Enne, kui perekond Miilid Piibe maantee äärses majas maabusid, oli kahekordsesse majja kokku elama surutud tervelt neli peret, seal olid ka poe- ja kohvikuruumid.

Pärast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist maja pärisomanikule lõi viimane elamise võõrast rahvast puhtaks ja müüs maja Miilidele maha.

Margus (56) ja Ülle (52) võtsid laenu ning ehitasid majale juurde veranda koos korraliku vannitoa ja tualettruumiga ning asusid seejärel vana maja päris oma koduks ümber kujundama.

Nüüd, kümme aastat hiljem, on majas viis imelist tuba ja endistest äriruumidest on lähiaastatel perepoegade initsiatiivil valmimas veel kaks lisatuba. Esimesel korrusel võõrustatakse külalisi, teine korrus on oma pere päralt.

Kuldsete kätega

Kui pereelu sisulise külje ehk majapidamistööde ja söögi valmistamise eest vastutab Miilide peres peamiselt pereema Ülle, siis kodu vormiline külg – kõik ehitustööd, meisterdamised ja parandamised – on osavate kätega peremees Margus enda kanda võtnud. Pole ime. Mehele on lapsest saati meisterdada meeldinud.

Nii lasebki Ülle abikaasal kodus oma äranägemise järgi toimetada. «Ma ei hakka temaga üldse vaidlema. Kui ta teinekord küsib, kuidas midagi teha, ja ma ütlen, et teeme nii, siis ta ütleb, et ei, nii ei sobi,» räägib naine ja lisab naerdes: «Tal on oma nägemus nendest asjadest.»

Ka eelmise kolmetoalise Kopli korteri renoveeris Margus oma kätega nii šefiks, et inimesed käisid seal, suud ammuli, nagu kunstinäitusel. Lõpuks ostetigi omapärane korter koos mööbliga perekonnalt ära ja Miilid said maale kolida. Perenaine tunnistab, et sisekujunduslikus mõttes pole tema Aegviidu majas midagi korda saatnud. Margus paneb isegi kardinad ette ja kui vaja, koristab ka tube.

Lipp lipi peal

Esmasteks renoveerimistöödeks võtsid Miilid kunagi küll pangalt laenu, kuid enamik ehitusideid on majas siiski oma vahenditega teostatud. Kunagi töötas Margus puidutsehhis, kust sai alla meetrised jupid küttepuuks koju kaasa viia. Selle asemel, et jupid tuleroaks visata, lihvis mees need siledaks ja pani seina või tegi mööbliks. «Peaaegu kõik siin majas on nendest alla-meetri-juppidest tehtud. Isegi toa talad on kuuest jupist kokku monteeritud. Kvaliteetpuitu on siin vaid mõne sauna ehitusest üle jäänud lauajupi jagu,» räägib Margus.

Enne uue mööblitüki kallale asumist ta ajakirju ei sirvi ja jooniseid ei visanda. «Vaatan, kui suurt asja mul tarvis on, teen mõõdu järgi kasti valmis ja hakkan igasuguseid asju külge riputama. Kui mul on vaja kuskile mingit kaart lõigata, võtan potikaane ja lõikan selle järgi,» naerab ta.

Puit on küll õdus materjal, kuid sellega hoogu minnes võib üldpilt saada mage. Peremees näib neist ohtudest teadlik olevat, sest on soojade puitpindade staatikat lõhkunud kargete kiviseinte ja metalldetailidega ning vürtsitanud mahedat paletti kirgaste värvidega. «Mulle meeldivad täisvärvid, aga ma ei oska neid tegelikult üldse kasutada,» tunnistab ta. «Panen ühe ja teise ning pärast vaatan, et kurat, see ei kõlba üldse!» Aga ta jätkab mõnuga eksperimenteerimist.