Möödunud nädalal väisasime lambarohkete loopealsete ja maaliliste rannasoppidega Vilsandit, kus külastuselamusele lisasid vunki juurde põnevad kohanimed ning koloriitne kohalik härra hüüdnimega Lenin. Vilsandit ümbritsevad aga teadupärast rida pisemaid saarekesi, millest tuntuimad on vast Vaikad ja Vesiloo. Just viimase, peaaegu 15-hektarilise Vesiloo maa külastamise võtamegi oma järgmiseks sihiks.

Vastu Vilsandi põhjarannikut paiknev Vesiloo on Vilsandiga ühenduses kitsa maasääre kaudu, mis madalama veetaseme korral võib ka täielikult merest väljas olla. Tänapäeval võetakse Vesiloo maad pigem Vilsandi poolsaarena, aga vähemalt meie seltskond pidi augustikuise külastuse käigus küll jalanõud ja pikad püksid ära võtma ning mõningad meetrid läbi mere sumpama. Saarehullu kriteeriumite kohaselt seega täieõiguslik saar! Nimetus “maa” saare tähenduses on Vesiloole külge poogitud olnud juba pikka aega: näiteks leidub too maalapp Wessillo Maa nime all kirjalikes allikates juba 1798. aastal (Eesti Kohanimeraamat). Siinjuures võib nime teine pool “loo” tähendada nii loogu ehk heinakaart kui ka loodi ehk kari või liivaseljandikku. Liiva, tõsi küll, Vesilool jalutades kuigi palju silma ei hakka, sest saar on tervenisti ümbritsetud helehallide klibuvallidega. Saare oaasina rohetavas keskosas leidub seevastu puitaimestikku, mis koosneb valdavalt kadakatest, magedast sõstrast ja türnpuudest; sekka mõni mänd.

Türnpuude võserikku võib nimetada ka türnikuks – milline vahva sõna! Kaasik, kuusik, männik, kadastik ja (sang)lepik on kindlasti kõigi kõrvadele tuttavad ja ka vaimusilmas ette manatavad, kuid türnik on kahtlemata nii mõnelegi midagi uut. Kuigi türnpuud kutsutakse puuks, kasvab ta pigem tiheda põõsana, mistõttu türnikust läbiminek on küllaltki valulik ettevõtmine – muuhulgas ka tema torkivate astelde tõttu. Mageda sõstra varemalt rahvasuus kasutuses olnud nimi naistemarjapuu võib aga tänapäevaste naisõiguslaste harja päris punaseks ajada: nimelt võrreldi ühe seletuse kohaselt tolle põõsa maitsetuid vilju naisterahva iseloomuga. Marjad olevat “magedad kui naine”. Teisalt võis nimi naistemarjapuu tuleneda aga hoopis punaste marjade võrdlemisest naiste punapõskedega. Too tõlgendus kõlab juba palju meelepärasemalt. (R. Kalle, R. Sõukand “Eesti looduslikud toidutaimed”; R. Kuresoo, H. Relve, I. Rohtmets “Eesti elusloodus”).

2015. aastal toimunub rahvahääletusel valiti 100 Eesti aaret, mille sekka pürgis Käsmu Kapteniküla, Supilinna, Rõuge Suurjärve ja Kaali kraatri seas ka Vesiloo maa. Siinsed taimekooslused on saanud tuliste vaidluste tallermaaks. Ajalooliselt karjatamise ja niitmise tõttu lagedana püsinud saar on nüüdseks võsastunud. Kas raiuda võsa maha ja taastada siinne pärandkooslus või lasta hoopis võsal vabalt laiuda, et näha uute koosluste teket omasoodu arenevas metsas? Niisuguseid maast kerkinud merele siginenud metsakooslusi nimetatakse esikmetsadeks ning neist saab täpsemalt lugeda ajakirjast Eesti Loodus 9/2017. Kuigi kaalukad argumendid on nii pärandkoosluse taastamise kui ka esikmetsa säilitamise pooldajatel, on hetkel kaalukauss langenud pigem viimaste kasuks. Sellegipoolest on raiepooldajate sõnul Vesiloo väärtus niiduna suurem, sest sealsetes võsastikes pesitsevatel värvulistel ei ole Eestis elupaikade puudust ning merelainetuse ja jää poolt mõjutatava pinnase tõttu näeksid siin korralikku esikmetsa alles tulevased põlved. Kas Vesilool siis lõppude lõpuks läheb raiumiseks või mitte, näitab vaid aeg.

Vesiloo laiadel klibuvallidel augustikuises päikeses ekseldes sattus meie seltskonna vaatevälja kivide vahel kõdunev hülgeloib. Vilsandi ja Vesiloo ümbruses leidub teadupärast häid hüljeste lesilaid ja eks siinkandis aeg-ajalt ikka merelained mõne hukka saanud “karvakala” kaldale toovad. Hülge ülejäänud korjusega kohtusime tükk maad hiljem, sest üksik loib oli mere mõjul küllaltki eemale kandunud. Eks lõpnud looma nägemine toob muidugi alati kahjutunde südamesse. Samas aga ei tohiks loodusest võõranduda ja unustada, et nii looma- kui linnuriigis käivad asjad omasoodu ning kehtib printsiip “tugevam jääb ellu”. Hüljeste puhul aga on tihtipeale hukkumised ka inimtegevusest tulenevad: suurem ja koerataoliselt pikakoonuline hallhüljes suudab end enamasti kalameeste võrkudesse või mõrdadesse kinni jäädes vabaks murda; väiksem ja kassikoonuline viigerhüljes ehk mustu aga nii tugev ei ole ja võib seega uppuda. Samuti vähendab viigri arvukust kliima soojenemine, kuna hülged kasutavad poegimispaigana merejääd. Hallhüljes võib jää puudumisel minna poegima ka laidudele, kuid viiger on konservatiivsem ja lepib vaid jääga: kui jääd pole, siis pesakonda ei tule.

Sünged jutud ja lood pole aga Saarehullu pärusmaa, mistõttu katsume siinkohal meeleolu helgemaks muuta ühe mõistatusega: mis on ühist maas vedeleval puutüvel, hallhülgel ja paksul jahukastmel? Õige vastus oleks järgmine: kõiki kutsutakse notiks. Talgutel või muus seltskonnas viktoriini korraldades olen ma muidugi sellele küsimusele saanud ka teisi vahvaid vastuseid. Näiteks on pakutud, et kõik kolm on halli värvi või kõigis leidub vähe vett. Muhedad mõttekäigud ja leidlikud pakkumised. Vesiloole ringi peale tehes oli meie seas rühm loodushuvilisi noori, kes talguringkonnas on tuntud ka Umbusi kambana.

Kuuldes nende poolt matkitud hundiulgumist, mis Vesiloo kivivallidelt merelainete loksumisega võidu hõikus, meenus mulle üks päikeseloojangus suveõhtu lähedal asuval Harilaiu poolsaarel. Seal istusime viltuse Kiipsaare majaka lähistel rannaliival ning kuulasime härdameelselt taamalt kostuvat müstilis-kurblikku hülgeulgu, mis sarnanes huntide hüüule (kuula näiteks siit). Ja kui jutt juba nii pikalt hüljestele läks, siis tasub oma teadmiste varamusse lisada ka tarkusekild, et kunagi on meie aladel lisaks hallhülgele ja viigrile elutsenud ka kolmas loivaliseliik: randalhüljes.

Vesiloo klibuvallidel ei tule puudust põnevate fossiilide märkamisest ning leidub ka lainete poolt lapikuks uhutud kive. Näiteks sai Umbusi kamba hulka kuuluv noormees Jaan oma katkikulunud plätudele siit hädaabina asenduse, kinnitades õhukesed ja lamedad kivilaastud nööridega paljaste taldade külge. Soovitan matkalistel saarel tiirutades aja maha võtta, kiviklibul istudes merd vaadata ning merikapsast näksides mõelda siin maalapil kunagi ainsana elanud inimese peale, keda tunti kui Vesiloo Vana. Kahtlemata mõistate siis, mis teda siia tõi ja miks ta siia püsivalt jäi.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta