Tööstuslikult kasvatatud loomade saatus on üks meie aja pakilisemaid eetilisi küsimusi. Kümned miljardid elusolendid, kes kõik on mitmekülgsete tajude ja emotsioonidega, elavad ja surevad tootmisliinil.

Loomad on ajaloo peamised ohvrid ja koduloomadega ümberkäimine tööstuses on ilmselt üks hullemaid kuritegusid terves ajaloos. Inimprogress on alati marssinud üle surnud loomade.

Isegi kümnete aastatuhandete eest suutsid meie kiviaegsed esiisad tekitada terve rea ökoloogilisi katastroofe. Kui inimesed ca 45 000 aasta eest esimest korda Austraaliasse jõudsid, suretasid nad päris kiiresti välja 90% sealsetest suurtest loomadest. Tegemist oli ühega esimestest suurematest mõjudest, mida Homo sapiens planeedi ökosüsteemile avaldas. Ja see ei jäänud viimaseks omasuguste seas.

Umbes 15 000 aastat tagasi koloniseerisid inimesed Ameerika, pühkides selle käigus minema umbes 75% sealsetest suurematest imetajatest. Samuti kadus terve hulk liike Aafrikast, Euraasiast ning tervelt müriaadilt saartelt nende rannikute läheduses. Arheoloogilised materjalid räägivad riik-riigi järel sama kurba lugu.

Tragöödia avavaatus näitab meile rikkalikku ja mitmekülgset suurte loomade populatsiooni ja ei märkigi Homo sapiensist. Teises vaatuses ilmuvad inimesed, millest annavad meile tunnistust üksikud kivistunud luud, odaots või lõkkease siin või seal.

Õige pea järgneb sellele kolmas vaatus, mille puhul on mehed ja naised haaranud endale keskse koha ning enamik suurematest loomadest, nagu ka paljud väiksematest, on juba kadunud. Kokkuvõtlikult võib öelda, et inimesed suretasid välja umbes 50% kõigist planeedi suurtest maismaaimetajatest, ja seda veel enne, kui nad olid külvanud mulda esimese tera, sepistanud esimese metallist tööriista, kirjutanud esimese teksti või verminud esimese mündi.

Järmiseks oluliseks verstapostiks inimese ja loomade vahelises läbikäimises oli põllumajanduslik revolutsioon: protsess, mis muutis nomaadidest jahimehed ja korilased paikseteks põllupidajateks. Sellega kaasnes planeedil Maa täiesti uudse eluvormi teke, milleks olid kodustatud loomad.

Esmalt võib tunduda, et tegemist oli küllaltki tühise arenguga, kuna inimestel õnnestus kodustada vähem kui 20 looma- ja linnuliiki võrreldes kõigi nende tuhandete liikidega, kes jäid „metsikuks“. Ent järgnevate sajandidte jooksul sai sellest uudsest eluvormist norm.

Tänapäeval on näiteks enam kui 90% suurtest loomadest kodustatud („suurega“ all mõistetakse loomi või linde, mis kaaluvad vähemalt mõne kilogrammi). Võtame näiteks kana. Kümme tuhat aastat tagasi oli see üks haruldane lind, kes elutses pisikestel aladel Lõuna-Aasias. Tänapäeval elab miljardeid kanu pea igal mandril ja saarel, kui jätta välja Antarktika. Kodukana on ilmselt kõige laialdasema areaaliga lind planeet Maa annaalides.

Paraku maksid kodustatud loomad ja linnud oma uskumatu edu eest liigina pretsedenditute kannatustega üksikisendi tasandil. Loomariik on miljonite aastate jooksul puutunud kokku väga mitmesuguste kannatuste ja viletsusega, aga põllumajanduslik revolutsioon tõi endaga kaasa täiesti uue õuduse, mis veel põlvkondade vahetudes aina hullenes.

Esmapilgul võib tunduda, et koduloomade elu on märksa parem, kui nende metsikutel liigikaaslastel ja eellastel. Metsikud pühvlid peavad päevade kaupa toitu, vett ja ulualust otsima ning neid ohustavad pidevalt lõvid, parasiidid, üleujutused ja põuad.

