Säästev autosõit on oluline ja paljuräägitud teema. Selle  reeglid kehtivad kõikidele autodele olenemata nende hinnast, mootorikütte liigist või mootori võimsusest.

Säästlikuks sõiduks tasub kõigepealt kontrollida, kas auto on ikka sõidukorras. Rehvirõhk väheneb kahe kuuga keskmiselt kuni 0,2 baari. Kui ettenähtud 2,5-baariselt tasemelt langeb rõhk 1,7-le, kasvab kütusekulu ligi kaheksa protsenti. Seetõttu tasub sõita kas ettenähtud rõhuga või lisada juurde 0,2 baari. Lõdvad rehvid halvendavad auto juhitavust ja tekitavad rohkem müra.

Enne sõitma hakkamist tasub kõik käigud läbi mõelda, et ei oleks mõttetut autoga tiirutamist. Lausa imestama paneb, kui palju tegelikult tehakse tühisõite. Hinnanguliselt ulatub tühisõitude osakaal kuni 20 protsendini.  Ka tasub läbi mõelda, kuhu ja milliseid tänavaid kasutades minna. Pole mõtet riskida ummikus istumisega või teeremondiga. Mõnikord ei ole otsetee kõige säästlikum tee.

Kruusateel sõitmine võib suurendada kütusekulu 20-30 protsendi võrra. Lisaks kuluvad auto liikuvad osad kiiremini tänu kruusateedel kõikjale jõudvale tolmule. Autot tuleb pärast pesta, mis jällegi saastab keskkonda.

Lumine ja hooldamata tee võtab kütust rohkem isegi 50% võrra.

Kütuse kulu suurendavad ka auto aerodünaamikat halvendavad atribuudid. Nii võib auto suusaboks või katusele tõstetud jalgrattad suurendada kütusekulu kuni viiendiku võrra. Mida suurem on kiirus, seda suuremaks muutub õhutakistus. Tõstes kiirust kaks korda, suureneb õhutakistus neli korda.

Kui marsruut pole igapäevane ja tuttav, siis tasub üles otsida ja kiirelt meelde tuletada ära pööramiste kohad. Mõnikord võib olla kogemata valesti valitud ärapööramine tähendada mitmekümne kilomeetri pikkust asjatult läbitud ringi.

Auto ülekoormamine võtab rohkelt kütust. Kuigi iga täiendava lisareisija võtmine tõstab ka kütusekulu vähemalt 1-5% võrra, tuleb üldkokkuvõttes siiski odavam mitmekesi koos sõita.  

Alati tasub enne reisile minekut pagasiruum üle vaadata, ega sinna pole midagi rasket ja mittevajalikku ununenud?

Säästliku sõiduga kaasnevad lisaks kütusekulu vähenemisele 10-25 protsendi võrra  väiksem müratase, liikluse sujuvuse kasv ja tänu ettenägelikule tegevusele väheneb ka liiklusõnnetuste arv.

Kõige paremini saab kütusekulu jälgida nendel autodel, milledel on pardakompuutrid. Sellisel juhul võib kütusekulu jälgida igal hetkel, kuid palun ärge seda siiski pidevalt tehke, vaid jätke silmi ka liikluse jaoks.

Viimastel aastatel on esmase juhiloa saanud autojuhid läbinud ka säästliku sõidu koolituse. Staažikamad autojuhid seda ühe sõidutunni raamesse mahtunud kursust läbinud pole ja peavad juhinduma oma kogemustest.

Säästva autosõidu reeglite järgi toimivad juhid avastavad peagi, et liiklus muutub rahulikumaks, kulud vähenevad ja sihtpunkti jõutakse üllatuslikult ikkagi sama ajakuluga.

Esmane ja kõige olulisem reegel on tagada sõidu sujuvus. Selleks peab juht suutma ette näha kõikvõimalikke liikluses juhtuvaid situatsioone. Liiklust tuleb osata prognoosida kaugemale ette, kui pidurdusteekonna kaugus. Soovitavalt 300-400meetrit, mis on sõites adekvaatne nähtavuse piir.

Arvatakse, et kõige enam säästab auto kütust, kui liigutakse kiirusega 50-60km tunnis. Kuid samas tasub mõelda ka teiste liiklejate peale, kui üldine liiklusvoog kulgeb 85-90km tunnis, pole mõtet kokkuhoiu nimel koguda enda selja taha „närviliselt möödasõitu üritavat saba“. Sõites ühtlaselt pikivahet hoides konvois hoiab samuti kütust kokku, sest eelsõitjate tekitatud tuul mõjub ka järelsõitvale autole liikumist soodustavalt.

Peamine on osata sujuvalt, mootoriga pidurdades mööduda kõikvõimalikest takistustest. Iga järsk pidurdus või ümberreastumine kulutab lisakütust.

Mootori madalaid pöördeid ei tasu vältida. Pooleteise tuhande pöörde juures pole sõiduki kiirendusvõime küll hea, aga sobivat pikivahet (2 sekundiga läbitav maa) hoides pole järsku kiirendust ka tarvis. Piisava pikivahe hoidmine tagab sujuva sõidu.

Pikivahet hoides ei tasuks peljata vahele trügivaid autosid. Tõenäoliselt te satute seisma sama foori taha. Pole vahet, kas möödatrügija auto on paari koha võrra eespool.

Paigalt võttes tasub esimese käiguga liikuda vaid paar autopikkust. Teine käiks sobib juba 20km tunnikiiruse juurde, kolmas 30km ja nii edasi kuni viiendani välja. Mootori pöördeid ei tasu lasta üle 2500. Suurematel ja võimsamatel mootoritel piisab vaid 1600st pöördest.

Teine oluline reegel on pidurdamine käikude abil. Kui valida madalam käik, lasta sidur üles ja gaasi samal ajal mitte vajutada, siis on sellel momendil kütusekulu null. Kui käitutakse nagu tavaliselt, sidurit alla vajutades ja kiirust vähendades piduri abil, siis kulub kütust mootori tühikäigul hoidmiseks.

Kui käike sujuvalt madalamate vastu vahetada saab pidurdada ka ilma pidurit kasutamata. Alati tuleb ainult käiguvahetamise momendiks lasta sidur üles, sest pidevalt sidurit alla vajutades lahutab mootori ratastest, rattad mootorit enam ei vea ja soovitud efekt jääb saavutamata.

Madalamate pööretega sõites ja liikumisenergiat paremini ära kasutades saab kütusekulu vähendada umbes liitri - poolteise võrra saja kilomeetri kohta.

Kolmas  säästliku sõidu reegel ei soovita kohalt startides lasta minna mootori pööretel liiga üles. Kui juba esimese käigu juures lastakse mootori pööretel tõusta 3000-3500 peale ja alles seejärel pannakse peale teine käik, siis sellega kaasneb suur kütusekulu. Selliseid viga teevad tavaliselt algajad juhid. Selline kulu võib ulatuda isegi 50-100 liitrini saja kilomeetri läbimiseks. Mida suurem on kiirus, seda suuremaks muutub õhutakistus.

Oluline on tunnetada oma autot. Vilunud juht oskab kuulmise järgi käike valida. Kui sellist kogemust pole, siis on sobilik kasutada tahhomeetrit (vahend, mis näitab mootori pöörete arvu). Kõige parem mootori pöörete vahemik nii startides kui edasi kulgedes jääb 1500-2500 pöörde vahele, see tagab mootori veojõu ja ökonoomsuse.

Selle üle, kas linnaliikluses saab kasutada viiendat käiku on vastakaid arvamusi. Ilmselgelt saab niimoodi sõita pikkadel ja sirgetel tänavatel, lühikestel, auklikel ja ülekäiguradadega tänavatel sellele loota ei saa.

Neljas tähtsam soovitus on peatumiste vältimine. Selleks tuleb teel toimuvaid olukordi varakult märgata. Kaugelt valgusfoori või teed ületavat inimest nähes tasub hoog käikude abil varakult maha võtta ja seisma pole ehk vajagi jääda. Ka paari kilomeetrine kiirus annab efekti, sest ei tule uuesti seda kiirust koguda. Mingit mõtet pole punase tule alla kiirustada ja siis seisvast olekust uuesti kiirust koguda.

Mäest alla sõites on mõttekas panna sisse kõrgem käik ja lihtsalt lasta autol veereda. Käigu välja võtmine oleks vale, sest sellisel juhul on ikkagi vaja kütust mootori tühikäigul tööl hoidmiseks. Ja kui hoog läheb liiga suureks on ikkagi vaja pidurdada.

Kui planeeritud või planeerimata seisak vältab rohkem kui 20 sekundit on soovitav mootor seisata. Ei ole mõtet oodata töötava mootoriga raudteeülesõidukoha taga või poest saabuvat abikaasat. Selleks, et end kammida või mobiiltelefoniga helistada, pole vaja mootorit käigus hoida. Mootori töötada laskmine tühikäigul kolm minutit kulutab sama kütusehulga kui ühe kilomeetri läbimine kiirusel 50km/h.

Autodes on ka igasugused elektriseadmed, nagu konditsioneerid, salongivalgustus, muusika võimendid jms. Neid tuleb kasutada mõistlikkuse piires, sest paratamatult võtavad ka need kaudselt kütust.

Liigsel kiirustamisel pole mõtet. Võib mõelda lihtsa loogikaga. Selleks, kiiremini kohale jõuda, tuleb kulutada rohkem bensiini. Et teenida rohkema bensiini jaoks raha, tuleb rohkem tööd teha. Kes siis lõpuks võitjaks on? Parem võtta rahulikult, tunda sõitmisest mõnu, mitte riskida oma tervise, auto ja kiiruskaamerate trahvidega.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta