Läinud reedel põikasime üsna Tallinna külje alla, kus tuntud Aegna saarel sai muljetatud põnevatest militaarrajatistest, imearmsa mügri kohtamisest ning justkui tantsurütmis keerdunud rannamändidest. Ka sel nädalal jätkame rännakuid pealinna lähistel: avastamist ootab 6,44 km2 suurune ja pisut alla 100 püsielanikuga Prangli.

Prangli saarele, varasemalt tuntud ka kui Wrangelsholm või Wrangö, pääseb mandrilt Leppneeme sadamast reisiparvlaevaga, millel soodne hind ja regulaarne graafik. Suveperioodil on saar Tallinna läheduse tõttu mõistagi väga populaarne nii kodumaiste kui välisturistide hulgas, mistõttu tasub laevapiletid internetist ette ära osta. Raamatu “Eesti väikesaared” järgi (koostanud Aado Keskpaik, Maret Pank ja Heli Salong) saab Pranglist anda järgmise ülevaate: ligikaudu 3500 aastat tagasi merest tõusnud saar on jätkuvas kerkimises, mistõttu pindala suureneb – sealhulgas ümbritsevate pisisaartega liitumise tõttu. Saar asustati rootslaste poolt tõenäoliselt 13. sajandi lõpus ning umbes 400 aasta pärast oli elanikkond eestistunud. Prangli kolmest külast on vanim Lääneotsa, uuemad seevastu Idaotsa ja Kelnase.

19. sajandi II poolel avati siin kool ning põhiharidust antakse kohalikele lastele ka tänapäeval. Saare lõunaosas asub 1848. aastast pärinev Laurentsiuse kabel koos külakalmistuga. Nõukogude Liidu perioodil asuti piiritsoonis, mistõttu võõraid saarele ei lubatud ning kohalike elatusallikaks oli kalurikolhoos. Taasiseseisvumisega lõppenud kolhoosiajastu tõi kaasa töökohtade kao ja rahvastiku vähenemise, kuid uut hoogu saareelule annab turismimajandus. Männikute ja puisniitudega kaetud Pranglil olevat minevikus kasvanud kuusemetsad, mida tõendavad ka Suuressoost leitud palgid ja kännud. Legendi kohaselt olevat kuusik mahapõletatud, et saarel elutsenud mereröövlitel puuduks varjepaik. Närvikõdi pakkuvaid jutustusi leidub Pranglil teisigi, millest saab aimu giidiga saarel ringkäiku tehes.

Möödunud sügis oli küllaltki soe, mistõttu kargas Saarehullul veel novembrikuus pähe mõte tingimata Pranglil ära käia. Nimelt olin saanud Luua Metsanduskooli õpilasena ülesandeks teha koduse tööna mõned loodusfotod. Niisiis tundus ideaalse plaanina ühendada kasulik meeldivaga: külastada uut saart ning saada muuhulgas ka õppetöö valmis. Hiilgavale plaanile tekkisid aga ette mõned takistused: pole mul ei korralikku fotoaparaati ega kunstilist silma. Kus aga häda kõige suurem, seal ju teadupärast abi kõige lähem. Nõndaks viisin tekkinud mõtetega kurssi oma õe, kellel on juhtumisi väga hea peegelkaamera ja ka kunstiandega pole vanajumal tema kallal koonerdanud. Ausalt öeldes ongi õde meie perekonna ainus liige, kel maalimine ja joonistamine ülimalt käpas ning tundub suisa, et seda, mis ülejäänud pereliikmetel puudu, on temal lausa ülearu: õe fotorealistlikud joonistused on lausa näituselgi väljas olnud. Sellest hoolimata ei ole aga kunst tema põhiline elatusallikas, vaid leiba toob majja hoopiski töö IT-vallas. Minu Prangli plaanidega oli õde otsemaid päri ning nii seadsimegi ennast, nagu varemalt mainitud – soojas novembrikuus, teele.

Turism on kahtlemata Pranglile uut hingamist toonud, kuid tõtt-öelda suhtuvad paljud turistid sellesse saaresse kui pidutsemise ja läbustamise kohta, kus veeta lärmakaid ettevõtte suvepäevi rohke alkoholiga. Kindlasti ei tee selline suhtumine pidutsejatele au, sest Pranglil on küllaldaselt põnevat ja vaatamisväärset, alustades kohaliku külakultuuri ja lõpetades tuletorni, imposantse rändrahnu Punase kivi või 1941. aastal hukkunud auriku “Eestirand” kalmistuga. Ega Saarehullgi pitsi ei sülita, kuid pidutsemise kõrvalt ei maksaks muid vahvaid elamusi unarusse jätta. Senise jutu jätkuks aga mainin, et meiega sõitis samal laeval üks soomlastest firmapiduliste seltskond, kelle kihisevad saunajoogid juba tunniajase laevasõidu vältel avanesid ja kõri kaudu magudesse valgusid, kusjuures jutuvada aina lõbusamaks muutus. Ja mis seal pattu salata, eks minul ja õelgi olid matkakoti põhjas kangemad märjukesed varuks, ehkki maldasime siiski nende tarbimisega hilisõhtuni oodata. Soomlaste grupp ja meie kaheliikmeline perekondlik seltskond majutusime küll erinevates hoonetes, kuid kuna neid rentis välja sama omanik, saime üheskoos põhjanaabritega teha autokastis sõitu Kelnase sadamast ööbimispaigani.

Soomlaste ettevõtte boss, kes enda sõnul oli Pranglit palju kordi külastanud ning tahtis ka oma alluvatele tavapärasest erinevat nädalavahetust pakkuda, oli autosõidu ajaks juba päris paraja auru all, kuid tundis sellegipoolest moraalset kohustust oma töötajate tähelepanu Prangli suurepärasele loodusele ja külaelule juhtida. Niisiis rappusime pimedas sügisõhtus autokastis ja sõitsime mööda käänulisi ja auklikke külavaheteid. Sealjuures üritas Soome boss iga natukese aja tagant kõikuval jalgeil ja joomisest joviaalsel hääletoonil autokastis püsti seista, et seal siis õllepurk käes oma alluvatele Prangli aja- ja kohaloost kõnet pidada. Iga järjekordse vaevalise püstitõusmiskatsega kaasnesid kolleegide tüdinenud ja tulutud protestihüüded: “Istu alas, v*tunpää!” ning minu ja õe summutatud naerupugin. Soomlaste ööbimiskoht asus sadamale lähemal, mistõttu nad väljusid autost enne meid. Mina ja õde aga valmistusime oma tuppa jõudes kohe taas väljaminemiseks, et saada saarest maalilisi hilisõhtuseid kaadreid.

Õde vahetas kiirelt riided ja suundus kolmjalga ja fotoaparaati kaenlasse haarates õue, mina jäin aga kauemaks tuppa kohmitsema. Saanud siis lõpuks ise ka nina värske õhu kätte pistetud, ei märganud ma sõsarat kusagil. Pime ja tundmatu saar – kuhu ta siis niimoodi üksi kadus? Otsi tuult väljal! Põikasin mere äärde ja tiirutasin taluhoonete vahel – ei midagi. Tundus ka kuidagi narr hakata väikse saare peal teisele helistama: “Kuule, ma ei leia sind üles!”. Justkui jälje üles võtnud hagijas suutsin siiski lõpuks õe leida lähedalasuva Laurentsiuse kabeli juurest, kus tontlikult sünkjassinine taevas seal siravate tähetäppidega ja surnuaias põlevad kalmuküünlad pimedas sügisõhtus paigale müstilise mulje andsid. Kabelist sai tehtud arvukalt meeldejäävaid ülesvõtteid ning edasi suundusime mererannalt Tallinna siluetti pildistama. Fotoretkelt tagasi jõudes selgus, et soomlaste kamp oli meie ööbimispaiga kompleksi kuuluvasse sauna saabunud. Ega siis meiegi saanud seltskonnast kõrvale jääda ning nii saigi hõimuvelledega sõbrunetud ja saunatatud. Vastu ööd magama minnes võtsime õega enda tuppa kaasüüriliseks ühe kohaliku armsa kassikese, kes otseloomulikult oma sügisest poriste käppadega kohe valgetele voodilinadele ilmeka jäljerea jättis. Muus osas oli too musta-valge kirju emane miisu aga igati viisakas toanaaber, kes nurrumise saatel ennast voodisse kerra keris ja oleks olnud valmis kenasti kaissu magama jääma. Siiski aga soovis mõne aja pärast meilt öömaja veel teinegi kass: sedakorda triibuline kõuts. Sellega lõppes ka esimese kiisu rahulik oleks ning mööda tuba ringi trallitavad ja kolistavad kassid said lõpuks üle läve öhe lükatud.