Kodustatud pudulojused naudivad aga inimestepoolset hoolitsust ja kaitset. Lehmad ja vasikad saavad inimestelt süüa, vett ja varjualuse ning neid kaitstakse kiskjate ja looduskatastroofide eest.

Tõsi küll, enamik neist lehmadest ja vasikatest jõuab varem või hiljem tapamajja, aga kas see teeb nende saatuse hullemaks, kui on metsikutel pühvlitel? Kumb on hullem – kas saada lõvi poolt tükkideks rebitud või olla inimese poolt tapetud? On krokodilli hambad armulisemad kui metallist tera?

Mis muudab aga kodustatud loomade elu eriti julmaks, ei olegi ainult see, kuidas nad surevad vaid ennekõike see, kuidas nad elama peavad. Loomade elutingimusi mõjutavad kaks vastandlikku faktorit: ühelt poolt tahavad inimesed liha, piima, mune, nahka, loomade tööjõudu ja meelelahutust; teisalt peavad aga inimesed tagama, et koduloomad ellu jääksid ja pikemas perspektiivis ka paljuneksid.

Teoorias peaks see loomadele tagama kaitse äärmusliku julmuse eest. Kui loomapidaja lüpsaks oma lehma andmata talle süüa või juua, siis piima kogus väheneks ning loom sureks peagi. Paraku suudavad aga inimesed tekitada loomadele tohutuid kannatusi ka muudel viisidel ning teha seda nii, et oleks endiselt tagatud loomade ellujäämine ja liigi säilimine.

Probleemi tuum peitub selles, et kodustatud loomad on oma metsikutelt eelkäijatelt pärinud palju füüsilisi, emotsionaalseid ja sotsiaalseid vajadusi, millega tööstusliku loomafarmi tingimustes lihtsalt pole vaja arvestada.

Tootjad ignoreerivad neid vajadusi ilma, et see neile midagi maksma läheks. Nad topivad loomi pisikestesse puuridesse, vigastavad nende sarvi ja sabasid, eraldavad poegi emadest ning aretavad teadlikult jõledusi. Loomad kannatavad neis tingimustes kohutavalt, ent ei sure ära ja paljunevad edasi.

Kas see ei lähe mitte vastuollu Darwini evolutsiooniõpetuse põhitõdedega? Teooria kohaselt on kõik instinktid ja ihad kujunenud välja selleks, et tagada liigi säilimine ja levik. Kui nii, siis kas pole loomakasvatuses toimuv pidev taastootmine mitte kinnitus sellest, et loomade kõik tõelised vajadused on rahuldatud? Kuidas saab lehmal olla mõni „vajadus“, mis pole tõesti oluline tema ellujäämiseks või paljunemiseks?

On kindlasti tõsi, et kõik instinktid ja vajadused kujunesid evolutsiooni protsessi käigus välja selleks, et teenida looma ellujäämise ja liigi säilimise huve, kuid see ei tähenda, et kui välisohud kaovad, kaovad ka kohe kõik need instinktid ja vajadused. Isegi juhul, kui need pole enam looma elu ja liigi säilimise jaoks olulised, mõjutavad need endiselt tema subjektiivseid emotsionaalseid kogemusi.

Tänapäevased füüsilised, emotsionaalsed ja sotsiaalsed vajadused ei ole ei lehmadel, koertel ega isegi inimestel tingitud tänapäevastest oludest vaid pigem evolutsioonilistest mõjutustest, mis on saadud kümnete tuhandete aastate eest. Miks armastavad tänapäeva inimesed nii palju magusat? Igatahes mitte selleks, et me siin 21. sajandi alguses peaksime tohutult jäätist ja šokolaadi sisse õgima, et ellu jääda.

Pigem on see tingitud asjaolust, et kui meie kiviaegne esivanem leidiski mingi magusa ja küpse puuvilja, siis kõige mõistlikum oli seda palju ja kiiresti sisse süüa. Miks nooret mehed sõidavad autoga nii hoolimatult, miks satuvad tülidesse, või miks häkivad konfidentsiaalseid veebilehti? Sest nad järgivad iidseid geneetilisi impulsse.

Seitsekümne tuhande aasta eest riskis üks noor jahimees oma eluga, ajades taga mammutit, ja jättis sellega kõik oma võistlejad varju ning võitis kohaliku kaunitari südame – ning meie peame nüüd nende tema macho geenidega elama...

Täpselt sama evolutsiooni loogika mõjutab ka lehmade ja vasikate elu loomafarmides. Iidne metsik kari koosnes sotsiaalsetest olenditest. Selleks, et ellu jääda ja paljuneda, pidid loomad oskama suhelda, koostööd teha ja omavahel võistelda. Nagu kõik sotsiaalsed imetajad, õppisid ka iidse karja liikmed kõike seda läbi mängu.

Nii kutsikad, kassipojad, vasikad kui ka inimlapsed armastavad kõik mängida, kuna see on evolutsiooni poolt neisse sisse süstitud. Metsikus looduses nad pidid mängima. Kui nad ei mänginud, ei õppinud nad ka sotsiaalseid oskusi, mis olid ellujäämiseks ja paljunemiseks olulised.

Kui mõni kassipoeg või vasikas sündis mingi haruldase defektiga, mis muutis ta mängu suhtes ükskõikseks, siis oli ka vähe usutav, et ta suutis ellu jääda või paljuneda – sest tegelikult poleks neid endidki olemas olnud, kui nende esivanemad ei oleks neid samu oskusi omandanud. Täpselt samal moel on evolutsioon süstinud kutsikatesse, kassipoegadesse, vasikatesse ja inimlastesse tohutu soovi oma emaga lähedust otsida. Igasugune hälve ema-lapse suhetes oli aga sama hästi kui surmaotsus.

Mis juhtub aga, kui tänapäeva farmer võtab pisikese vasika ja eraldab ta oma emast? Kui ta paneb ta pisikesse puuri, vaktsineerib teda erinevate haiguste vastu ning varustab toidu ja veega, ja seejärel, kui vasikas on juba piisavalt vana, viljastab ta kunstlikult pulli spermaga?

Puht tehniliselt võttes ei vaja vasikas enam ei oma ema ega suhtlemist mängukaaslastega, et ellu jääda või paljuneda. Kõikide tema vajaduste eest hoolitsevad nüüd inimisandad. Emotsionaalsel tasandil tunneb aga vasikas endiselt tugevat tõmmet oma ema poole ning soovib ka teiste vasikatega mängida. Ja kui neid vajadusi ei arvestata, kannatab vasikas tegelikult tohutult.

Evolutsioonilise psühholoogia põhitõde: vajadus, mis on kujunenud tuhandete põlvkondade eest, on tajutav ka nüüd, mil see pole enam ellujäämiseks või paljunemiseks tarvilik. Traagika selles seisnebki, et põllumajanduslik revolutsioon andis inimestele võime tagada kodustatud loomade ellujäämine ja paljunemine ilma, et nad oleks pidanud loomade subjektiivsete vajadustega arvestama. Tulemuseks ongi, et kodustatud loomad on tervikuna võttes kõige edukamad loomad maailmas, aga üksikisendi tasandil ka kõige hullemas olukorras olendid, kes eales üldse eksisteerinud.

Viimastel sajanditel on olukord ainult halvenenud, kuna selle aja jooksul on traditsiooniline loomapidamine asendunud tööstusliku loomakasvatusega. Iidsetes ühiskondades, nagu Vana-Egiptuses, Rooma impeeriumis, või keskaegses Hiinas, oli inimestel väga tagasihoidlik arusaam biokeemiast, geneetikast, zoloogiast ja epidemoloogiast.

Seega olid ka nende vahendid piiratud. Keskaegsetes külades jooksid kanad vabalt majade vahel ringi, nokkisid teri ja ussikesi prügihunnikutest ning tegid pesasid küünidesse. Kui nüüd mõni ambitsioonikas talupoeg oleks üritanud toppida 1000 kana ühte paksult täis kanalasse, oleks sellele järgnenud ilmselt surmav linnugripp, mis oleks kõik kanad ja ilmselt ka nii mõnegi külaelaniku hauda viinud.

Mitte ükski preester, šamaan ega posija poleks suutnud seda ära hoida. Kuid niipea, kui moodne teadus suutis lindude, viiruste ja antibiootikumide saladused lahti dešifreerida, asus inimkond ka kohe loomi ja linde äärmiselt talumatutes tingimustes pidama. Tänu vaksineerimistele, ravimitele, hormoonidele, pestitsiididele, ventilatsioonisüsteemidele ja automaatsöötjatele on nüüd võimalik toppida kümneid tuhandeid linde täis kanalatesse ning toota seejuures seninägematus koguses mune ja liha.

Sellistes tööstuslikes loomakasvatusasutustes viibivate loomade ja lindude saatus on üheks meie ajastu pakilisemaks südametunnistuse küsimuseks, eriti, kui rääkida numbritest. Enamik suurtest loomadest elab praegu tööstuslikes farmides. Me kujutame endale ette, et meie planeeti asustavad lõvid, elevandid, vaalad ja pingviinid.

See võib nii olla National Geographic kanalil, Disney filmides ja laste muinasjuttudes, kuid päris maailmas see enam nii ei ole. Meie planeedil elab 40 000 lõvi, kuid näiteks kodusigasid on siin umbes 1 miljard; 500 000 elevanti, aga 1,5 miljardit lehma; 50 miljonit pingviini, aga kanu on tervelt 20 miljardit.

2009. aasta seisuga oli Euroopas kokku 1,6 miljardit lindu, kui kõik liigid kokku arvestada. Sel samal aastal kasvatati aga Euroopas 1,9 miljardit kana. Kõik kodustatud loomad kokku kaaluvad umbes 700 miljonit tonni, samas kui kogu inimkonna mass on 300 miljonit tonni ning kõik metsikud suured loomad kaaluvad 100 miljonit tonni.

See on ka põhjus, miks koduloomade saatus pole mitte kõigest eetiline kõrvalteema. See puudutab enamikku Maa suurtest asukatest: kümneid miljardeid elusolendeid, kes kõik on mitmekülgsete tajude ja emotsioonidega, kuid kes elavad ja surevad tootmisliinil. Nelikümmnend aastat tagasi avaldas filosoof Peter Singer oma kanoonilise raamatu „Loomade vabastamine“, mis on paljus mõjutanud inimeste suhtumist teemasse. Singer väitis, et tööstuslik loomapidamine on põhjustanud rohkem valu ja kannatust, kui kõik sõjad kokku.

Loomade teaduslik uurimine on selles tragöödias oma hirmsat rolli mänginud. Teadusringkonnad on kasutanud oma laienevaid teadmisi loomadest peamiselt selleks, et leida aina efektiivsemaid viise, kuidas loomi inimeste huvides ära kasutada. Samas on aga needsamad uuringud näidanud ka, et need loomad on tundlikud olendid, kel on omad sotsiaalsed sidemed ning peened psühholoogilised tundemustrid. Nad ei pruugi küll olla sama intelligentsed, kui meie, aga kindlasti tunnevad nad valu, hirmu ja eraldatust. Ka nemad võivad kannatada, ja ka nemad võivad olla õnnelikud.

On viimane aeg, et me võtaksime need teaduslikud leiud endile südamesse, kuna kui kasvab meie võim, kasvab ka meie võime loomadele haiget teha ja neid ära kasutada. Neli miljardit aastat on elu Maal suunanud looduslik valik.

Nüüd aga valitseb seda aina enam inimese mõistus. Biotehnoloogia, nanotehnoloogia ja tehisintellekt võimaldavad meil peagi elusolendeid radikaalselt ümber kujundada ning see sõnastab juba elu mõtte kui sellise täiesti ümber. Ja kui me asume seda tuleviku head uut ilma kujundama, siis me peaksime arvestama kõigi elusolendite heaoluga, mitte ainult Homo sapiens’i omaga.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta