Rabasaare küla Tapa vallas on kunagise (enam kui 500 töölisega) Lehtse turbatööstuse keskus. Küla sündis koos turbatööstusega ja ka hääbus koos sellega. Praeguseks elab kummituslikult tühjas asulas vaid kaks-kolm püsielanikku, tühjadest majadest on igaks juhuks elekter välja võetud ja vett peab ämbriga hoovi pealt tooma. Küla suurimaks vaatamisväärsuseks on seisma jäänud aeg, mis lubab uudistada 1930ndatel aastatel ehitatud töölismaju ning tööstushooneid.

Lehtse alevist Rabasaarele kulgev 5-kilomeetrine laialt lahti lükatud tee oli jõulupühade aegu vooderdatud kohevate lumehangedega ja pakkus matkajale üksinduse võlu. Näha võis kitsede jälgi, vana erasurnuaeda, kultuskive, kohalike kuusetoomise radasid, aga sõitvaid autosid või inimesi silmata ei õnnestunud.

Algselt oligi küla maailma eest peidetud. Tal polnud isegi nime. Rahvas kutsus asulat lihtsalt Rabaks. Nime Rabasaare sai küla alles 1990ndatel aastatel taasiseseisvunud Eestis, sest ilma nimeta asumeid ei tohtinud olla. Rabasse ei viinud ka teed, vaid kõik vajalik, kaasa arvatud inimesed, veeti kohale kitsarööpmelise tööstusraudtee abil. Maantee ehitati Rabasaarde alles 1960ndail aastail.

Ootusärevus paneb Rabasaarele jalutades endalt küsima, milline on täna koht, mida 1965. aastal peeti rajooni heakorrastatuimaks? Milline on nüüd küla, mida tunti kui turbatööstuse tõmbekeskust, kus olid isegi klubihoone, pood, arst ja lasteaed?

Lähenevast asulast annab märku vesihallidest tellistest lumise katusega kütuseladu, mida esimese hooga võib eramajaks pidada. Hangederikkas puudesalus on paarkümmend hoonet, mis eemalt vaadelduna sugugi inimtühjad ei tundu. Alles lähemal uurimisel võib märgata mõningaid tühje aknaruute, kooruvat värvi ja puuduvaid jalajälgi.

Rabasaare külas
Hüljatud kütuseladu. Pildistas Katrin Jõgisaar, www.bioneer.ee.

Inimtühi asula tekitab õudusfilmiliku maailmalõputunde: justkui aeg oleks seisma jäänud ja elanikud kiiresti lahkunud. Piilun sisse ühest avatud majauksest ja leian eest koltunud diivaniga toa, hunniku tühje pudeleid, kastitäie kantud naiste kingi ja tolmuse hommikumantli. Põrandal vedelev ajaleht räägib elusa Lennart Meri tegemistest ja reklaamib kassettraadioid. Lahkun tuldud teed, sest hinges kriibib tunne, et olen kellegi koduläve loata ületanud. Midagi väärtuslikku peale seisma jäänud aja majad ei sisalda.

Rabasaare külas
Rabasaare töökojad. Pildistas Katrin Jõgisaar, www.bioneer.ee.

Tagasi tänavale jõudnuna leian esimese elumärgi. Postidel olevad elektrikilbid on moodsad ja osadel kuuridel on lukud ees. Keegi on lumest vabastanud ka telliskivibarakkide vahelised jalgrajad.

Rabasaare külas
Teadetetahvel on ootamas teateid.
Pildistas Katrin Jõgisaar, www.bioneer.ee.

Kuuskede varjus seisev kollane katuseakendega maja tekitas idülli tunde, et kohe-kohe astub hoonest välja mõni kirjanikuhärra või puhkaja. Karmi tööstusmaastikku Rabasaare küla ei meenuta.

Rabasaare külas
Kaugemalt paistavad tööstushooned.
Pildistas Katrin Jõgisaar, www.bioneer.ee.

Kitsas asfalteeritud ringtee läbib kogu küla. Teen külas enne lahkumist tiiru kujutledes majadesse inimesi, klubihoone esisele teadetetahvlile sõnumeid ning garaažide ette helesiniste kabiinidega veoautosid.

Rabasaare külas
Puude varjus paistavad tühjad tööliselamud.
Pildistas Katrin Jõgisaar, www.bioneer.ee.

Olen ära näinud mitmes mõttes märgilise tähtsusega koha, mis sümboliseerib samaaegselt nii tööstusasulate kõrgaega kui ka langust.


