Konverentsil arutleti energia tootmise ja salvestamise, mahepõllumajanduse, rohelise transpordi, rohelise ehituse, rohelise tööhõive ja ökoloogilise maksusüsteemi küsimuste üle. Eesti Majandusteaduse Seltsi (EMS) president, Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor Rando Värnik nentis, et rohelise majanduse teema on globaalselt aktuaalne, kuid selle majanduslikke aspekte ei ole Eestis veel põhjalikult uuritud.

Värniku sõnul on uuritud vaid üksikuid detaile – näiteks taastuvenergeetika mahtu energiabilansis või mahetootmise osa põllumajandustootmises – kuid rohelise majanduse valdkonna uurimisega tuleks tegeleda laiemalt. „Eks me sellepärast olemegi konverentsi teemaks võtnud ühiselt seda multidistsiplinaarset teemat lahendada ja tuua rohkem infot üldsuseni,“ ütles Värnik ERRi uudistele.

Mis on roheline majandus?

SA Innove koostatud trükises „Roheline majandus. Mis, milleks ja kuidas?“ nimetatakse roheliseks majanduseks majandamist viisil, mis väärtustab loodust ja inimesi ning mille käigus luuakse korralikke piisavalt tasustatud töökohti. Selle eesmärk on saavutada investeeringute suurem tootlikkus, vähendades samaaegselt emissiooni, raiskamist ja tarbimist. „Samal ajal üritame luua uut teadmist ja uusi tehnoloogiaid, selleks, et olla ka konkurentsivõimeline,“ täiendas definitsiooni Värnik.

Ideaalkujutluse rohelisest majandusest annab olukord, kus ei ole saastamist, raiskamist ega ressursside ebatõhusat tarbimist. „See aga tähendaks, et roheliseks ei oleks võimalik pidada ühtegi töökohta ega majandustegevust. Seega, pragmaatilises käsitluses nähakse rohelist majandust pigem protsessile kui lõpptulemusele orienteerituna,“ selgitavad rohemajanduse trükise koostajad.

Rohelise majanduse kontseptiooni tekkepõhjustena toob Innove „Rohelise majanduse“ trükises välja viis üksteisega tihedalt seotud tegurit, mis on osaliselt tingitud praegusest keskkonna suhtes hoolimatust majandusest. Nendeks on ülemaailmsed kliimamuutused, kasvav rahvaarv, tooraine piiratusest tulenev hindade tõus, innovatsioon ning keskkonna üha kõrgem väärtustamine ajaveetmispaigana.

Innove prognoosi kohaselt toovad need tegurid kaasa olulisi muutusi oskuste ja teadmiste vajaduses, ametikohtade jaotuses kui ka majandussektorites laiemalt. Tööstus, energeetika, transport ja ehitussektor muutuvad oluliselt keskkonnasõbralikumaks; tekib hulgaliselt uusi „rohelisi“ töökohti  ning eluliselt tähtsaks muutub haridussüsteemi võime eesolevaid muutusi ennetada.

Milleks meile roheline majandus?

“Eesti kasvuvisioonis 2018” märgib Arengufond, et meie jaoks pakub roheline majandus rohkelt uusi ärivõimalusi ja töökohti nii töötlevas tööstuses kui ka teenusemajanduses, nii ekspordile orienteeritud kui ka siseturule suunatud tööhõive mahukates sektorites. Neid võimalusi ei ole täiel määral teadvustatud - siiani on “rohelist” käsitletud kui üllast planeedipäästmise eesmärki ja eluviisi või kui majanduskasvu piirajat.

Eesti arengufondi juhatuse esimehe Ott Pärna hinnangul on rohemajandusel tulevikku – tuleb vaid leida uutele tehnoloogiatele äriline rakendus. Pärna sõnul tuleks märksa rohkem keskenduda rohelise majanduse tehnoloogilistele võimalustele ja uutele ärimudelitele, mis aitaks kulusid katta. „Rohelisemaks minek ei tähendaks siis sellisel juhul ainult kulu ühiskonnale, vaid ühtlasi oleks ka tulu,“ ütles Pärna ERRi uudistele.

Pärna tõmbas paralleele internetiga, mis oli samuti alguses kulukas, kuid osutus pikemas perspektiivis murranguliseks. Tema hinnangul on uute võimaluste otsimine ka kõigi majandusteadlaste roll. „Lahendused on seda tõenäolisemad, mida rohkem erinevate valdkondade inimesed koos töötavad ja püüavad üksteise sammude vahel sünergiat leida, et siis tõesti Eesti n-ö „roheline lugu“ ka väljaspool paistma hakkaks,“ oli Pärna optimistlik.

Riik võiks suunda näidata

Rohemajanduse arenguteel nähakse siiski ka olulisi takistusi. Rahandusministeeriumi makromajanduspoliitika osakonna analüütik Madis Abeni arvates on rohelise majanduse areng inimeste ohjeldamatu tarbimishimu tingimustes raske, kui mitte võimatu. „Vabaturumajanduse tingimustes, ilma riikliku sekkumiseta ja mingis mõttes nagu isikuvabaduse piiramiseta, ilma regulatsioonideta, ei ole väga perspektiivi inimkonna ökoloogilise jalajälje vähendamisel,“ leidis Aben.

Ka Rando Värnik arvas, et rohelise majanduse edendamisel peaks silmas pidama eelkõige riigi rolli – näiteks rohelise majanduse võimalusi arvestava infrastruktuuri loomist, investeerimispoliitikat, subsiidiume ja ökomakse. Samas oli Värnik veendunud, et rohelise majanduse juures tuleks asja vaadata terviklikult, kooskõlas jätkusuutlikkusega. „Seal peaks vaatama ka seda, kuidas inimeste väärtushinnanguid muuta, et oleksime igapäevases elus säästlikumad ja mõtleksime rohkem selle peale, et pärast meid peaks loodus säilima,“ ütles Värnik.

Eestis puudub täna statistika selle kohta, kui suur on meie rohelise majanduse osakaal. Värniku sõnul räägitakse küll väga palju taastuvenergeetikast, mahetoodangust, kodumaise kauba eelistamisest ning impordi ja logistika keskkonnasurvest, kuid vastavad uuringud oleks alles vaja läbi viia. „Selliseid ilminguid on Eestis väga selgelt olemas ja nüüd olekski vaja seda protsentuaalselt mõõta, kui palju siis reaalselt SKP-st on rohelist majandust,“ ütles Värnik.

Maailmas astutakse juba kindlaid samme rohelisema majanduse suunas. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) on asunud koostama rohelise majanduskasvu strateegiat ning Euroopa Liit koostab majanduskasvu ja tööhõive strateegiat Euroopa 2020. Mõlemad dokumendid peavad teadmistepõhise rohelise majanduse ülesehitamist üheks teaduse ja innovatsiooni võtmeküsimuseks.

Selles valguses on oluline, et Eesti rongist maha ei jääks. Ka Rohelise majanduse trükises leitakse, et innovatsioon, roheline majandus ja areng käivad käsikäes ning arenguni viivad eeskätt inimeste teadmised ja oskused. Heameel on tõdeda, et Eesti majandusteadlased on rohelisi teadmisi usinalt ammutama ja jagama asunud.