Üheks loomade käitumist uuriva teadusega seotud tulisemaks küsimuseks peetakse, et kas ka loomadel on tunded. Lihtne ja samas õige vastus on, et muidugi neil on tunded.  Lihtsalt vaadake ja kuulake neid, kui julgete, nuusutage lõhnasid, mida nad üksteisega suheldes eritavad.  Vaadake nende nägusid, sabasid, kehasid ja  silmi. See, mida meie nende välimuses näeme, ütleb ka palju selle kohta, mis toimub nende peades ja südametes. Loomade tunded ei ole sugugi nii salapärased.

Kolm aastakümmendit tagasi, kui alustasin õpingutega ja küsisin, et mis tunne oleks olla koer või hunt, olid peaaegu kõik uurijad skeptilised, mõistatades suure hulga ajast, kas loomad nagu koerad, kassid ja šimpansid, üldse tundsid midagi. Et emotsioone ei saa uurida mikroskoobi all, ei leidnud teadlased tavaliselt midagi. Mulle meeldib öelda, et olen rõõmus, sest polnud nende koer.

Kuid nüüd on palju vähem skeptikuid; mõjukad teadusajakirjad avaldavad artikleid rõõmsatest rottidest, leinavalus elevantidest ja empaatiavõimelistest hiirtest; selliseid uudiseid peetakse loomulikuks. Olulisema tähtsusega küsimus pole, kas loomadel on tunded, vaid kuidas loomade emotsioonid on evolutsiooniliselt arenenud. Lihtsalt öeldes on paljudel liikidel emotsioonid tekkinud kohanemise käigus. Need toimivad kui sotsiaalne liim, sidumaks loomi üksteisega, ning kiirendavad ja reguleerivad erisuguseid sotsiaalseid kokkupuuteid sõprade ja vaenlaste vahel.

Tunded lubavad loomadel käituda kohanemisvõimeliselt ja painduvalt, kasutades erinevaid käitumismustreid väga mitmesugustes olukordades. Uuringud on varem näidanud, et hiired on empaatiavõimelised närilised, kuid tuleb välja, et neil on ka huumorimeelt. Võime samuti lugeda naudingut otsivaist iguaanidest; armunud vaaladest; vihastest paavianitest; elevantidest, kes kannatavad psühholoogiliste tahtmatute mälestuste ja traumajärgsete ärevushäirete käes (neil on suur hipokampus, aju osa limbilises süsteemis, mis on oluline tunnete töötlemiseks); leinavatest saarmastest; harakatest ja eeslitest, tunnetavatest kaladest ning pimeda liigikaaslase silmana käituvast nägemisvõimelistest koerast. Tänaseks on aluspõhimõtted muutunud sellisel määral, et neile, kes ikkagi ei usu loomade võimet tunnetada, võib ette näidata tõestusekoormaid.

Paljud uurijad märkavad, et arutledes loomade tunnete üle, peame olema antropomorfsed (omadus rakendada inimeste tunnusjooni loomadele), aga kui teeme seda ettevaatlikult, võime siiski olulisel määral arvestada loomade vaatepunktiga. Pole vahet, kuidas seda nimetame, kuid teadlased on nõustunud, et loomad ja inimesed jagavad mitmeid ühiseid tunnusjooni, kaasaarvatud tunded.  Seega ei aseta me loomale midagi inimomast, pigem tuvastame ühisnimetajad ja kasutame inimkeelt, et suhelda vaadeldavaga. Antropomorfistlik hoiak on loomulik ja vajalik loomade tunnete mõistmisel.

Võime  oodata lähedasi, kestvaid ja vastupandamatuid tundeid sama liigi isendite vahel, kuid ka metsikult erinevate loomade vahel võib leida ebatõenäolist suhtlust, isegi saaklooma ja kiskja puhul. Taoline juhtum toimus Tokyo loomaaia nastiku Aochani, kes sõbrustab kääbushamster Gohaniga, ning viiel erineval korral Keenias oorüksipoja ja emalõvi vahel.

Loomade tunnete olemasolu vastu vaielda on halb bioloogiline tava. Teadusuuringud evolutsioonibioloogias, kognitiivses etoloogias (loomade vaimsuse uurimine) ja sotsiaalne neuroteadus toetavad vaadet, et arvukal ja mitmekesisel hulgal loomadest on külluslikud ja süvitiminevad emotsionaalsed elud. (Siin keskendun imetajatele, kuigi andmed näitavad samuti lindude ning tõenäoliselt ka kalade võimet kogeda erisuguseid tundeid  ja valu ning kannatust.)

Charles Darwini üldtunnustatud ideed evolutsioonilisest jätkuvusest, mis erineb liikide vahel pigem hulga kui tüübi poolest, rõhuvad tugevalt loomade tunnete, empaatiavõime ja moraalse käitumise olemasolule. Jätkuvus lubab meil ühendada  evolutsioonilised arengupunktid erinevatel liikidel, et välja tuua evolutsiooni käigus tekkinud sarnased tunnusjooned, kaasa arvatud individuaalsed tunded ja soovid. Kõik loomad, kaasaarvatud inimesed, jagavad tunneteks vajalikke neuroanatoomilisi struktuure, näiteks amügdalat ja neurokeemilisi radu limbilises süsteemis.

Peegelneuronid aitavad selgitada selliseid tundeid nagu empaatia. Uuringud nende neuronite vallas toetavad tähelepanekut, et indiviidid suudavad tunda teiste emotsioone. Peegelneuronid lubavad neil aru saada teise isiku käitumisest, kujutledes end toime panemas sama tegu, et seejärel vaimselt asetuda tema kingadesse.

Veel pole teada, millise hulgani erinevad liigid nimetatud võimet jagavad, kuid on leitud kaalukaid tõendeid, et empaatilised ei ole ainuüksi inimesed.  Šimpansid ja teised primaadid aitavad üksteist toidu otsimisel ning elevandid lohutavad murelikke kaaslasi. Peegelneuronid selgitavad samuti vaatlusi, kus reesusahvid ei võta toitu vastu, mis põhjustab teise ahvi kannatusi, ning empaatilisi hiiri, kes reageerivad valule tugevamalt pärast teiste kannatavate hiirte nägemist.

Piirid "meie"  ja "nende" vahel on hägusad ja ületatavad; loomade tunnete uurimine aitab meil leida vastust suurele küsimusele, kes me oleme. Teine oluline küsimus, mis võib leida lahenduse, uurib loomade moraalivõimet. Arendades nähtust, mida nimetan "metsikuks õigluseks", võin väidan, et nad on selleks võimelised,  Paljud loomad teevad vahet õigel ja valel ning elavad moraalikoodeksi kohaselt.

Kui inimesed ütlevad mulle, et armastavad loomi, sest nad tundelised olendid, ning samas jätkavad nende väärkohtlemist, lausun, olen õnnelik, et nad ei armasta mind. Küsin sageli loomi ja inimesi kahjustavad tööga tegelevatelt teadlastelt ja intensiivloomakasvatuses töötavatelt inimestelt, kas nad teeks sama oma koerale. Paljud on säärase küsimuse kuulmisest ehmunud, kui aga inimesed ei teeks oma koerale sama, mida igapäevaselt teistele koertele või hiirtele, kassidele, ahvidele, sigadele, lehmadele ja elevantidele, peaksime teadma, miks. Kui küsimuseks tuleb, mida me saame teiste loomade suhtes teha või tegemata jätta, ei ole kahtlustki, et nende tunded peaksid meie arutlusi ja tegusid nendepoolselt informeerima.

Tunded on kingitus meie eeltulijatelt. Meil on need nagu ka teistel loomadel. Me ei tohi seda kunagi unustada. Kui küsimus on loomade heaolus, saame seda teha alati paremini. Enamiku ajast ei ole "hea hoolekanne" piisavalt hea.


Allikas: http://www.care2.com/greenliving/do-animals-have-emotions.html

Sarnased artiklid