1. mai pole Tartus talgute korraldamiseks just parim päev. Eelmisel õhtul alanud volbripidustused pole mitte kõigi jaoks lõppenud, kui telefon mind talgutele äratab.

Valin selga kõige vanemad riided ja kulgen kogunemispaika. Eelmisel nädalal sai ettenägelikult töötegemise kohaks valitud lähim talgukoht. Minu kodu suhtes on selleks Maarja kirik, mis õige nurga alt vaadates suisa aknast tuppa paistab.

Maarja kiriku trepil ootab talguperenaine Mari Paenurm. Ehkki ma olen kokkulepitud ajast tubli viis minutit hilinenud, olen esimeste kohalejõudjate seas. Veidi ootamist, kuni rahvas koguneb. Kasutan selle aja kiriku ajalooga tutvumiseks.

Maarja kiriku fuajeesse on stendidele huvilistele tutvumiseks seatud näitus, millest saan teada: "Kirik õnnistati sisse 11. jaanuaril 1842. aastal. Linnaarhitekt G. Geisti projekti järgi rajatud hoones sai kogudus tegutseda päevapealt 99 ja pool aastat. Sellesse ajajärku jäid ka koguduse kuulsaima õpetaja dr. Adalbert Hugo Willigerode tööaastad, kes toimetas eestimeelset "Talurahwa Postimeest", organiseeris laste laulupäevi, kirjutas ise laule, juhatas puhkpilliorkestrit ja oli esimese üldlaulupeo korraldustoimkonna president. Maarja kirikust sai alguse 1869. aastal ka esimene Eesti üldlaulpidu. Maarja kirik põles müürideni maha 12. juulil 1941, kui taganevate punaarmee üksuste poolt tulistatud süütemürsud kirikut tabasid."

Minu paarimeheks saab punastes tunkedes ja ühe turvafirma T-särgis Urmas. "Miks peaks küll kirikuid juurde ehitama, kui rahvas nendes ei käi," arutleb ta meie töö otstarbekuse üle: „Palvetada saab ka lihtsalt looduses.“

Meie missiooniks on kiriku akende eest võtmine ja pärast naiste poolt puhtamaks pestud akende tagasi asetamine. Urmas on väga hakkaja, kärmelt ronib ta sellistesse kohtadesse, kuhu mõistlik ja ohutustehnikast lugupidav meeskodanik ronida ei tohiks. Pean möönma, et jään talle selles osas tunduvalt alla.

Aknad on pesemata ilmselt sellest ajast, kui hoone võimlana taastati. Läänepoolsed aknad on värvitud üle valge värviga, et päike pallimängijaid ei pimestaks. Akendevahe on täis tolmu ja klaasikilde.

Pildistas: Mari Paenurm, talgujuht.

Võimla jäljed on näha senimaani. Nimelt on lakitud puitpõrandal korvpalliväljaku piirjooned. Nurgas seisab mahavõetuna korvpallirõngas ja täies hiilguses on säilinud 70ndaist pärinev raadiosõlm.

Tegelikult see kirik väga kirikus viibimise tunnet ei tekita. Altari asemel ripub täies ulatuses alla plakat, kus on kujutatud endist altarit, mis tulekahjus hävines. Selle ees seisab postamendil krutsifiks. Rohkem kirikut meenutavaid objekte näha pole. Kui just kolmekorruselise maja kõrgused aknad välja arvata. Taastamiseks käigus lammutati maha kirikutorn ja ehitati juurde kõrvaltiib. Kirikusaali kasutati 50 aasta jooksul Eesti Põllumajanduse Akadeemia võimlana.

Pildistas: Mari Paenurm, talgujuht.

Noorim talguline on vaevalt viiekuune Doris. Tema toetab talgulisi ema käevangus nohisedes. Vanimal talgulisel Laine Tiisleril on täitunud 88 eluaastat. Sellest hoolimata on ta vilgas ja krapsakas. Ka hallis ülikonnas 82–aastane Arno on reibas ja asjalik. Ronib puude otsa oksi kärpima ning kratsib vana kooli mehe põhjalikkusega akendelt värvijälgi maha. Ise väidab, et kardab kõrgust.

Põhiline osa talgulistest on Maarja koguduse rahvas, kuid appi on tulnud ka semiootikatudengid ja filoloogid. Talguliste seas on eestlasi, venelasi ja üks grusiin. Kohale on tulnud ka mõned üksikud ümbruskonna vanamemmed, keda talguperenaine pärast lõunat koju minema kamandab. Kuid sellest hoolimata nad veel meenutavad, kuidas Maarja kirik põles. „Kell hakkas punaselt kumama läbi tulekahju“: teab keegi rääkida.

Oma õla on talgutöödele alla löönud ka linnavalitsus. Madis Tammeorg organiseerib talguliste lõunalauale tõhusat lisa. Muidu oleks see ehk liiga hõredaks jäänud. Ja linnavalitsus on omalt poolt kohale toonud kollase prügikonteineri.

Akende pesemisele läheb kuratlikult palju aega. Vahelduseks aitame Urmasega aknaid pesta. Samuti hõõrun seina pealt maha mõned ropud graffityd. Ivo nimelised mehed võivad nüüd sellest kirikust palju parema enesetundega mööda minna.

Kogudus hakkas oma kirikut tagasi taotlema juba 90ndate alguses. Alles 16. detsembril 2008 sõlmisid kogudus ja Tartu linn lepingu, millega anti Kuperjanovi ja Pepleri tänava nurgal asuva kirikuhoone omandiõigus uuesti koguduse kätte. Eesti Maaülikooli võimlahoone valmimise järel 2009. aasta suvel sai kogudus hoone ka füüsiliselt enda haldusse. 

Pildistas: Mari Paenurm, talgujuht.

Praegu on kirikuhoonete taastamisel käimas projekteerimis– ja planeerimistööde faas. Maarja koguduse õpetaja Peeter Paenurm avaldas arvamust, et suve jooksul saadakse ehk uued aknad ette. Kuid suuremad ehitustööd lükkuvad järgmistesse aastatesse.

Ka kirikuõpetaja demonstreerib oma ronimisoskust. Ta ronib tellingute ülemisse tippu ja teeb sealt hulga fotosid askeldavatest talgulistest. Urmas põgeneb miskipärast fotosüüdistuste eest.

Pärastlõunaks saavad aknad pestud ja uuesti ette paigaldatud. Ka minul hakkavad esimesed ronimisoskuse alged ennast ilmutama.

Talgujuht kutsub kõiki talgulisi Õpetaja tänavasse Maarja koguduse majja kohvilauda. Seni kuni kogudus pole oma kirikut korda saanud, toimuvad koguduse igapäevased tegevused Maarja majas. Kirikus peetakse vaid pühapäevaseid jumalateenistusi.

Pärast tunniajalist jutuveeretamist läheb seltskond oma teed, seda koos lubadustega peatselt kohtuda uutel talgutel või pühapäevasel teenistusel kirikus. Tunnen et olen saanud rikkamaks uue kogemuse võrra. Ja tutvunud suure hulga inimestega, keda ma oma tavaelus ei kohtaks.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta