Eelmisel nädalal kondasime Eesti põhjarannikul pisisaarel nimega Älvi, kus kohtasime kauneid liblikaid ning suursugust kimalasekuningannat. Nüüd rändame aga suisa eksootikasse: kaugele Eesti lääneservale, kust edasi lainetab pimedatel ja tormistel öödel hirmutavalt huilgav ulgumeri. Selleks kaugeks ja üksildaseks sihtkohaks on Saaremaa läänerannikul asuv ja Vilsandi rahvuspargi koosseisu kuuluv umbes 1,2 ruutkilomeetrine Loonalaid, mida ümbritseb avar kalade ja merelindude kuningriik. Ainus maalapp, mida siit lääne pool võib kohata, on loodusreservaat Nootamaa, mida tohivad külastada üksnes loodusteadlased. Kui aga võtta arvesse vaid paiku, kus on olnud inimasustus, kuulub Eesti läänepoolseima koha tiitel vaieldamatult neerukujulisele Loonalaiule, mis moodustab Nootamaa, Uus-Nootamaa ja Salavamaaga ühtse saarterühma. Tõenäoliselt liitub grupp tulevikus maakerke tagajärjel üheks saarelahmakaks, kuna juba praegu on viimasena mainitud kolme maakildu ühendamas veealused seljandikud.

Lähme aga jutujärjega loo algusesse. Juulikuisel sumedal suveõhtul pidasin uues üürikorteris soolaleivapidu, kuhu olin külla kutsunud mitmeid sõpru-sõbrannasid, kolleege ning kursusekaaslaseid nii ülikooli kui kutsekooli päevilt. Teiste seas oli kohal ka kursuseõde Lona Luua Metsanduskooli matkajuhtide kambast, kes tutvustas meile lahkelt oma plaane järgmiseks nädalavahetuseks. Nimelt oli ta sihiks seadnud külastada endanimelist saart – Loonalaidu – ning oli omale selleks tarbeks juba paadimehe välja otsinud. Samaaegselt pidi saarele saabuma ühe matkaettevõtte süstamatka grupp, kellele Lona kui biosemiootik ja rahvapärimuse uurija pidi Loonalaiul tutvustama kohalikke legende ja sealse inimasustuse ajalugu. Muidugi mõista hakkas Saarehull sõnu “saar” ja “Loonalaid” kuuldes kõrvu kikitama ning suure elevusega kaasnenud motoorne rahutus muutis kannatlikult ühe koha peal püsimise võimatuks. Sestap asusin kohe – maksu, mis maksab – end Lona plaanitud retkele kaasa smugeldama. Kuigi mul olid parasjagu tööl väga kiired ajad, ei saanud ma esile kerkinud oivalist võimalust käest lasta ning hakkasin omale väledalt järgmist reedet vabaks organiseerima.

Eesolev nädal möödus ootusärevalt ning reedese päeva hommikul asusimegi Lonaga teele. Sõit Virtsu sadamasse ja praamijärjekorras ootamine võtsid üksjagu aega, mistõttu jõudsime meie tillukesse lõppsadamasse, unisesse ja tüünesse Atlasse, alles õhtusel ajal. Tean vähemalt üht kohalikku ettevõtet, kes pakub Loonalaiule ja tolle naabersaartele paaditransporti, kuid kahekesi minnes oleks nende teenus meile liialt kulukas olnud. Õnneks aga oli Lona internetiavarustest üles leidnud ühe Atla sadamas tegutseva vanema meesterahva kontakti, kellega sõit oli kordades odavam. Tolle paadimehe jaoks ei tulnud meil Lonaga kiidusõnadest puudu: soe, siiras ja heasüdamlik inimene, kuid stereotüüpse saarlasena muidugi ka mõtlik ja napisõnaline. Laadisime oma kola autost paadile ning seiklus võis alata.

Väike mootorpaat hüples lennukalt valgevahustel lainetel ning juustes tuhiseva ja mõnusalt jahutava meretuule embuses hoidsime silmi üha läheneva saare siluetil. Kuna Loonalaiu ranniku plaatjas platoo ulatub otsapidi mere alla, ei saanud madala veetaseme tõttu paadiga päris “letti” sõita. Niisiis pidime paadist reiteni merre hüppama ning matkakotid seljas paarsada meetrit saareni kahlama. Kuivale maale üha lähemale rühkides saatis meid hunnitu vaatepilt: randumispaik oli abaja ehk väikese lahesopi servas, kus rannik koosneb valendavatest, siledatest ja tasastest paekiviplaatidest. Saare rand oli justkui põrand, kus võiks püsti panna suveõhtuse õdusa külasimmani ning rahvapillide kaasahaarava mängu saatel tantsujalga keerutades päikeseloojangut nautida. Heleda paeparketi taga kõrgus järsk ja kõrge kiviklibust rannavall, mille turjalt avanes vaade teistele taolistele kuhjatistele.

Niisugused seljandikud jätkusid paralleelsete viirgudena saare keskosa poole, kusjuures iga järgnev oli üha rohkem kamardunud ehk sambla ja kadastikuga kaetud. Valle moodustavas kiviklibus tuhnides juhtus aga pihku kõikvõimalikke põnevalt augulisi, omapäraselt käsnataoliseid või kummaliselt voldilisi fossiile: kihtpoorsete ja kärgkorallide kivistunud kolooniaid. Nii troopilised kivistised kui ka tol juulikuul valitsenud leitsak tuletasid elavalt meelde tõika, et põhjamaine Eesti pole sugugi alati asunud tänapäevastel laiuskraadidel.

Niipea, kui olime telklaagri püsti saanud, silmapiiril sinetavat naabersaart Nootamaad piidelnud ning priimusel valmistatud õhtusöögi pintslisse pistnud, asusime üheskoos saart avastama. Saarehull oli siinkohal Lonale päris kade: milline õnn on teada, et sul on olemas nimekaimust saar ja veel nii köitvalt mitmekesine! Vähemasti on Saarehullul omanimeline sammal – asi seegi. Loonalaid koosneb valdavalt valle katvatest tihedatest ja läbitungimatutest kadastikest, mille vahele jäävad tasased ja avarad rannaniidud. Mainitud rohumaadel kasvab meeletutes kogustes ja laiade väljadena erkjalt roosatavat harilikku punet ning küüslaugu metsikut sugulast rohulauku: esimesest saab meeldiva maitsega teed ning teisest mõnusalt pikantse suutäie.

Loonalaiu abaja juures ulatub rannaniit madalaveelise merekaldani, kus Suur Tõll või mõni muu siitkandi müütiline vägilane oleks justkui hooletult käega rühmates kõikvõimalikes suurustes rändrahnusid laiali külvanud. Rohumaid hoiavad korras ruuget värvi ja pehme kasukaga mägiveised, kes omapäi rohtu nosides vahel sekka mõne kaugelekõlava ammuu üle saare lendu lasevad. Abaja lähistele jääb Ullunukk: ümar neem Loonalaiu läänerannikul, mille ligikonnas on veealused karid. Tormise ilma korral võib Ullunukil näoga mere poole seistes kuulda hullumeelseid ja kõhedust tekitavaid helisid, mida manavad esile karide vastu löövad murdlained. Seevastu Annemaal, Loonalaiu tüünes ja madalas kagunurgas, on kivised rannaalad kattunud nägusate lilleväljadega ning kauguses terendab naabersaar Salava. Sel ajal, kui Saarehull ja Lona läbi saare keskosas asuva ning veiste poolt põnevalt sopiliseks ja muinasjutuilmeliseks tallutud männituka endale Loonalaiu kirdekaldale teed murravad, heidame pilgu siinsele põnevale ajaloole.

Raamatu “Eesti väikesaared” andmetel (koostanud Aado Keskpaik, Maret Pank ja Heli Salong) oli Loonalaid asustatud 19. sajandi keskpaigast 1960. aastateni üheainsa pere nelja põlvkonna poolt. Loonalaid kuulus Saaremaal Kihelkonna kihelkonnas asuvale Loona mõisale ning sealt tuleneb ka saare nimi. Loona mõis ise sai aga Eesti Kohanimeraamatu andmetel nime mõisaomanike suguvõsa järgi: von Lode. Saart on nimetatud ka Letten- või Letterholm’iks. Loonalaid oli pikalt kasutuses heinamaana ning mõisasulased läksid saarele seniks, kuni hein niidetud sai, võttes kaasa tarviliku varustuse ning piisaval hulgal toidumoona ja joogivett.

Tihtipeale saadi kuni sada koormat ühe küüni kohta (Meie Maa, 7. veebruar 1940). Loonalaiult heinte kättesaamine sõltus mõistagi ilmatingimustest ning kui mõnel aastal talv liialt varakult soojaks pööras, oli hobuvankritel heinakoormate vedu üle sulava ja praguneva jää Saaremaale küllaltki riskantne ettevõtmine. Ohtlikku ja pelutavat heinavedu on kaasatõmbavalt ja elavalt kirjeldanud August Mälk novellis “Elamise rahu”. Ka ajaleht Meie Maa (7. veebruar 1940) kirjeldab, kuidas üleliia laiadele jääpragudele asetati rehealuse uksed, üle millede sai vanker edasi sõita.

Varem mainitud teose “Eesti väikesaared” kohaselt sai Loonalaiu püsiv inimasustus alguse hetkest, kui Loona mõisnik andis heinamaavahi koha talunikule nimega Ado All. Saarel talu pidamist jätkas Ado poeg Peeter: talupoeg, tuuker, meremees ja Saaremaa esimese raudlaeva omanik ühes isikus. Peeter saavutas oma tegemiste ja toimetamistega, sealhulgas merepäästega ja merepõhjast vrakkide metallosade ülestõstmisega, kohalike seas suure kuulsuse ning pälvis austava hüüdnime “Loonalaiu kuningas”. Peetri lapselaps Emma ja tolle abikaasa Mihkel Kaljupank olid Loonalaiu talu viimased elanikud.

Kaugel läänes asuv saar oli hea paik Rootsi putkamiseks, mistõttu võeti piirkond sovjetiajal valve alla ning elanikud sunniti lahkuma. Viimaste loonalaidlaste kohta leidub aga mitmes eestiaegses ajalehes üks kurblooline juhtum (näiteks Kaja, nr. 152, 4 juuli 1931). Nimelt märkasid 1931. aastal mööduvad Vilsandi kalamehed saare rannal meeleheitlikult hüplevat, karjuvat ja kätega vehkivat tüdrukutirtsu. Loonalaiul maabudes selgus, et talus oli hinge heitnud vana perenaine ning 9-aastane karjatüdruk oli surnuga ühes ruumis viibimisest nii ehmunud, et tormas õhukestes riietes õue ega julgenud tuppa tagasi pöörduda. Saarel tol hetkel teisi inimesi ei viibinud, sest täisealine peretütar ja sulane olid läinud Kuressaarde põllusaadusi müüma. Nõndaks viisid kalurid külmetava ja hirmunud lapse ülejäänud pererahva naasmiseni Saaremaale.

1920. ja 1930. aastate ajalehtedest leiab ka palju teateid saare lähistel madalikule jooksnud laevadest ja saarekaldale uhutud hukkunutest. Seetõttu nimetasid meremehed Loonalaidu lausa laevade surnuaiaks. Madalikke on siin tõesti palju ning ka meie paadimees võttis nii minnes kui tulles ühes kohas ettevaatuse mõttes kiiruse maha. Loonalaid kuulutati koos Vesiloo, Salava ja Nootamaa saartega 1938. aastal linnukaitsealaks, kus keelati ära lindude häirimine ja pesade lõhkumine ning pandi ametisse vahimehed (Uus Eesti, nr. 121, 3. mai 1938).

Keeld pahandas Lääne-Saaremaa kalamehi, kes süüdistasid üha suurenevaid merelindude parvi enda eest kalade ära napsamises ja võrkude ning püüniste häbematus lõhkumises (Meie Maa, 6. juuli 1938). Üks Atla mees läks lausa nii kaugele, et lasi sihilikult Loonalaiule lahti lindude ja nende munadega maiustama kolm rebast (Uus Eesti, nr. 130, 12. mai 1938). Tõsi, tema kummaline ja mõtlematu tegu polnud siiski tingitud otsesest soovist merelindude arvu vähendades ümbruskonna kalavarusid suurendada, vaid vajadusest nuumata lahjaks jäänud rebaseid, keda ta oli kodus kasvatanud kasuka saamise eesmärgil. Hoolimatu ja omakasupüüdlik teguviis sellegipoolest. Ka tänapäeval on saarel rebaseid – isegi Lona nägi üht – mistõttu on Loonalaid pigem värvulistele kui merelindudele sobiv paik.

Nüüd, kus oleme Loonalaiu ajalooga tutvumiseks piisavalt pikalt peatunud, on taas aeg heita pilk kirderanniku poole suundunud matkaduole ning uurida, mis sealkandis teoksil. Mööda rannaäärt põhjapoole sammudes märkasime Lonaga, et mitmesaja meetri kaugusel joob mingi loom jalgupidi madalas meres seistes vett. Kuna olime varem vaadelnud abaja juures rannaniidul mägiveiseid, pidasime esmalt ka kauguses liikuvat looma veiseks. Hetk hiljem aga märkasime looma saledaid ja sihvakaid jalgu ning välkkiirusel käis peast läbi mõte: põder! Otsustasime tasahilju lähemale kõndida ning selleks olid ilmaolud igati soosivad: tuul oli vastu ja madal õhtupäike meie selja taga. Niisiis ei kandunud meie lõhn põdrani; meie poole vaadates oleks päike teda pimestanud ning loksuvad merelained summutasid meie krudisevad sammud rannaliival.

Olime kõndinud umbkaudu 150 meetri kaugusele ilma, et merevee joomise ja kaldataimestiku näksimisega hõivatud põder meid tähele oleks pannud. Sealt edasi ei riskinud me aga enam püsti seista ning kartsime, et huvipakkuv looma inimesi märgates plehku paneb. Nõndaks laskusime pikali ja asusime vargsi mööda rannaäärt lähemale roomama. Lona jäi peagi ühte kohta paigale, kuid mina tahtsin kogemusest viimast võtta ja välja selgitada, kui lähedale ma pääsen ilma põdra silma sattumata. Hiilisin piskuhaaval mööda maad edasi nagu linnas tuvi jahtiv kass. Päris lähedale jõudes tegin mobiiliga paar pilti kaunist loomast, kelle kasuka seljakarvu joonistasid esile loojuva päikese kiired. Ka siin ei andnud ma veel alla ning olin lõpuks lausa viie meetri kaugusel, kuid tekitasin sealjuures liialt palju müra.

Tõmbasin välkkiirelt pea kaldavalli varju peitu. Kas ta nägi mind? Ootasin pisut ja piilusin siis areldi valli tagant välja. Oi-oi, olin tõepoolest vahele jäänud. Põder, välimuse põhjal õigemini teismeline pehme pruuni titekarvaga aastavanune loom, kelle ilmselt ema oli uue pesakonna sündides enda juurest ära ajanud, nagu põdramammadel kombeks, vaatas mulle otsa ja tegi stoilise rahuga põtradele igiomast häält, mis võiks kõlada nagu lühike ja järsk Ugh (kuula näiteks Veljo Runneli lindistust). Seejärel hakkas ta väga rahulikult ning graatsiliselt kadastiku poole sammuma, vaadates veel korra üle õla tagasi – Ugh – ning kadus vaateväljast. Sedavõrd võimast ja vahetut randevuud meenutan ma veel kaua aega hiljemgi ääretult sooja sisetundega.

Vahepeal sai Lona kõne meie paadimehelt. Too oli hakanud muretsema, kas meil on ikkagi piisavalt söögivarusid ja joogivett kaasas. Mees pelgas, et tõi kaks linnatibi asustamata saarele ning kui nendega midagi juhtuma peaks, jääb asi tema südametunnistusele. Rahustasime ta maha ning suundusime edasi Loonalaiu loodetipu poole. Nimelt olime Maa-ameti Geoportaalis reljeefkaardil pinnavorme uurides välja peilinud endisaegsete taluhoonete asukoha. Siinkohal aga tasub teistele matkahuvilistele kindlasti mainida, et telefonilevi ja ammugi mitte mobiilne andmeside ei ulatu igasse saarenurka ning õnnetuste korral tuleks hädaabikõne tegemiseks liikuda kirderannikule.

Endisest talukohast saare loodeosas on järel mõned lagunenud vundamendid ja palgid, paar võlvitud keldrit ning mõned põhjata pajad ja roostetanud põllutööriistad. Siin on asunud saun, karjalaut ning madal, ruumikas, õlgkatusega ja punaseks võõbatud elumaja, mille taga asus väike rukkipõld (Eesti Sõna, nr. 181, 6. august 1944). Zooloog ja looduskirjanik Johannes Piiper on talutuba kirjeldanud nõnda: “Siin valitses meeldiv kord ja piinlik puhtus, tugevaist palkidest tahutud seinu, lumivalgeks lubjatuid, ehtisid lihtsais raames pildid. Nad kujutasid uhkeid purilaevu ja ilmekaid meremaastikke” (Eesti Sõna, nr. 199, 27. august 1944). Taluõu pole veel jõudnud võsastuda ning on endiselt lage rohumaa, mille servas mõned nägusad ja kõrged saarepuud. Avastamisrõõmu on siin kahtlemata palju ning tagasi abaja poole liikudes saab panna proovile oma sisemise alpinisti, sest teele jääb mehine rändrahn, millel kõrgust 2,6 m jagu. Loonalaiu eakas peremees jutustas kord Johannes Piiperile, et kivi kandunud oma kohale 19. sajandi keskpaigas ajujääga (Eesti Sõna, nr. 181, 6. august 1944).

Esimene öö Loonalaiul möödus hubaselt ning järgmisel päeval saabusid süstamatkajad, kelle võtsime vastu lopsakate punekimpudega. Selgus, et matkaliste seltskonnas oli mul lausa viis varasemast tuttavat nägu. Mine või Eesti kõige läänepoolsemasse ja üksildamasse punkti, aga tuttavaid kohta ka seal niikuinii. Lona viis grupi saarele tuuritama ning mina nautisin samal ajal raamatut lugedes rahu ja vaikust, sealjuures paeplatool paiknevas madalas lahesopis pistelisi suplemispause tehes. Päeva lõpp möödus ühise õdusa lõkkeõhtu ja pillimängu saatel ning järgmisel hommikul asusid süstamatkajad tagasiteele. Mina ja Lona kutsusime endale paadimehe järgi pärastlõunaks ning asju kokku pakkides leidsin jalgadelt lausa kaks sisseimenud ablast puuki – igale poole nad ka jõuavad! Seljakott seljas läbi mere solberdades ja tagasi paati istudes saatsime võrratu Loonalaiu poole veel viimased lehvitused ning lubasime tulevikus kindlasti naasta.

Saaremaa poole põristav paat möödus teel tillukesest Uus-Nootamaast ning mõistagi ei suutnud me vastu panna soovile ka sellele maalapile jalgu maha saada. Õnneks oli sõbralik paadimees valmis meie soovile vastu tulema ning 1,1 ha suurune kolmnurkne minisaar saigi läbi käidud. Tiit Leito “Maakillud meres” andmetel tekkis saar alles 1980. aastatel ning rannajoon on tormituulte ja lainetuse meelevallas ümberpaigutuvate rannavallide tõttu pidevas muutumises. Liivasel saarel on rohttaimestikku, kuid mitte ühtegi puud. Küll aga väärib siin avastamist vana tünnilaadne meremärk: massiivne rauakolakas on vallile kinni jäänud ning rahutud lained kuhjavad tema ümber üha uut liiva. Uus-Nootamaalt läbi madala mere tagasi paati kahlates oli tükk tegu paadipõhja madalikust lahti lükkamisega. Edukalt liikuma saades lähenes aga Saaremaa hirmutava kiirusega ning paradiisilik nädalavahetus Eestimaa äärel saigi läbi. Kui olite nii vaprad, et suutsite selle pika loo läbi lugeda, siis annan siinkohal ühtlasi teada, et käesolev pajatus on ajastatud ilmuma Lona sünnipäevanädalal. Soovin talle palju õnne ja arvukalt vahvaid saarekülastusi tulevasteks aastateks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta