. Tulemuseks on lavastus, mida võib näha ja tõlgendada mitmeti.

Lavastus lähtub Arne Næssi süvaökoloogilisest teooriast, rääkige sellest lähemalt. Miks te just selle valisite?

Leidsime inspiratsiooni Norra filosoofi Arne Næssi süvaökoloogia teooriast, mille järgi kõik asjad on omavahel seotud. Looduses esinevatel ökosüsteemidel ja nähtustel on loomuomane väärtus olenemata sellest, kas see on inimesele kasulik või mitte. Inimene ei peaks ennast käsitlema looduse isandana, vaid leidma oma koha selles süsteemis ja proovima end oma keskkonnaga samastada. Seda tehes isiklik mina laieneb ja tõenäoliselt ei soovita kasutada vägivalda oma keskkonna ja teiste inimeste vastu.

Næss annab tervikliku raami inimese- ja keskkonnavahelistele suhetele mõtlemiseks. Need ideed esitavad väljakutse, olles samal ajal paeluvad.

Kellele on üritus suunatud?

Kõigile!

Mida huvitavat Te lähiajal veel plaanite?

Jätkame liikumise ja tehnoloogia kombineerimise uurimist. Meie viimane lavastus Blood Music kasutab sensoreid, et saavutada olukord, kus tantsija muutub ise oma helitausta loojaks.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta