Maailm otsib majanduskriisi, väärtuste kriisi ja ökoloogilise kriisi kaudu uut arenguteed. Seisame evolutsiooni rismikul ning valime suunda. Läbi masu ja tusa tõuseb visalt teadmine – oleme tunnistajaks uuele algusele. Aga millisele?

Terane pilk märkab, et paljud inimesed otsivad uut teeotsa. Nii üksinda kui koos: hindavad ümber väärtusi, korraldavad ümber oma olemist ja tegemisi. Kriis on parim katalüsaator uutele lahendustele. Vanade süsteemide ja mõttemustrite lagunedes tekivad uued, mis vastavad selle ajahetke arenguvajadusele.

Tundlikum osa ühiskonnast lausa põleb sisemiselt. Tänased martin-lutherid on naelutamas teese globaalse kapitalismikiriku uksele, et lükata käima uus elukorralduslik reformatsioon. Kes vähem, kes rohkem teadvustades, milles on küsimus.

Raiskav ja hoolimatu postindustriaalne ühiskond liigub juba täiesti nähtavalt säästva arengu rajale. Esile kerkivad need inimesed ja organisatsioonid, kes suudavad vanast vabaneda ning muutustega kaasa minna, saades ise tahtmatult suunanäitjaks terviklikuma elukorralduse poole.

Arenguhüppe ootuses

Ühiskonnal on aeg sõnastada uued arenguteesid. Selline mõte jäi kõlama suve alguses Karilatsis peetud Eesti Ökokogukondade Ühenduse iga-aastasel kokkutulekul, kuhu kogunenud inimesed leidsid, et peaksime tegema seda ühiselt ja päris uuel moel. Tark oleks unustada välise eduralli mõttekrambid ja võtta sihtide seadmisel arvesse laiemaid muutusi enda ümber ning juba toimivaid uusi lahendusi eri eluvaldkondades.

Millest me tegelikult räägime? Et oleme kõik teinud viimase paarikümne aasta jooksul kõvasti tööd, roninud karjääriredelil ja teeninud raha, kuid millestki olulisemast tunneme ikka puudust. Et oleme ehitanud üles iseseisvust, kuid sattunud üha suuremate sõltuvuste küüsi. Et oleme seadnud elu keskpunkti infotehnoloogia, ent jäänud pinnapealse uue meedia ja virtuaalse reaalsuse vangi. Et oleme kaotanud hingerahu ja tasakaalu, kuid mitte püüdlust olla õnnelik ja elada täisväärtuslikku elu.

Jõudsime tõdemusele, et väga paljud meist on valmis Tiigrihüppe ajajärgust edasi liikuma. Nii nagu terve inimene vajab virtuaalse suhtluse asemel eelkõige teist inimest, silmast-silma ja südamest-südamesse suhtlust, vajab terve kogukond sügavamaid sihte ja terve ühiskond uut hüpet – Konnahüpet.

Nägemus võimalustest

Konnahüpe ehk kogukonnahüpe on vaade elukorraldusele ja uutel alustel toimivale ühiskonnamudelile, milles esikohal inimene, kogukond ja keskkond. Tiigrihüppe järgi nime saanud kogukonnahüpe hõlmab nii majanduslikku, sotsiaalset, ökoloogilist kui maailmavaatelist aspekti. Selle nägemuse läbivaks mõtteks on ka sõltumatuse saavutamine suurtest süsteemidest ning ühiskonna liikumine tasakaalukama, loomulikuma ja terviklikuma eluviisi juurde.

Sarnaselt meie edukale rahareformile võiks Konnahüppe käigus läbi viia ulatusliku rohereformi, asendada kapitalistliku tavamajanduse hoolivama tänumajandusega ning nimetada elektroonilise e-riigi ökoloogiliseks ö-riigiks. Innovatsiooniaastale kohaselt kõlavad ühiskonna arengu uued märksõnad: ‘ökoloogiline innovatsioon’ ja ‘sotsiaalne innovatsioon’.

Argipäevas võib juba silmata Konnahüppeks valmistujaid ja hüppe sooritajaid. Neid, kes proovivad üksi või kogukonnas terviklikumat eluviisi ja ise hakkama saamist, vähendades enda sõltuvust suurtest süsteemidest. See peegeldub inimeste püüdluses puhta toidu, säästvate tehnoloogiate, energia- ja jäätmesõltumatuse poole, samuti pürgimust sotsiaalse ja pedagoogilise vabaduse, infovälja vabaduse, maailmavaatelise ning vaimse vabaduse suunas.

Edasiviiv sõltuvus

Kogukondade sõltumatus aitab inimesel jõuda vabaduse ja sisemise arenguni ning ühiskonnal uue tasakaalu ja sotsiaalse sidususeni – saavutada edasiviiv ‘ökoloogiline ja sotsiaalne sõltuvus’.

 Konnahüpe on seega nägemus, mis kõneleb inimese muutumisest ökoloogiliseks sõltlaseks... See on hüpe uude mõistlikusse, loomulikku, kogukondlikku ja ökoloogilisse elukorraldusse nii linnas kui maal.

Oleme kompamas koostööd uuel tasemel. Minu Eesti mõttetalgutel Haanimaa mõttekojas ja mujalgi arutledes on tekkinud veendumus, et sarnased mõtted keerlevad paljudes peades – selline võikski olla Meie Eesti. Ka lähenevaid valimisi ei tasu karta. Maailm liigub säästva arengu rajale isegi siis, kui karjääripoliitikutel ja muudel skeptikultel õnnestub selle loomuliku arenguprotsessi ümber tolmu keerutada.

Elame erakordselt huvitaval ajal. Evolutsiooni ristteel on kõik võimalik. Ehkki meie kõigi sisemine kompass näitab õiget suunda, tuleb edasiliikumine ühiselt otsustada. Kui esmapilgul kõlab Konnahüppe manifesteerimine idealistliku fantaasiana, võib avatult edasi mõeldes ja muutuvat reaalsust tajudes hakata kuju võtma täiesti realistlik arengustsenaarium. See mõte on nagu savi, mis ootab voolijaid.

________________________________

Artikkel on ilmunud ka Maalehes