Läinud reedel tegime tutvust mändide ja rahnude poolest rikkaliku Pedassaarega, kus rannaastangu varjus liival merevaateid nautides ning siin-seal lindude pesitsemisest järele jäänud jälgi kohates saab veeta igati toreda päeva värskes õhus. Mändidega pole aga meie sotid veel selleks korraks korda aetud: ees ootab veel teinegi okaspuuderohke Pedassaar. Tolle nimekaimu puhul pole aga pistmist meresaarega, vaid hoopiski järves, täpsemalt Jõgevamaal Kaiu järves asuva saarega, kus astumisruumi on 9,6 hektari jagu. Tegemist pole päris klassikalises mõttes saarega, sest muust maast täielikult eraldatud on ta vaid suurvee ajal. Vahva paigaga on aga tegu sellegipoolest.

Mullune kevad olid tavatult jahe ja nii oli Saarehull Luua Metsanduskooli õpilasena ja lootusetu külmavaresena üsnagi murelik. Nimelt oli Luua matkajuhtide I kursust lehekuu alguses ees ootamas telkides ööbimisega matk Jõemõisa-Kaiu järvestiku kaldal. Nõndaks tuli ennast varustada kihilise riietuse, mitme magamiskoti ning sooja aluspesuga. Reedesel päeval pärast koolitundide lõppu suundusimegi õpetaja Eveli Habakuke – vilunud matkaja ja ränduri – juhendamisel loodusesse.

Eelpool mainitud kauni järvistu populaarsust külastajate seas kinnitab ka tõik, et siia on rajatud tervelt viis RMK lõkkekohta: Jõemõisa, Kaiu, Kalamehe, Kukeseene ja Tammeluha. Nendes paikades on võimalik telkida või ööbida puukuuri “ärklikorrusel” ehk katusealuses tillukeses ruumis, kus on lootust saada varju tuulise või vihmase ilma korral. Piirkonnas kulgeb ka RMK Tammeluha matkarada, mis läbib nimetatud lõkkekohti ja samuti Pedassaart. Ka Lustsaare nime all tuntud Pedassaar, sarnaselt Kõinastu laiu kohta käivate filmiklassika sõnadele, on “rohkem nagu poolsaare moodi saar”. Toda maalappi ümbritsevad Jõemõisa, Kaiu ja Papijärv ning idakallast ühendab muu maaga Tammeluht, millele on rajatud liikumise hõlbustamiseks laudtee. Mainitud luht on kevadise suurvee ajal järvevoogudesse sukeldunud ning seetõttu saab just sel ajal Pedassaarest täieõiguslik saar, mille läänekallas on kitsa veeribaga eraldatud soisest ja kõrkjasest Heinassaarest.

Meie kursus seadis oma telklaagri üles Jõemõisa lõkkekohta ning asus peatselt Tammeluha matkarada avastama. Esmane plaan nägi ette Pedassaare külastamist, ületades selleks kummikute abil Tammeluha laudtee, mis oli aastaajale kohaselt vee all. Tammeluha alguses selgus aga, et veetase on meie kummikutest selgelt kõrgem. Seetõttu arutasime võimalust kummikud üleüldse jalast võtta ning veealusel laudteel paljajalu sammuda. Meie kui seiklusjanulised loodusfännid ja tulevased matkajuhid ei saanud ju ometigi nii proosalise takistuse nagu kõrge veetaseme tõttu Pedassaare külastamisest loobuda! Pisut oli loomulikult hirmu külmetamise ja haigestumise eest, sest soojakraade oli järvevees tookord kindlasti alla kümne pügala. Sellegipoolest sai süda rindu ning kummikud ja sokid kätte võetud ning püksisääred üleskääritud, et seejärel paljasääri ja -jalu hanereas saare poole sammuda. Lõiguti kõikuv ja üles-alla tõusev-langev laudtee tekitas üksjagu elevust. Jäine vesi kippus jalgu kohati lausa krampi tõmbama, kuid kogemus ja elamus vee all oleval laudteel kõndimisest oli sedavõrd vahva, et ei taibanud jahedusele väga tähelepanu pööratagi. Õnneks paiknes mõnel lõigul laudtee pisut kõrgemal ning madalamat vett oli päike jõudnud ka mõnusalt soojemaks kütta. Nii said me jalakesed mitmes kohas jälle üles soojeneda. Järveveel sillerdav õhtupäike ning taamal kõrguv süngelt tumeroheline mets muutsid vesise teekonna igati hunnituks.

Olles Pedassaarel ükshaaval “randunud”, ootasime pisut kuniks jalad olid kuivanud ning asusime seejärel saart avastama. Nimi Pedassaar tuleneb loomulikult saarel ohtrasti kasvavatest mändidest ehk pedajatest. Kahtlemata on siinne pinnas nendele okaspuudele kõigiti sünnis kasvulava, mida tõendavad sihvakad ja esinduslikud tüved. Pedassaare pedajate kroonimata kuningannaks on puu, mis kannab austavat nimetust Emamänd. Nimetatud hiiglasel on vanust 250-300 aastat ja kõrgust 30,5 meetrit. Puu ümbermõõt on rinnakõrguselt 365 ja läbimõõt 113 cm: niivõrd jämeda matrooni puhul pidid lausa kolm naist meie grupist käed ühendama, et puuemandalt ümbert kinni võtta. Kahjuks ei ole aga miski siin ilmas igavene ja nii võivad ka Emamänni päevad olla peagi loetud, sest teda on hakanud sisemiselt lagundama seen männitaelik, mistõttu on tüvi seest mäda.

Pedassaar on metsane küngas, mis on oma olemuselt tõenäoliselt Kaiu mõhnastiku ääreala üksik ja madal pinnavorm. Kaldaaladelt avanevad kaunid vaated ümbritsevatele järvedele ning lääneküljelt saab seirata Pedassaare ja mandri vahele jäävat soist ja põõsastikega kaetud Heinassaart ehk Kaiu sood. RMK matkarada teeb saarele tiiru peale ning loomulikult ei puudu siit ka Geopeituse aare. Otsimishuvilistelt ei hakka ma aarde täpse asukoha paljastamisega avastamisrõõmu röövima. Küll aga ütlen otsingute hõlbustamiseks ühe märksõna: kasetoht! Kuidas see sõna aarde peidupaigaga seondub, tuleb juba igaühel endal kohapeal välja selgitada.

Olles ringkäigu Pedassaarel lõpetanud, suundus meie matkajuhtide grupp üle veealuse laudtee taas järvekaldale ning Jõemõisa lõkkekohta. Järgnes kehakinnitus pajaga lõkkel podisenud maitsva õhtusöögiga ning lõkkeõhtutele omased vahvad seltskondlikud jutuajamised. Seespidiselt sai end soojendatud ümbruskonnast korjatud mustika- ja pohlavartest keedetud teega.

Kuna meie Luua õppurite kursusel on kujunenud tavaks igal ühisel väljasõidul inimpüramiide moodustada, ei saanud me ka tookord sellest väljakutsest taganeda. Pimeneval õhtutunnil üritasime seekord tavapärasest erinevalt lausa viiest inimkorrusest koosnevat konstruktsiooni kokku panna. Kahjuks aga ei pidanud Saarehullu matkapüksid ehituspingele vastu ning hakkasid pikkamisi kärisema. Kiljatuse “Appi, mu püksid rebenevad!” peale ei suutnud enam keegi naeru kinni pidada ning püramiid varises kokku just sel hetkel, kui parasjagu eelviimast korrust moodustada üritati.

Nalja ja naeru jätkus veel pikalt, kuniks saabuks aeg põhku pugeda. Saarehull üritas läbi ajada minimalistliku varustusega, mistõttu olin telgi kaasavõtmisest loobunud ning oma magamiskoti ja -mati lõkkekohas oleva laua peale asetanud. Varjualuseks peale tõmmatud telkmantli all sai sel laual veedetud üpriski viisakas, kuigi tookordsele külmale kevadele omaselt jahe öö. Külmakartlikusest hoolimata pidasin hommikuni vastu ega jäänud hiljem ka haigeks. Niisiis jäid sealsest piirkonnast mulle igati muhedad mälestused ning kahtlemata külastan seda kanti varsti jälle – kas või sellegipärast, et näha, millised näevad Tammeluht ja Pedassaare “saar” välja ilma kevadiste suurveteta. Tõsi, matkapüksid tuleb küll kahjuks vist uued muretseda.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta