Erkki Peetsalu loovagentuurist Maailm kutsub üles kõiki „salarohelisi“ kapist välja tulema.

Salarohelise pihtimus

Minus elab roheline mehike. Ükspäev avastasin endas üllatuslikult tüübi, kes vaatleb maailma läbi roheliste prillide. Ta kasutab minu silmi. Sellest päevast pole elu enam endine.

Juhtus see kusagil aastatuhande vahetuse paiku, kui ‘alien’ endast märku andis. Ta ei ole kindlasti äärmuslik roheline, poliitiline roheline ega moeroheline, rohkem nagu sala- või hobiroheline. Ja ilmselt pärineb ta mõnelt teiselt planeedilt – kuidas muidu õnnestunuks tal minusse nii märkamatult siseneda.

Jupp aega elame koos, tänaseks juba päris head sõbrad. Olen proovinud ka ise maailmas toimuvat tema pilguga vaadata, et võrrelda nähtut oma varasema vaatenurgaga. Mis selgub? Rohelisel mehikesel on tõsi taga, kui ütleb, et tegelikult on kõik inimesed sisimas ‘öko’. Mõni ei tea seda, mõni ei taha teada, mõni teab ja varjab, mõni teab ja tegutseb, mõni aga ülbitseb selle teadmisega.

Sõltuvuse tunnused

Nõnda on aastatega minustki saanud salaroheline. See oleks justkui sõltuvus, millest ei saa lahti. Varem elasin linnas, praegu maal. Varem jättis teeäärne prügi mind külmaks, praegu tulen metsaskäigult tagasi peotäie sodiga. Linna tulles tahaks tänaval vedelevad pudelid üles võtta nagu veendunud pudelikorjaja. Varem ma ei märganudki rohelisi mõtteavaldusi, nüüd hakkas endal sulg sügelema.

Hobirohelisena on olnud huvitav jälgida rohelise mõtteviisi muutumist Eestis. Kindlasti on seda ka teaduslikult uuritud, nii kommunikatsiooniteoreetiliselt, semiootika aspektist kui muul moel. Mina tuginen kõhutundele.

10-15 aastat tagasi sukelduti ‘rohelusse’ kui uude ja huvitavasse valdkonda. Sündisid roheliste organisatsioonid, kõlasid esimesed rohelised lööklaused. Sealt kujunes avalikkuse suhtumine, et roheliseks olemine on friikide eralõbu. Üksikud äärmus-rohelised vaated andsid sõnale ‘roheline’ mõnes ringkonnas isegi sõimusõna tähenduse.

Roheline ehk säästlik mõtteviis aga juurdus ja tänaseks on peale kasvanud suur hulk inimesi, kes harrastavad keskkonnasõbralikku ja loomulikku eluviisi ning eksponeerivad mõnuga oma 'rohesõltuvust'.

Poliitiline loom tulejoonel

Paraku elame siltide kleepimise ajastul. Nüüd, kui aastapäevad eksisteerib poliitilisel eesliinil roheline jõud, liigitatakse iga jõulisem rohelise mõtte kandja poliitiliste loomade sekka. Sageli täiesti ülekohtuselt. Tänu sellele ei soovi paljud ärksa mõtlemisega inimesed ühiskonda puudutavates küsimustes avalikult sõna võtta. Sattumine tulejoonele koos poliitiliste loomadega ei ole parim väljavaade, mida kõrgema sotsiaalse tundlikkusega avaliku elu tegelane võiks endale soovida.

See tegelik roheline poliitiline loom tegutseb ise üsna visalt, ent ta on siiski noor ja ullike. Noorlooma on lihtne hoida lõa otsas või sihikul. Oleme näinud, et poliitilist looma on ka kerge murda, kui kari väike või juhtoinata. Seepärast peaksime soovima poliitrohelisele karjaõnne ja viljaõnne, et kari ei kiratseks ja sigiks hästi. Kuid ka oskust rääkida kõlavamalt ja inimeste keeles, lihtsalt argumenteerida, et ühiskonna säästvale arengule suunatud sõnumid kohale jõuaks.

Märksõnas 'säästlikkus' peitub ilmselt võti selle kohta, kuidas igapäevaelu tasakaalukalt ja innovaatiliselt edasi arendada, kahjustamata seejuures keskkonda ja kogu ökosüsteemi. Päriselu algab ikka tavalisest inimesest, tema suhtumisest ja käitumisest. Kui massid ei märka või ei mõista rohepoliitiliku kõrget mõttelendu, kidub ka teadlikkus.

Palavik tõuseb

Meie koduplaneet põeb, palavik tõuseb. Käsimüügiravimid ega retseptiravimid enam ei aita, vaja on ravida algpõhjust. Vastused ‘haiguste raviks’ on meie sees olemas. Inimesest endast sõltub määratult palju, aga vahel tundub, et enamik meist ei taha või ei suuda oma argirutiinist ja isiklikust mugavusest kõrgemale vaadata. Mida laisemad oleme täna, seda valusamaks kujuneb hilisem ravi.

Kes meist oskaks täpselt ennustada, mis hakkab juhtuma ülemaailmselt. Kui lugeda globaalseid arenguvisioone, majandusprognoose, jälgida mõtlejaid ja visionääre, jääb silma huvitav asjaolu. Üha enam käsitletakse maailmas toimuvat vaid kahest vaatenurgast: kuidas võiks jätkuda areng enam-vähem senistes oludes, ilma globaalsete mullistuste või keskkonnakatastroofideta, ning mis hakkab saama, kui meie nähtava maailmaga juhtub midagi drastilist. Olgu selleks pöördumatud kliimanähtused, naftaajastu järgne peataolek või midagi muud. Nii et palju rohkem valikuvariante enam ei pakutagi...

Enamik arvajaid on veendunud, et meile tuttav maailm teeb 21. sajandil oma senises elukorralduses läbi drastilised muutused. Kas ennustatav uue ajastu tulek tähendab teadvuse kvanthüpet või teaduse kvanthüpet, või mõlemat koos? Vahet pole. Oluline on uuega kaasa minna, leida sobiv jõesäng ja voolata, mitte elu hinnaga voolu takistada. Leida uus lähenemine ka ühiskondliku ja majanduselu korraldusele.

Hea on märgata inimesi enda ümber, kes mõtlevad ja tegutsevad salaroheliselt ehk avatud südamega. Kõigile salarohelistele soovitakski kapist välja tulla. Sõltuvuse tunnistamine on esimene samm probleemi lahendamise suunas. Aga probleeme maamunal jagub, ja lahendused algavad meist endast.

Sarnased artiklid