Uustalu põlistalu seitsmenda põlvkonna esindaja Toomas Lemming räägib kultuurist Eestis ning selle jätkusuutlikkusest.

Kust on pärit Eesti kultuur? On väidetud, et kultuur sünnib maal. Et kultuur saabki üksnes maal sündida. Kuulus Saksa filosoof Spengler uuris ja kirjeldas seitsme maailma ajaloos tuntud kõrgkultuuri arengulugu oma koguteoses “Õhtumaa Allakäik”. Ta jõudis järeldusele, et kõik seitse kultuuri on teinud läbi analoogilise arengutee: nad sünnivad maal, arenevad seejärel oma täiuseni, kuni algab suurlinnastumine ja allakäik, mis lõpeb kultuuri langusega ja hävimisega. Nüüd võiks küsida, kust on eesti kultuur pärit? Meie lähiajalugu on seotud maaga. Ja kiirem linnastumise protsess algas alles eelmise sajandi viiekümnendatel aastatel. Siit järeldub see, et ka eesti kultuur on pärit maalt. Eestlastele omase kultuuri ja traditsioonid on loonud ning kujundanud maaga seotud inimesed – talupojad ja maaharitlased. Seepärast oskavad talupered väärtustada ja hoida esivanemate loodud kultuuripärandit. Põlistalud on ainuke koht, kus põlvest põlve on edasi kantud ka kohapärimust.

Meie ainulaadne geograafiline asend - maa, töö ja kliimale vastav elukorraldus - on olnud aluseks ka meile ainuomase talupojakultuuri tekkele ja arengule. Seitsesada aastat võõrvõimu püüdis meid sellest kõigest lahti raputada – võõras usk, kombed ja elukorraldus olid väga visad juurduma. Ometi säilitati, hoiti ja arendati taluperedes eestlust ikkagi edasi. Niiviisi areneski mõisnike tahtest hoolimata keel, kunst ja talupojakultuur ka mõisate ajal edasi. Eesti asustusskeem püsis peaaegu muutumatuna muinasajast kuni 18 sajandi lõpuni. Seoses mõisate arenguga tuli paljudel küladel maad maha jätta ning asuda vähem viljakatele ääremaadele. Siis väljakujunenud, tänapäeva mõistes põlisasustus säilis üldjoontes Teise maailmasõjani. Alles selle ajal ja järel algas põliskülade ja põlistalude tühjenemine. Küüditamised, sõja eest põgenemised ja Nõukogude okupatsioon tegid maaelule ja maakultuurile korvamatut kahju. Repressioonide ohvriteks said ja repressioonide eest põgenesid just peamiselt kõige eesrindlikumad talunikud – parimad maaelu ja maakultuuri kujundajad. Ja suures osas nende töö tulemus hävis või hävitati.

Talud pole kandnud eestluse aadet ja ka maakultuuri mitte üksnes enne sõda, vaid ka nNõukogude okupatsiooni ajal ning praeguseni välja. Me ei tohi seda tõsiasja iialgi unustada. Piisab, kui me selle hetkeks unustame, ja me leiame ennast eestluse allakäigutrepilt. 
 
Kultuur ei ole pärilik

Inimene ei sünni eesti, setu, vene, prantsuse kultuuri kandjaks. Ta saab selleks aja jooksul. Kultuuri antakse edasi indiviidilt indiviidile, põlvkonnalt põlvkonnale - kultuuri õpitakse ja õpetatakse. Kultuur kannab endas ühiskondlikku sisukat kogemust. See tähendab, et teadmised, väärtused, käitumisnormid, mõtlemistüübid, uskumused, mida kultuur endas kannab, on end varasemas praktikas õigustanud. Seetõttu usaldusväärsed. See tähendab, et antud kultuuri kandjate varasemad põlvkonnad on just nimelt selliste teadmiste, väärtuste, uskumuste varal edukad olnud. Ning nende kultuuri säilimine järeltulevatele põlvkondadele on selle edukuse kõige kindlam tõend.

Kultuur, sh maakultuur, kui sotsiaalne mälu vajab selle järjepidevuse hoidjat ja edasikandjat. Ta vajab seda taluperet, kes on selle kultuuri loonud ja edasi kandnud ja nüüd taas edasi kannab. Kui mõtleme talupidajaks saamise lugu möödunud sajandi 80-ndate lõpul ja 90-ndate alguses, siis võib öelda, et tänapäeva talupidajateks said need, kellel oli pikem sotsiaalne mälu võrreldes maaproletariaadiga, kes tekkis meil nõukogude võimu maaelu ümberkorralduse tulemusena.

Maa ja rahva kultuuritraditsioonide ja kultuuripärandi jäädvustamine ja tutvustamine ainult õpikute ning muuseumide kaudu ei ole piisav selleks, et ka järgmised põlved tunneksid oma maa ja rahva aja- ja kultuurilugu. Majandusliku edukuse eelisarendamine koos EL-i liikmeks saamisega on järsult tugevdanud võõraste kultuuride, religioonide, ideoloogiate ja keelte survet eesti kultuuriloolise identiteedi alustele. Riiklikult on väga naiivne jääda nüüd käed rüpes lootma sellele, et maarahvas jõuab ilma riiklike toetusteta sellele survele vastu pidada ning hoida meie maakultuuri elujõulisena ja jätkusuutlikuna. See, mis on teistelt rahvastelt laenatud, ei oma juuri, selle kandja kadumisega kultuurinähtus kaob või kandub edasi moondununa. Juurteta kultuur on aga haige kultuur ja iseloomustab haiget ühiskonda. Oma rahva kultuuritraditsioonide kaitse ja kultuuri elujõulisuse tagamine on iga riigi kohustus. Hea, et sellest, nii nagu kõigis arenenud Euroopa kultuurriikides, on ka Eestis aru saadud. Strateegia Säästev Eesti 21 peamiseks eesmärgiks on tagada eesti kultuuriruumi elujõulisus. Eestluse püsimine on Eesti arengueesmärkide reas esimesel kohal. Eesti jätkusuutliku arengu nurgakiviks on eesti rahvuse ja eesti kultuuri jätkusuutlikkus. Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele peab Eesti riik “tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”.
 

Mis teeb põlistalu väärtuslikuks?

Võib öelda, et kogu eesti rahvakultuuri seni jäädvustav tegevus – muinasarheoloogia, rahvaluulekogud, kohapärimused ja perede elulugude kogumine – on olnud suunatud just oma kultuuritraditsioonide säilitamisele. Kultuur, sh maakultuur, kui sotsiaalne mälu vajab selle järjepidevuse hoidjat ja edasikandjat. Ta vajab seda põlistaluperet, kes on selle kultuuri loonud ja edasi kandnud ja nüüd taas edasi kannab. Talupere oskab väärtustada ja hoida esiisade poolt loodud kultuuripärandit. See oskus läheb üle põlvest põlve ja koos sellega ka teadmised, traditsioonid ja kultuur. Kuna põlised peretalud on peamised maakultuuri kandjad, siis on nad oma laste kasvatamisega ka peamised tulevaste maakultuurikandjate põlvkondade kasvatajad. Seega võime öelda, et talu toodab ka kultuuri järjepidevust. Kultuuriruumi säilitajate ja maakultuuri järjepidevuse kandjate kasvatamine on ainult üks paljudest hüvedest, mida põlistalud ühiskonnale annavad. Ja neid hüvesid, mida põlistalud ühiskonnale annavad, tuleb väärtustada. Me peame tegema valikuid mida me väärtustame – kas me peame oluliseks maa- ja talukultuuri säilimist ja jätkusuutlikkust või ainult majandusliku võimekuse ja konkurentsivõime eelisarendust?

Põlistalud teeb eriti väärtuslikuks see, et põlistalu on ainuke koht, kus säilib ja kantakse põlvest-põlve edasi ka eesti maakultuuri ühte kõige väärtuslikumat osa - pärimuslikku osa. Põlistalu kannab edasi ja hoiab jätkusuutlikuna läbi aastasadade põlvest-põlve antud talu ja lähiümbrusega seotud hindamatu väärtusega kohapärimust – legende ja fakte hiiepuude, hiite, ohvrikivide ja –allikate, perepuude ning paljude teiste maakultuuri objektide kohta.

Lisaks sellele on põlistalul ka väga oluline roll järjepideva maakultuuri õpetamises. Põlistalude talunike poolt edasikantud maakultuur ja kultuuripärimus aitavad kujundada ka taasiseseisvunud Eestis asutatud uute talude maakultuurilist külge ning ka teiste kohalike maaelanike maakultuuri.

Läbi põlistalude säilib väga paljudele hingeline suhe oma esivanemate poolt looduga, oma juurtega. Ja seda mitte ainult talus elavatel inimestel, vaid ka paljudel nendel, kes on sealt põlistalust pärit. Paljud kodutalust lahkunud püüavad leida võimaluse vähemalt korra aastas oma kodutalu külastada. Tavaliselt tullakse koos laste, lastelaste ja lastelastelastega. Vaadatakse üle kõik armsad kohad ja perepuud ning räägitakse noortele kõigist sellest, mida nemad teavad-mäletavad ja oma esivanemate käest on kuulnud. Põlistalus säilib hingeline suhe selle talu ja kõigega sellega, mis siia juurde kuulub. Kõigile, kes sellest talust pärit. Ja niimoodi kannavad põlistalu abil aastasadade vanust maakultuuri ja kohapärimust edasi ka põlistalust pärit inimesed.

Ilma jätkusuutliku põlistaluta seda ei oleks. Mida rohkem elujõulisi põlistalusid, seda elujõulisem on maa- ja talukultuur, maakultuuriruum tervikuna ning on tagatud Eesti rahvuskultuuri elujõulisus ja jätkusuutlikkus. Seega võime öelda, et elujõulised põlistalud on peamised rahvuskultuuri järjepidevuse kandjad ja Eesti kultuuriruumi elujõulisuse hoidjad.

Eestlased on kultuurrahvas ja seda kultuuri, mis meie esivanemate poolt loodud on vaja hoida ja säilitada ka järgnevatele põlvedele. Eesti maakultuuri ja paljuski eesti kultuuriruumi säilimine sõltub maaelu – põlistalu - elujõulisusest ja jätkusuutlikkusest ning põlistalude elu- ja majanduskeskkonnast. Mida kaugemale ulatub iga talupere ajalugu, seda väärtuslikum on ta tervele ühiskonnale. 
 
Põlistalude arvu vähenemine, maarahvastiku vananemine ja vähenemine ning paljude endiste talumaade minek firmade omandisse on ohtu seadnud Eesti maakultuuri järjepidevuse ja kultuuripärandi säilimise. Eesti on suurtootmise eelisarendamisel ning põlistalude väärtustamise puudumisel kaotamas maa- ja talukultuuri järjepidevust. Põlistalude kadumisega kaob ka maa- ja talukultuuri järjepidevus ning hävib side meie aastasadade vanuste kultuurijuurtega. Juurteta kultuur on aga haige kultuur ja iseloomustab haiget ühiskonda. 
__________________________________________________ 

Toomas Lemming, Uustalu põlistalu seitsmenda põlvkonna esindaja
Allikas: Minu Eesti

Sarnased artiklid