Lehtse turbatööstus toimis tõmbekeskusena

Lehtse kandis on kolm turbaraba: Läste (turbakihi paksus 3,4m), Rebase (3,2m) ja Pruuna (6,0m). Lehtses elava koduloo uurija Jüri Freimanni sõnul tehti esimesi katseid alusturba tootmiseks juba 1907.aastal, kui kohalikud talunikud seda oma tarbeks kasutama hakkasid. Esimene turba tarvitajate ühisus, mis oli ühtlasi esimene kogu Põhja-Eestis, loodi 1909.aastal.

Lehtsest pärit Keskkonnaameti looduskaitse osakonna nõuniku Teet Koitjärve sõnul algas Rabasaare küla lugu 1936. aastal, kui riik asutas AS Eesti Turbatööstused koosseisus Lehtse tööstuse. Just nimelt eelmainitud ettevõte planeeris ja ehitas valmis Lehtse lähistel olevale soosaarele oma tootmiskeskuse, kus asusid ka turbatehase juhtide ning tööliste elamud koos vajalike teeninduspunktidega (söökla, rahvamaja, kauplus, saun jms, hiljem ka lasteaed).  Varem asus piirkonnas vaid paar talu. Turbatööstus toimis kuni 1992. aastani.

Jüri Freimanni teadmisel pandi kõigepealt piirkonda maha raudtee, rööbaste laiusega 750mm, igal liipril oli aastaarv 1936. Ehitati 11 barakki töölistele ja silikaatkivist hooned juhtkonnale ning kontor. Seati üles lokomobiil elektrigeneraatoriga, mis käivitas seitse turbapressi. Hiljem ehitati töökoda ja jõujaam, mille varemed on praeguseni säilinud. Planeeriti Läste ja Rebase rabad. Et kohapeal ei leidunud piisavalt tööjõudu, toodi seda sisse mujalt, eriti Petserimaalt.

Ka sõja ajal käis kütteturba tootmine Lehtse turbarabades edasi. Selleks kasutati palju sõjavangide (algul venelaste, siis sakslaste) abi. Viimased olla rabast lahkunud alles 1948. aastal.

Tööstuskeskusesse hakkas tulema igasugust rahvast, tihti ka neid, kellel nõukogude võimu silmis mingi patt hingel oli. Tulid ka oma kodudest väljaaetud ingerisoomlased, kelle järeltulijaid on veel praegugi Lehtses elavad.

1955. aastal toodeti juba nii kütte- kui alusturvast. Vabrik hävis tulekahjus 1959. aastal. Uus vabrik ehitati Lehtse jaama juurde ning see hoone on säilinud tänaseni. Kogu toodang veeti vagonettidega Lehtsesse, kus see riigiraudteele ümber laaditi või jaama lähedal ladustati. Turvast müüdi ka kohalikule rahvale ja ettevõtetele.

Rabasaare
Vana turbatehase jõujaama varemed 2010. aastal.
Katrin Jõgisaar, erakogu.

Lehtse turbatööstus 2010. aastal.
Lehtse uue turbavabriku hoone 2010. aastal.
Pildistas Katrin Jõgisaar, www.bioneer.ee.

Lehtses pole kunagi toodetud ei turbabriketti ega ka aiandusturbasegusid või muid kallemaid turbatooteid. Alguses toodeti pätsturvast kütteks (kuni 1970ndate aastate alguseni), seejärel aga loomade allapanu. Need tooted olid suhteliselt väikese lisandväärtusega tänapäeva mõistes.

Turbatööstus oli heaks alternatiiviks kolhoosis töötamisele. 90-aastase Lehtse elaniku Emilie Auguste Jõgisaare mäletamist mööda jagunesid turbatööstuse ametid meeste- ja naistetöödeks, tänases päevas kardetud pruudipõuda tollal polnud. „Mehed tegid suurte masinatega tööd. Turbapätsid laoti platsile ritta ja lasti neil kuivada. Naised ja taskuraha teenivad lapsed pidid pätse hiljem ringi keerama ning mõne aja möödudes 3x3 virnadesse sättima.“

Rabasaare
Turba elevaator Lehtse turbarabas.
Foto on Jüri Freimanni erakogust.

„Mina käisin alles põhikoolis, kui sai rabas turba ladumisel abiks käidud,“ meenutab aegu lapsepõlvest Emilie Auguste nüüdseks Tallinnas elav tütar Pille (57). “Laste jaoks tähendas turbatööstus eelkõige kitsarööpmelist raudteed, millega oli mugav Lehtsesse kooli saada. Traktoritest ringi ehitatud vedurit, mis reisivaguneid vedas, kutsuti "mootoriks". Sama rongiga käisid koolis lisaks Rabasaare lastele ka Kurge ja Läste küla lapsed. Rong sõitis töölistega koos kooli juurest edasi Tapa rabasse,“ lisab Pille.

Rabasaare
Selliste eksootiliste mootoritega veeti inimesi ja turvast.
Foto on Jüri Freimanni erakogust.

Teet Koitjärv (49) mäletab Rabasaart 1960-1970ndail aastail, kui see kujutas endast piirkonna tõsist tööstuskeskust. Neil aastail polnud Lehtse alevik kujunenud veel kolhoosikeskuseks, vaid tooni andis turbatööstus Rabasaares ja piiritustehas Kurgel. Lisaks käisid inimesed tööle nii Tapale kui ka Tallinnasse. Sellega erines piirkond paljudest muudest tollastest maakohtadest. 1970ndail aga ühendati kolhoose ning uue suure kolhoosi kontor kolis Lehtsesse. 1970ndate lõpul suleti piiritustehas ja alevikust kujunes tasahilju tavaline kolhoosiküla. Ka turbatööstuses valitses stagnatsioon. Teet Koitjärv on veendunud, et piirkond kaotas selliste arengutega palju ning tänaste probleemide juured on just tollases ajas.

Jüri Freimani sõnul hakati peale 1960. aastat suurt tähelepanu pöörama käsitöö vähendamisele turba tootmisel ja 1970. aastaks jõuti selleni, et käega ei olnud vaja enam turvast puutuda. Kuid selleks ajaks olid aga ka turbavarud jõudnud lõpukorrale.

Hakati otsima muid töid. Nii valmistati puidutöökojas mööblit, mõnda aega tehti kilekotte. 1970. aastal hakati esimesena Eestis valmistama täispuhutavaid tooteid. Madratsitele lisandusid padjad, päästevestid, hakati õmblema autodele ohutusrihmade detaile, pärast 1980. aastat valmistati päevavarje.

Rabasaare
Lehtse turbatööstuse parkettpõrandaga klubi, mis põletati vandaalide käe läbi. Foto on Jüri Freimanni erakogust.

1978. aastal otsustati raudtee Lehtse ja Raba vahelt üles võtta, pandi käiku liinibuss. Lehtse turbatööstus lõpetas tegevuse 1992. aastal Tootmiskoondis Tootsi Lehtse jaoskonna nime all.

Kogu küla tekkimine ja areng on olnud seotud turbatööstuse ja selle abitööstustega. Tänu turbatööstusele asula sündis ja turba tootmise lõppemisel ka hääbus. „Ma arvan, et kunstlikult polekski olnud võimalik asulat elus hoida, sest paljud inimesed kolisid juba 1960-1970ndail aastail Rabasaarest Lehtse alevikku elama, kuhu turbatööstus ehitas samuti elumaju,“ selgitas Teet Koitjärv.

Pärast 1992. aastat on Rabasaarele püütud elu sisse puhuda nii puhkelaagrite korraldamise kui kinnisvara müümisega, kuid märgatavat tulemust saavutatud pole. Kõige viimasena, alles üsna hiljuti, lõpetas seal tegevuse ka puidutsehh.

Kui küla sünniga on asjad enam-vähem selged ja algusaastaks võib lugeda aastat 1936, siis hääbumist on raskem dateerida. „Rabasaare oli ilus paik, palju ilusam kui naabruses olev Lehtse. Majade ees olid lillepeenrad. Rahvamajas toimusid parematel aegadel iga kuu mingid üritused. Aga inimesed pidid lahkuma koha ilust hoolimata, sest tööd lõpuks enam polnud,“ meenutab endine Lehtse raamatukogu juhataja Alma Vile (83). Rabasaare küla parimad ajad jäid Alma meelest 1970ndate eelsesse aega.

„Mul on küll tunne, kuivõrd me tahakski sellistes kohtades arengut näha, pole see siiski kunstlikult võimalik. Nüüd ei tooks isegi turba tootmisega uuesti alustamine ilmselt Rabasaarde enam elu, sest kogu turbatootmise tehnoloogia ei vaja enam sellisel hulgal inimesi,“ tõdes Koitjärv.

„Tapa vald hoolitseb viimaste Rabasaare asukate eest, kuni neid on. Me ei saa öelda, et me oleme küla maha kandnud. Kuni on inimesi, on ka küla,“ selgitas Bioneerile Tapa valla volikogu aseesimees Kalju Soomeri.

Jaga: