Ma oleme kõik näinud pilte Tuukri tänavast, kus järjekordse paduvihma järel saab tänaval liigelda vaid kummipaadiga. Miks see nii on? Bioneer uuris Keskkonnaministeeriumi veeosakonna juhataja Rene Reisneri käest, millist ohtu sademevesi linnadele kujutab.

Miks on vihmavesi linnades suur probleem?

Üleliigne vihmavesi on linnades probleemiks kahel põhjusel: paduvihmade ajal tekivad üleujutused ning puhastamata sademevesi viib loodusesse linnas tekkivad saasteained.

Kõikides maailma riikides koonduvad inimesed elama linnadesse või nende ümbrusesse. Ka Eestile pole selline trend võõras.

Mida rohkem uusi teid, parklaid ja hooneid ehitatakse, seda vähem on linnades looduslikku maapinda. Selle tulemusena ei saa sademed loomulikul teel enam maapinda tagasi imbuda. Mida suuremaks tehisliku maapinna osakaal kasvab, seda raskemaks läheb vihmaveest vabanemine.

Olemasolevad kanalisatsioonisüsteemid ei suuda tänavatelt suurte sadudega kogu sademevett piisava kiirusega ära juhtida ja nii tekivadki linnades ajutised üleujutused. Lisaks võtab vihmavesi endaga tänavatelt kaasa erinevaid saasteaineid, mis omakorda saastavad näiteks merd.

Kui saastunud on Eesti linnatänavatelt kanalisatsiooni minev vesi? Kuidas selle saastatust üldse uuritakse?

Konkreetseid hinnanguid sademevee saastatuse kohta regulaarselt ei tehta. Mõõdetakse pigem seda, kui palju sademeveega saasteaineid veekogudesse kantakse. Uuritud on eeskätt kohti, kus arvatavasti sademeveega kaasa toodud saasteainetest tingituna võib vee seisund olla halvenenud (näiteks Tallinna lahte kanduvad sademeveed).

Uuringutes mõõdetakse nii sademevee vooluhulka kui ka sademevee saasteainete sisaldust. Oluline on seejuures mõõta õigel ajal st katta mõõtmistega kogu sademevee keskkonda liikumise dünaamika, sest vee hulk ja saasteainete sisaldus muutuvad väga kiiresti.

Sademevees sisalduvate saasteainete uurimiseks võetakse veekoguesse jõudvatest sademevee toru otstest ja kraavidest veeproove ja neid analüüsitakse laborites.

Sademevesi sisaldab enamasti tavapärasele heitveele omaseid saasteaineid. Mõnevõrra rohkem või sagedamini võib leida sademeveest raskemetalle ja õlisid, mis on pärit autode kütuse põlemisest, naastrehvide kasutamisest või teekattest. Majapidamistest pärit saasteainetele omaseid aineid võib leida nendest sademevee süsteemidest, kuhu illegaalselt juhitakse olmes tekkivat reovett, näiteks kinnistutelt, mida läbivad avatud kraavid või väiksemad ojad.

Kui olulist rolli mängib üleujutuste tekkes tänavatel vedelev prügi? Või tekivad üleujutused pigem suure vee hulga tõttu?

Enamasti tekivad üleujutused linnades ikka seetõttu, et kanalisatsioon ei suuda suurt hulka sademeid väga väikse aja jooksul vastu võtta. Prügi olulist rolli pole seni veel esile toodud, ehkki loomulikult võib see tekitada kanalisatsioonisüsteemides ummistusi.

Kas sademevesi on kõikides Eesti linnades probleemiks? Või ainult Tallinnas ja Tartus?

Sademevee probleem sõltub konkreetse linna tänavate, parklate ja hoonestuse osakaalust ja sellest, kui palju on linnaruumi jäänud alles looduslikku maapinda, mille kaudu kas või osagi sademevett saaks maapinda imbuda. Ehk siis piltlikult öeldes – mida rohkem asfalti ja betooni, seda suurem on võimalus, et suurte sadudega hakkab uputama.

Kas Eesti linnade sademevett puhastatakse või läheb see otse veekogudesse? Mis vihmaveest saab?

Juba viimased paarkümmend aastat on sademevee osas selgeks prioriteediks rajada linnadesse lahkvoolne kanalisatsioon, mis tähendab, et majapidamiste reovesi ja tänavatelt kogunev sademevesi juhitakse eraldi torustikesse. Vaatamata sellele pole peaaegu mitte ükski linn veel selliselt kanaliseeritud, et kogu vihmavesi ja reovesi kogutaks eraldi.

Kuivõrd sademevees on saasteainete sisaldus üldjuhul madalam, siis ei ole selle puhastamine majanduslikult eriti põhjendatud - me kulutaks rohkem raha kemikaalide ja seadmete töös hoidmise peale, kui saaks kasu puhastatud sademeveest. Küll aga kehtivad ka sademeveele konkreetsed piirnormid, millest alates tuleb ka sademevett enne loodusesse juhtimist puhastada.

Tüüpiliselt juhitakse osa sademevett ilma puhastamata looduslikesse veekogudesse, osa sademevett seguneb olmereoveega ja satub reoveepuhastitesse. Kui reoveepuhastitesse satub olmereoveega liiga palju sademevett, siis see kahjustab oluliselt reoveepuhasti tööd.

Reoveepuhastid ei suuda sademeveest tingitud suuri veekoguseid lühikese aja jooksul ära puhastada. Selleks otstarbeks kasutatakse sademevee ülevoolusid või avarii korras sademevee reoveepuhastist kõrvale juhtimist, et hoida ära suurema kahju teke.

Juhul, kui reoveepuhasti töö tagamiseks on vaja selliseid erakorralisi meetmeid rakendada, siis juhitakse reoveepuhastist mööda nii sademevesi kui ka puhastamata reovesi. Seda on lubatud teha ainult teatud tingimuste kohaselt - ainult piiratud arv kordi aastas ning lahjendusega selliselt, et loodusesse sattuv vesi peab sisaldama 1 osa reovett ja 4 osa sademevett.

Kuidas vihmavett jälgitakse?

Jälgimisseadmeid on mitmesuguseid. Enamasti on seni kasutatud ainult mõõtmist ja proovide võtmist kohapeal. Rohkem peaks aga kasutama mitmesugused automaatmõõtmisseadmeid, mis mõõdavad pidevalt nii vooluhulki kui ka saasteained. Sademevee liikumise jälgimiseks on võimalik kasutada ka kaugjälgimisseadmeid, näiteks satelliitidelt saadavat infot. Mudelite abil on võimalik ennustada ja prognoosida erinevaid stsenaariume tingimustes, kus eeldatakse teatud sademete hulga mahasadamist või liikumist teatud piirkonnas.

Tehnoloogia arengu osas on kõige rohkem ootusi just automaatsete mõõteseadmete osas, mis suudaks võimalikult täpselt ning võimalikult suurel arvul mitmesuguseid saasteaineid loodusesse juhitavas sademevees pidevalt määrata. Sellised mitmeotstarbelised sensorid või mõõtmisvahendid on üldjuhul väga kallid ning vajavad regulaarselt hooldust, mis muudab nende ülalpidamise kohati väga kulukaks.

Samas on olemas juba ka mitmesuguseid internetis töötavaid andureid, millelt saab info kätte üle interneti, mis mõõdavad ainult ühte konkreetset saasteainet ja mida saab vajadusel ka teisaldada. Selliste uute seadmete arendamine peaks tulevikus oluliselt vähendama automaatse ja pideva veeseirega seotud kulusid.

Mida saaks näiteks Tallinnas ja Tartus teisiti teha, et sademevesi enam selliseid probleeme ei valmistaks?

Kõige keerulisem ja kulukam on üldjuhul olemasoleva infrastruktuuri muutmine või ümberehitamine. Küll aga tuleks edaspidi linnaruumi arendamisel arvestada uute põhimõtetega ja jätma linnapilti loodusliku maapinnaga alasid, tiike, kraave ja võib-olla ka keerukamaid süsteeme, et vihmavesi saaks kiirelt maapinda imbuda.

Näiteks võiks kaubanduskeskuste parklates luua osaliselt vett läbilaskvad alad või eraldi rohelised loodusliku maapinnaga süvendid, kuhu sademevesi saaks valguda. Üldse võiks tiike ja ojasid linnakujunduses rohkem kasutada, sest üleliigsest vihmaveest vabanemiseks on see üks parimaid variante,  lisaboonusena muudab linnaruumi ka looduslähedasemaks.

Kuidas saab kinnisvara ostja ennast üleujutuste eest kaitsta? Kas üldse saab?

Linnades tekkivaid üleujutusi, mis on tingitud sademeveest, vaadatakse eeskätt kanalisatsiooni probleemina. Nende üleujutuste osas, mis on tingitud jõgede, järvede või mereveest, on koostatud üleujutusriskide ja -ohtude kaardid. Sellistel kaartidel on kõik Eesti peamised üleujutuspiirkonnad. Kaartidel on näidatud näiteks üleujutuste esinemise tõenäosus ja üleujutuste ulatus erinevate veetasemete korral.

Sademeveest tekkivaid üleujutusi ja nende ulatust ette ennustada on keerulisem. Küll aga on teada paljudele elanikele oma linnas või kodukoha läheduses kõik need kohad, kus vihmavesi mõne suurema lombi või ajutise tiigi tänavale tekitab. Sellistes küsimustes tuleks kinnisvara omanikul või arendajal eelnevalt tunda huvi oma piirkonna vastu, uurida, mis seal on varem toimunud või mida sinna edaspidi kavandatakse.

Enamasti on ainsaks võimaluseks nn ootamatute ja tihti just sademetest tingitud üleujutuste korral hea kindlustuslepingu olemasolu. Kui üleujutused on põhjustatud kellegi tegevuse või tegevusetuse tulemusena, tuleks aga pöörduda kohtu poole tekkinud kahjude hüvitamiseks.

Kas Eestis on reaalselt võimalik, et linnade sademevett kasutatakse näiteks halli veena käimlates või kastmisveena?

Jah, sademevee kasutamine on reaalselt võimalik. Selle laialdasem kasutuselevõtt sõltub täna suuresti sellest vee hinnast, mida vee-ettevõtja meile torude kaudu müüb. Kui see hind kasvab, on individuaalsete süsteemide loomine näiteks sademevee kogumiseks ja taaskasutamiseks hoonetes ka majanduslikult rohkem põhjendatud.

Sademevee kasutuselevõtuks tuleks rajada eraldiseisev torustik, pumbasüsteem, sademevee kogumise mahuti ning vajadusel ka puhastussüsteem. Kompaktsete toodetena on üldjuhul võimalik mahuteid ka osta, keeruline on aga just hoone veevarustussüsteemi ümberehitamine.

Uute kavandatavate hoonete korral võiks paralleelse veevarustussüsteemi näiteks WCde jaoks kohe ette näha. Olemasolevates hoonetes tuleks joogiveeks kasutatav torustik eraldada sademevee kasutamiseks kavandatavast torustikust.

Täpset info selle kohta, kas ja kui palju sademevett kasutatakse pole, küll aga on olnud selle kohta mitmeid teateid:

tarbija24.postimees.ee/2776620/kortermaja-rahvas-peseb-pesu-vihmaveega

sopruse157.ee/proekspert-kolib-eesti-esimesse-green-building-kontseptsiooniga-buroohoonesse/

Mida plaanitakse Eestis vihmaveega tulevikus ette võtta?

Vihmavett tuleks vaadata kui seni vähekasutatud veeressurssi. Sel on oluline osa nii pinna- kui põhjavee kvaliteedi ja koguse säilitamisel. Kindlasti peaks vältima sademevee juhtimist reoveepuhastitesse või kokku segamist olmereoveega.

Sademeega loodusesse kantavate saasteainete osas on plaanis täpsemalt jälgima hakata sademevee väljalaskmeid ehk toruotsi, mille kaudu sademevett keskkonda juhitakse. Nende kasutamine peab olema ühtlustatud ning selgelt kontrollitav, et vältida nende kaudu illegaalset saasteainete keskkonda juhtimist.

Sellised toruotsad peaks olema varustatud lihtsamate puhastusseadmetega, et eraldada õlid ja kiiresti settivad osakesed. Vajadusel tuleks kaaluda ka rangemad nõuded, eeskätt siis, kui sademeveega kantakse veekogudesse märkimisväärses koguses fosfori- ja lämmastikuühendeid.

Üha enam on plaanis selgelt välja tuua sademevee käitluse põhilised prioriteedid, milleks on sademevee käitlus ja ärakasutamine kohapeal, sh maapinda immutamine, taaskasutus selle tekkekohas, sademevee kogumine tiikidesse, ojadesse või viimine looduslikku maapinda kusagil tekkekohast pisut kaugemal ja kõige viimane eelistus oleks sademevee juhtimine reoveepuhastisse ja sealt loodusesse.

Veeressursi säästliku kasutamise eesmärgil oleks vaja rohkem tutvustada erinevaid tehnilisi võimalusi ja eeliseid sademevee kasutamisel, nii majapidamistes kui ka niisutamiseks ja kastmiseks linnahaljastuses või ka koduaedades.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta