Ei ole talve ilma suveta. Ja nii hüppamegi lumistest meenutustest imetillukesel linnusaarel Pandjul suvesoojale Vilsandile: saarele, mille nimi on vast igale eestlasele tuttav. Saaremaa läänerannikul asuv Vilsandi on Eesti kõige läänepoolsem asustatud saar ning osa Vilsandi Rahvuspargist. Kuigi tänapäeval on tegemist pigem suvitussaarega, on siin siiski ka mõned aastaringselt kohapeal elavad inimesed. Saarehull sattus Vilsandile, üllatus-üllatus, muidugi taas ELF-i talgute raames ja täpsemalt 2014. aasta augustikuus

Vilsandit tuntakse kui Eesti kõige päikesepaistelisemat paika: nimelt on Riigi Ilmateenistuse mõõtmiste kohaselt siin aasta kohta peaaegu 2000 tundi päikesepaistet. Niisiis ootas soojalemb Saarehull innukalt Vilsandile maabumist, kuid pidi kohale saabudes tunnistama jutu päikesepaistest täielikuks petukaubaks: kõik saarel veedetud viis päeva sai talguseltskond kaela pidevaid lausvihma valinguid, mille vahele jätkus väheseid kuivemaid hetki. Enamasti olen talgutele kaasa võtnud kummikud, kuid Vilsandi päikeseline imago pani mind tookord seljakoti kaalu vähendamise huvides kummikuid koju jätma, mida hiljem märgadest sokkidest vett välja väänates kibedalt kahetsesin. Erandlikust aastat tingitud vihmased ja sombused ilmad ei suutnud õnneks siiski rikkuda saare maastiku avastamise rõõmu ega pisendada külastuse käigus saadud elamusi.

Vilsandi, pindalaga 8,75 km2, asustati püsivalt 18. sajandil ning hiilgelaegadel on siin elanud peaaegu kakssada püsiasukat, kes mitte ainult hoidsid omal hinge sees, vaid lausa rikastusid kalapüügi, laevaehituse ja merekaubandusega. Külaelanike arv, nagu ka paljudel teistel väikesaartel, hakkas mõistagi kahanema okupatsioonivägede saabumisega. Ajalooliselt oli Vilsandi puhul tegemist kahe eraldi saare – Suur- ja Väike-Vilsandiga – mis olid teineteisest lahutatud madala Vahemerega. Tänapäeval on Vahemeri tasane maa ning kaks Vilsandit liitunud suureks ja sopiliseks, käänulise rannajoonega saareks. Maalapi nimi on rootsi päritolu ja seda võib Eesti Kohanimeraamatu kohaselt mitmeti tõlgendada. Ühtmoodi loogiliselt kõlavad nii Felsland (‘kaljumaa’), f(j)ællaland (’kõrvaline maatükk) kui ka fyl (’varss’). Nimelt leidub Vilsandil biohermsest dolomiidist kaljuranda ehk maakeeli ebatasase pinnaga kaljualasid ning samas on ajalooliselt olnud tegu elaniketa mõisamaaga, kus ühtlasi on küllaldaselt sobilikke rannaniite ja loopealseid kariloomadele. Vilsandi küla osasid on kutsutud järgmiste nimedega: Jänese, Läkulõuka, Suurküla ehk Mäeküla, Veneküla ja Väike-Vilsandi.

Kevadest sügiseni on Saaremaalt Papissaare sadamast Vilsandile Vikati väikesadamasse võimalik pääseda 11 reisijat mahutava väikelaevaga “Vilsandi”; navigatsioonivälisel hooajal ka saaniga. Regulaarliinile lisaks on mitmeid teenuspakkujaid, kellelt saab oma seltskonna jaoks tellida erasõidu. Kuulus on ka suviti populaarne jalgsitee läbi mere, kus kõige sügavamas kohas Käkisilmas võib vesi halvematel päevadel lausa kaelani ulatuda. Vilsandile jalgsi kulgemise eeliseks on muidugi suurepärane võimalus väisata teisi teele jäävaid pisisaari: Käkirahu, Käkimaad, Noogimaad ja muid vahvaid maakilde. Saarehullul jäi küll kahjuks see lõbu järgi proovimata, kuid see-eest jagus muud sorti teravaid elamusi: teekond Saaremaalt Vilsandile sai läbitud traktorikastis istudes, kusjuures mitmesuguse suurusega veealustest kividest ülesõitmine pani traktori niimoodi rappuma, et oleksime saanud soovi korral sõidu ajal kerge vaevaga kanamune või vahukoort vahtu kloppida. Käkisilma teekonda on madalama veetaseme korral võimalik läbida ka ratast käekõrval lükates, mida tõendas traktorist vastassuunas mööduva jalgrattamatkaja nägemine.

Matkajatele jagub Vilsandil kuhjaga tegevusi, sest siin asuvad RMK tähistatud matkarada ning mõned lõkkeplatsid ja telkimisalad. Telgile voodit eelistavad saarekülastajad saavad valida ka mitme majutust pakkuva talumaja vahel. Eriti panevad aga muhelema siinsed kohanimed, mida saab kokku võtta minu kursuseõe Ere poolt koostatud Vilsandi retke pealkirjaga: “Tule puhka Vahemere kaldal või kuku kas või Aaperse auku!”. Ebasündsa nimega Aaperse augule, kus muideks asub väga kena rannasopp, sekundeerib Ooperse mägi. Viimasest kumab küll läbi saksakeelne algupära Ober See (‘ülemine järv/meri’) näol. Ja Eesti oma Vahemere kaldal puhkamise üle võib muidugi lõputult nalja visata. Kõigele lisaks on Vilsandi aastate vältel ka erinevate raamatute kaante vahele jõudnud. Näiteks on Heino Väli kirjutanud lasteraamatu “Silver Ükssilm, Felslandi hirmus mereröövel”. Saarel minevikus suvitanud arvukate kirjanike ja luuletajate seas saab esile tõsta näiteks Gustav Suitsu ja Anton Hansen Tammsaaret. Aadu Hindi “Tuulise ranna” peategelase Tõnis Tihu prototüüp olevat olnud Vilsandi kuulsa reederite suguvõsa Teäride rajaja Jaan Teär. Ja kui jutt juba kohalike kuulsuste peale läks, siis muidugi ei saa Vilsandist rääkides üle ega ümber tuntuima kohaliku elaniku; laulja, näitekirjaniku, näitleja ja maailmaränduri Jaan Tätte mainimisest.

Raamatust “Eesti väikesaared” (koostanud Aado Keskpaik, Maret Pank ja Heli Salong) saame Vilsandi kohta kõrva taha panna järgmist: soontaimi on siin loendatud umbkaudu 550 liiki ning siin leidub ka rohkem samblaliike kui teistel väikesaartel. Samblike osas on Vilsandi aga suisa uunikum, kus kasvavad mitmed haruldused. Linnurikka saare arvukaim pesitseja on hahk ning teisteks suurimateks rühmadeks on partlased, kajakalised ja uusasukatena ka kormoranid, kes pesitsevad kolooniatena. Merelise kliimaga Vilsandi ümbruses leidub loomulikult ka tähtsaid hallhüljeste lesilaid. 19. sajandi alguses rajatud tuletornist hoolimata sõitsid siinkandis laevad tihti Laiamadala karidele, mis tingis sama sajandi keskpaigaks merepäästejaama rajamise vajaduse. Viimase ajalooline paadikuur on kenasti restaureeritud. 19. sajandi lõpu poole rajati siia ka piirivalvekordon ning alustati ilmavaatlusi.

Merendus sai siinsete elanike peamiseks elatusallikaks muuhulgas seetõttu, et kivine pinnas ja plaatjad loopealsed ei soosinud viljakat põllupidamist. 20. sajandi alguseks oli asustus kasvanud 32 taluni ning tegutses ka oma algkool. Kirikus oldi harjutud käima ja kadunukesi matma Saaremaal Kihelkonnas, mistõttu Vilsandi pinnal on vaid üks 1940. aastate segastest aegadest pärinev väike kalme mõne matusega. 1950. aastatel rajati siia sõjaväelinnak ning kümmekond aastat hiljem suleti algkool, sest rahvaarv oli pidevas kahanemises. Teadupärast on varasematel aegadel Eesti väikesaarte elanikud lindude munade korjamist endale ja koduloomadele söögiks igati loomulikuks tegevuseks pidanud. Vilsandil asus selle harjumuspärase käitumise vastu aktiivselt võitlema kunagine tuletornivaht Artur Toom, kelle ponnistused päädisid Vaika linnukaitseala loomisega 1910. aastal: esimese omataolisega Ida-Euroopas. II Maailmasõja ajal nägi sealne linnuriik näguripäevi, kuid kaitseala järjepidevus taastati 1957. aastal Vaika Riikliku Looduskaitseala loomisega, millest kasvas hiljem välja Vilsandi Rahvuspark. Viimane on pälvinud ka Ramsari ehk rahvusvahelise tähtsusega märgala staatuse. Kaljusaared Vaikad on loodusreservaadid, kus külastajate viibimine on keelatud.

ELF-i talgulised seadsid oma telklaagri üles Bioloogiajaama õuele ning nende tööks Vilsandil on aasta-aastalt olnud kadakatesse kasvanud loopealsete taastamine. Siinseid liigirikkaid maastikke aitavad hooldada lamba- ja veisekarjad. Lisaks tavapärasele võsaraiumisele saime saarel proovida ka mitmeid teisi huvitavaid töid. Näiteks said osad talgulised minna abiks kohalikule meesterahvale hüüdnimega Lenin, kellega koos võeti merest kalavõrke välja. Üheskoos sai kätt proovida ka ämbritäie kalade rappimisel. Koloriitne Lenin pakatab kaasakiskuvatest lugudest ja jutustustest, mida ta meile elavalt ja lahkel meelel puhkehetkedel vestis. Pärandkultuurihuvilistel tasub kindlasti Vilsandile Leniniga tutvust sobitama minna.

Pärandkultuurihuvilistel tasub kindlasti Vilsandile Leniniga tutvust sobitama minna. Talgulised said aga lisaks mõnusate pajatuste kuulamisele käe valgeks ka lammaste karjatamisel. Nimelt oli tarvis lambakari aedikusse kokku ajada, mille tarbeks sai voonakesed pika ja külgedele välja sirutatud kätega inimestest koosneva ketiga ümber piiratud. Mõistagi suutis mõni väledam villakera inimeste vahelt välja vupsates plagama pista, kuid kiire hüppega ja laia haardega suudeti minemaputkajad sülle haarta ja aedikkusse lükata. Lammastele pealekauba saime ka paksukasukalisi ja moodsate tukkadega šoti mägiveiseid ühelt karjamaalt teisele ajada. See nägi välja nii, et ATV-del sõites utsitati vissisid mööda külateed edasi liikuma ning samal ajal seisid talgulised teed ääristavas metsas valvel, ehmatades käteplaksutamise ja hõigetega teele tagasi kõik veised, kes kippusid metsa põgenema. Karjas kõige viimasena sörkisid üks veiseemme ja talle väikeste jalgadega püüdlikult järgi vudiv nooruke ja pehmekarvane vasikas. Ja otseloomulikult, nagu juba jutu alguseski mainitud, toimus see kõik vihmasajus ja minu puhul ka läbivettinud sokkidega, mis aga ei pannud meid armsalt villaseid loomi sugugi vähema heldimusega vaatama.

Vilsandi üldilmest avaldasid Saarehullule kõige enam muljet Suur-Vilsandi lääne ja põhjakalda kaljurannad, kus sopiline ja ebatasane jalgealune mõjus väga omapäraselt ning uudselt. Mainimata ei saa jätta ka hõrke maitseelamusi. Jaan Tätte abikaasa Margit varustas meid suure koguse värske piparmündiga, millest pruulisime õhtuti oivaliselt aromaatset teed. Õuntest ja kohapealsetest marjadest küpsetasime isuäratava purukoogi ja nagu ikka, maitsevad värskes õhus süües kõik toidud kordades paremini tubastest einetest. Hommikuputru keetes ei osanud me koguseid õigesti doseerida ning seetõttu pidime pudrujääke tihtipeale käimla tagusesse kompostihunnikusse viskama. Kahtlemata rõõmustas see kohalikke kährikuid, kuigi meie poolt neile pakutav üksluine valik tõi meie meeltesse kujutluspildi, kus kährikud öösel söögi manu hiilides pettunult käpaga äigavad: “Pagana pihta – jälle puder!”.

Kokkuvõtlikult mainiksin taas, et Vilsandil jalutades pakuvad lisaks linnuvaatlustele tubli annuse silmailu sealsed avatud pärandkooslusmaastikud, maalilised rannasopid ning taimeharuldused. Niisiis, tsiteerides lõpetuseks veel korra kursuseõde Eret: “Tule puhka Vahemere kaldal või kuku kas või Aaperse auku!”

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta