Septembris tegeleme õuntega. Õunte korjamise ettevalmistamise käigus koristame puude alt varisenud õunad ja matame nad haiguste leviku tõkestamiseks sügavale pinnasesse. Sobivaim redel õunte mahavõtmiseks on A-kujuline. Redeli tugijalad ei tohi vajuda mulda. Sellisel puhul võib redel ümber kukkuda ja õunakorjaja võib saada tõsise trauma. Teravate jalgade maassevajumist väldivad kaks lauajuppi, millega redeli jalad maapinna ligidal paarikaupa ühendatakse. Lauajupid võivad olla redeli laiusest pikemad - seda paremini nad redelit pehmel pinnasel  stabiliseerivad. Puuredelile saame lisatoed kinnitada naeltega, metallredeli puhul on abiks pingutatavad klambrid või ettepuuritud aukudesse keeratavad metallikruvid (või ka poldid).  Puude otsas ahvi kombel turnimine on ohtlik nii puule (oksad võivad kergesti murduda) kui ka korjajale.

Hakatuseks nopitakse ära madalal paiknevad õunad. Lõpetuseks premeerime end eriti apetiitsete ladvaõuntega. Õunu, mida plaanitakse hoida keldris talveks, tuleb kohelda võimalikult hellalt. Korvist klobinal kasti valatud õunad ei säilu, puu otsast allaraputatud ammugi mitte. Õunapuud peaksid oktoobriks õunteta olema.
 
 
Septembri teisel poolel istutame vaarikaid. Kevadeks seda tööd jätta ei maksaks - vaarikas alustab kasvu sedavõrd vara, et siis peate tema istutamisega tegelema tõesti kohe peale pinnase sulamist, aga ilmad võivad sel ajal olla aedaminekuks veel liialt nurjatud. Vaarikad istutatakse reeglina ritta, siis on neid lihtsam toestada. Read võiksid olla põhja-lõuna suunalised. Ida-lääne suunaliste ridade puhul jäävad vaarikarea tagusel alal kasvavad taimed sügava varju tõttu  kiratsema. Vaarikaistikute  vahekaugus reas on 50...80 cm. Kui plaanite mitu rida kõrvuti istutada, siis koduaias võiks ridade vahel olla 1,5 m vaba ruumi. Vaarikaistik istutatakse samale sügavusele (või paar cm sügavamale) kui ta puukoolis kasvas. Peale mulla kinnitallamist kärbitakse vaarikaistik 50 cm pikkuseks. Nagu ikka lõpeb istutamise protseduur kastmisega.

Septembri lõpus oktoobri alul on paras aeg istutada marjapõõsaid.  Ka nemad alustavad kevadel varakult kasvu ja siis võib nende istutamisega kergesti hilineda. Põõsaistikule tehakse piisavalt suur auk, et ta juured vabalt sinna ära mahuvad. Peale augu täisajamist ja kinnitallamist peaks istik jääma kuni 10 cm sügavamale kui ta enne oli. Sel viisil soodustame täiendavate juurte teket  ja põõsas kujuneb kaharam. Arooniaid erandlikult ei istutata sügavamale kui nad enne olid. Peale istutamist lõigatakse välja kõik pliiatsist peenemad oksad. Jämedamaid kärbitakse seda tugevamini, mida vähem  on istikul oksi  ja mida halvemini nad on hargnenud.

Heitlehiste hekkide rajamine (paljasjuursete istikutega) algab siis, kui tõsisemad öökülmad on üle käinud ja lehed on hakanud massiliselt varisema. Tavaliselt saab hekke istutada septembri lõpust kuni oktoobri lõpuni. Sügisel on tark hekk istutada nendel aiaomanikel, kelle aias pinnas on liivasegune ja kuivapoolne. Kevadel kuivab selline pinnas liialt kiiresti ja istikud ei suuda täiendavate kastmisteta hakkama saada. Paljasjuursed igihaljad hekitaimed tuleks maha panna hiljemalt septembri esimese nädalaga. Tavaliselt küll okaspuid paljasjuursena enam ei müüda.

Septembris jätkub sibullillede mahapanek. Kuu esimesel poolel tegele nartsissidega, teisel poolel tulpidega.

Jätkub aia väetamine lämmastikuvaese sügisväetisega. Kellel sõnnikut käepärast, see laotab selle laiali ja kaevab sisse sügisese mullaharimise käigus. Tuleb jälgida, et taimed suvises kasvuhoos või saagi kogumise  käigus liialt mullast välja pole kerkinud. Vajadusel lisame maasikapuhmaste ümber ja marjapõõsaste alla mulda. Paljastunud juured hukkuvad talvekülmade läbi. September on soodsaim aeg viljapuude sügiseseks väetamiseks.

August oli parim kuu igihaljaste hekkide vormi pügamiseks. Kui see töö on veel tegemata, siis tehke seda kohe septembri esimestel päevadel.