Pärast hommikust ärkamist ja söömist suundusime õega teistkordsele fotoretkele, et saada lisaks öistele kaadritele ka päevavalguses vaateid. Meile asus lahkesti teed näitama kohalik kirju ja lontiskõrvaline koer, kes sammugi maha ei jäänud. Muuga sadama poole jääval Prangli rannikul puhusid tol hommikul vinged tuuled, mistõttu merevaateid kauaks nautima jääda ei saanud. Sisemaal oli aga ilm meie vastu sõbralikum, milles veendusime läbi vesise võsapadriku külavaheteele välja murdes. Olles jõudnud Prangli kuulsa maagaasi leiukohani, otsustasime teha puhkepausi. Nimetatud paigast leiti puuraukude tegemise käigus 20. sajandi algul maagaasi, kuid varud ei olnud piisavad tööstuslikuks kogumiseks ning nõnda on koht jäänud vaid turistidele uudistamiseks. Siin väisasime taas meie tuttavate ja lustlike soomlastega, kellele – küll vahepeal kaineks saanud, aga juba uued õllepurgid näpus – tehti autokastis ringsõitu saarega tutvumiseks. Sedakorda Soome boss enam autokastis püsti ei kippunud, vaid jättis saarejutud kohaliku mehe Taavi hooleks.

Gaasipuurauk selja taga, suundusime õega edasi külaelu avastama. Huvilistele on avatud Prangli Saarte Muuseum ning suviti saab mitmest paigast soetada ka kohalike käsitööd. Ühtlasi rõõmustab paik ka kassiarmastajaid, sest noid karvakerasid on külade vahel liikvel arvukalt. Jalutades panime muuhulgas tähele, et mööduvaid autosid roolivatel meestel kippusid kaelad meid märgates lausa kahekorra pöörduma. Ju siis on saareelanike seas rohkem mehi kui naisi ning külatänavatel patseerivad ja jäätist söövad noored naisterahvad äratavad paratamatult tähelepanu. Niisiis, naised: kui teid peaks juhuslikult ähvardama vanatüdruku põli, siis suunduge Pranglile elama ja leiate siit endale kindlasti kohe kaaslase!

Enne pärastlõunast tagasisõitu mandrile jõudsime veel uudistada silmapiiril terendavat Keri saart ning kirevaid sadamahooneid, kus suviti tantsuõhtuid ja muid vahvaid üritusi korraldatakse. Kahtlemata on Prangli loodus suviti väga kaunis, kuid eks ka sügisel ole omad võlud ning kokkuvõtlikult saab aasta lõpu poole siin ikkagi ka vaikust ja rahu nautida – vastandina suvisele rahvarohkele kõrghooajale. Niisiis tasub saart väisata aastaringselt, sest majutuskohtadest, vaatamisväärsustest ja lõbusatest elamustest puudust ei tule ning ka toidupood on Pranglil olemas. Siinkohal lõpetamegi muljed Pranglist ning suundume tagasi mandrile reisiparvlaevaga Wrangö, saatjateks tohu – sügiseti sooja mere auramisel esinev madal udu – ning uusi õllepurke avavad soomlased.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta