Öökülmade saabudes on aeg pottides kasvavad taimed talvituma panna. Pelargoonidele ja muudele igihaljastele taimedele sobib jahe ja valge säilitusruum. Lehed maha viskavad taimed lepivad ka täiesti pimeda kohaga. Taimetalvitaja kuldne reegel on selline: mida pimedam, seda jahedam - mida jahedam, seda vähem vett.

Fuksiad, pelargoonid, hõbekakrad, daaliad, kannad ja paljud muud konteineraia kaunitarid kasvatatakse meil sageli üheaastastena, peale suvist õitsemist visatakse nad ära ja ostetakse kevadel uued. Paljusid neist on siiski võimalik õigetes oludes talvitamisega kasvatada aastaid, isegi aastakümneid. Taimede looduslikud kasvukohad annavad hea vihje, millist talve nad tahavad.  

Suur osa meil kasvatatavatest konteinertaimedest on pärit vahemerelise kliimaga maadest - Lõuna-Aafrikast, Kaliforniast ja loomulikult Vahemere äärest. Seal nad kasvavad ja paljunevad kuuma ja kuiva suve jooksul ning vajuvad puhkeseisundisse jaheda, vihmase talve ajaks.

Puhkeperiood on taimedele vajalik kasvuks ebasoodsa aastaaja üleelamiseks. Osa taimi langeb täielikku tardumusse ja langetab kõik lehed, teised pääsevad üle talve oma elutegevust aeglustades.

Konteineraia taimede edukaks ületalve hoidmiseks tuleb nad viia pikaks ajaks puhkeseisundisse. Selleks tuleb neile anda valgust, soojust ja niiskust taimele sobivas koguses ja suhtes. See ei pruugi algul kohe õnnestuda, kuid aja jooksul leiab enamik kasvatajaid ikka mõne sobiva talvitusviisi oma kasvandikele. Rusikareegel on selline: lehed langetavad taimed ja sibullilled talvituvad pimedas ja igihaljad taimed valges. Osa taimi talvitub hästi mõlemal juhul.

Mida pimedam on talvituskoht, seda tähtsam on, et seal on ka võimalikult jahe. Temperatuur ei saa siiski langeda alla 0º C. Pikkade külmaperioodide ajal võib juhtuda, et ruumi peab soojendama elektriradiaatorite või -puhurite abil.

Liiga soe talvituskoht pole ka hea, taimed kasvavad seal edasi ja ei vaibu puhkeseisundisse. Lisavalguse puudumise tõttu venivad taimed välja, nende lehed on kalbed ja nad on kerge saak igasugustele kahjuritele nagu karilased ja lehetäid.

Pimedas ja soojas kohas jätkavad taimed niiskuse aurumist ja tasapisi kuivatavad end surnuks. Kui puhkeperiood katkeb keset talve, siis taime uuesti puhkama enam ei saa.

Talvituvaid taimi kastetakse väga ettevaatlikult. Kõige tavalisem taimede suremuse põhjus ongi liigsest kastmisest põhjustatud mädanemine. Kastmistihedus sõltub talvituskoha temperatuurist, valgusest ja õhuniiskusest.  

Pimedas, peaaegu 0º C juures talvituvad täielikus puhkeseisundis olevad taimed elavad edukalt kannatavad üle talve peaaegu ilma kastmata. Valges, 5-8º C ruumis vajavad taimed tavaliselt kastmist kord kuus. Vett antakse nii sageli, et lehed ja võrsete koor ei kuivaks ega krimpsutuks. Kuiv mullapind ei tähenda tingimata, et taime peaks kastma, juurtel võib piisavalt niiskust olla.

Taimed viiakse koos pottidega talvituskohta võimalikult hilja sügisel. Esimeste öökülmade eest kaitstakse taimed katteloori, talvevildi või penoplastplaatidega. Sisse tuua neid pole veel vaja, sest sooje sügisilmu võib veel kaua jätkuda.

Taimed valmistatakse puhkuseks ette vähendades kastmist ja lämmastikuga väetamist. Võimaluse korral viiakse taimed sügisvihmade eest katuse alla varju, kuid mitte otsesesse päiksepaistesse.  Muld ei tohi olla märg, kui taimed siirduvad talvitusruumi.

Anu-Kristin Tara, Aiaklubi

Ülemine pilt: www.gardenvisit.com

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta