Käimasolev Stanfordi teadlaste projekt, millesse on kaasatud Hiina teadlased näitab, et ka kõige tavalisemad jahuusid võivad täiesti ohutult erinevaid plastitüüpe biolagundada.

Võtame näiteks kordkasutatavad vahtplastist tassikesed. Igal aastal viskavad ameeriklased neid ära 2,5 miljardit ühikut. See on vaid murdosa kolmekümne kolmest miljonist tonnist plastist, mida ameeriklased igal aastal prügikastidesse loobivad. Vähem, kui 10 protsenti sellest leiab tee ümbertöötlemisse ning ülejäänu kõik kujutab endast otsest ohtu, reostades veekogusid ja tappes loomi.

Nüüd astub aga mängu võimas jahuuss. See pisikene ussikene, jahumardika vastne, suudab püsida elus toitudes Styrofoamist ja teistest polüstüreeni sisaldavatest toodetest, nagu näitavad kaks Stanfordi vanemteaduri Wei-Min Wu juhitavat paralleeluuringut. Tuleb välja, et usside seedekulglates elutsevad mikroorganismid biolagundavad plasti, ja see on ühtlasi nii üllatav kui ka lootustandev avastus.

„Meie avastus on avanud uue viisi ülemaailmse plastireostuse likvideerimiseks,“ sõnas Wu.

Enviromental Science and Technology’s avaldatud uuring on esimene, milles on ära toodud detailsed tõendid selle kohta, et elusorganismi seedekulglas asuvad bakterid suudavad lagundada ka plasti. Arusaamine sellest, kuidas jahuusside sees asuvad bakterid selle ülesandega hakkama saavad, võib teoreetiliselt viia täiesti uute plastjäätmete töötlemise viiside juurde.

„Tõeliselt oluliste teaduslike avastusteni võib jõuda vägagi imelikes kohtades,“ teatas professor Craig Criddle, kes juhendab Stanfordis nii Wu kui ka teiste plastialaseid uuringuid. „Teadus üllatab meid vahel. Tegemist oli tõelise šokiga.“

Õhtusöögiks plasti

100 jahuussi sõi 34 kuni 39 milligrammi Styrofoam’i päevas – see on kogus, mis võrdub umbes ühe väikese tabletiga. Ussid muutsid umbes poole plastist süsinikdioksiidiks. Sama toimub ka iga teise toiduga.

24 tunni jooksul eristasid ussid suurema osa ülejäänud plastist biolagunenud väljaheidetena, mis meenutasid imepisikesi jänesepabulaid. Kusjuures jahuussid, kes toitusid järjepidevalt plastist, olid niisama terved, kui need, kes olid oma tavapärasel dieedil, kinnitas Wu, ning nende väljaheited paistisd olevat igati kõlbulikud kasutamaks neid põllukultuuride pinnasena.

Teadlased on juba varem näidanud, et näiteks kirjuleediku vastsetes elab mikroorganisme, mis suudavad biolagundada polüetüleeni ehk siis plasti, mida kasutatakse kiledes, nagu näiteks prügikotid. Uus jahuussidele keskendunud uuring on aga eriti oluline, kuna Stylofoami oli seni peetud biolagundamatuks ning seetõttu ka suuremaks ohuks keskkonnale.

Stanfordi Keskkonnauuringute Instituudi teadlased teevad käesolevate uuringute ja teadustöö juures tihedat koostööd Beihangi juhtivteadlase Jun Yangi ning teiste hiina teadlastega.

Koos plaanivad nad uurida jahuussides ja teiste putukate vastsetes leiduvaid mikroorganisme, mis suudavad lagundada polüpropüleeni (kasutatakse paljudes toodetes alates tekstiilist kuni autoosadeni), mikroosakesi (näit. näokoorijates kasutatavad terakesed) ning bioplaste (mis on saadud taastuvatest looduslikest allikatest, nagu mais või metaan).

Uuritakse nende ainete ja materjalide mõju organismile ja keskkonnale, kui neid mõni väike loom, kes omakorda võidakse ära süüa, endale sisse sööb.

Ka merest otsitakse einestajaid

Veel üheks valdkonnaks, millega tegeletakse, on soov leida ka merest mõni jahuussile sarnast organismi, mis suudaks plasti seedida, tõdes Criddle. Plastjäätmed on just eriti suureks probleemiks ookeanide puhul, kuna seal need reostavad loomulikku elukeskkonda ning tapavad lugematul arvul linde, kalu, kilpkonni ning teisi mereelukaid.

Paraku on tarvis veel täiendavaid uuringuid, et mõista tingimusi, mis võimaldavad plasti purustada ning tuleb ka leida ensüüme, mis aitavad polümeere lagundada. See omakorda võiks aidata leida veelgi mõjusamaid ensüüme ning aidata ka tootjatel võtta kasutusse polümeere, mis ei koorma keskkonda ega mõjuta toitumisahelaid nii palju.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta