Elektrirong saabus Laagri peatusesse. Ronin ratas käe kõrval rongist välja. Bioneeri toimetuse vabatahtlik Janek teeb sama. Toimetuse rattareis looduskaunile Paldiski poolsaarele on selleks korraks läbi.

Kuna Laagri peatuses on platvorm katki, võtab meil sõitma hakkamine tavatult kaua aega. „Kuule, keegi on korteri jagu raamatuid minema visanud,“ jääb Janek Laagri rongipeatuse pilgeni täis paberikonteinerit vaatama. Täpselt nii ongi!

Seisame hetke ja kaalume mõlemad, kas minna paberikonteineri juurde ja vaadata, mis raamatud oma lõppu ootamas on. Uudishimu saab võitu.

„Mhh, raamat „Nille, Värten ja Peopesa“, mille kirjutas Kalju Saaber,“ loeb Janek kollaselt raamatult. „See oli mu lemmikraamat, kui ma 10-aastane olin. Nii head raamatut siia vedelema küll ei jäta!“ Eemaldame kastist esimese kaanekandja.

„Näe, Bhagavad-Gita. Selle raamatu üle on mõni India vaimsete teemade huviline väga rõõmus ju,“ haaran kastist hallide pehmete kaantega veidi kolletunud raamatu.

„Tasuta reisijuhtidest ei maksa kunagi ära öelda,“ õngitseb Janek kastist siniste kaantega Vaimastvere reisiraamatu.

Meie kõrval jääb seisma hall, tuntud autokoolile kuuluv õppeauto. „Masendav! Lausa masendav, kui inimesed kastide kaupa raamatuid minema viskavad,“ väljub autost hallipäine sõiduõpetaja, kes krabab endale tehnika ja elektroonika kirjandust. „Need küll ära viskamist väärt pole!“

Arutame kolmekesi, miks inimesed raamatuid hävitavad. Miks nad ei suuna häid raamatuid taaskasutusse. „Punakirjandust võib-olla tõesti ei taheta, aga Kross, Niit, Tammsaare, Beekman… Neilt on ju igati väärikaid teoseid,“ tõden Ellen Niidu ja Jaan Krossi ühisraamatut sirvides.

„Põhjuseid on palju. Osad saavad päranduseks raamatuid, mida ei osata hinnata. Teised ostavad korteri koos sisustusega ja raamatud on võõras keeles. Mõnele ei mahu raamatud enam koju ära,“ arutleb Janek 1969. aasta Horisonte lehitsedes.

„Pikker! Hunnik Pikreid! Nende järelmüük on ju kindel raha, kui ajakirju endale ei taha. Pikreid ostetakse kirbuturul ja osta portaalis alati. Vähemalt euro numbri eest ikka kukub,“ imestab Janek järgmisena leitud kraami üle.

Laome seljakotid ja rattakorvid raamatuid täis. Teeme plaani, et mida endale ei taha, selle suuname teisele ringile.

„Väärt raamatute säästmine on igal juhul parem, kui jätta asi vedelema vaid seetõttu, et raamat on juba paberi konteineris,“ võtab Janek ürituse kokku.

Sõidame peatusest rahulolevalt minema. Mitukümmend head raamatut ja ajakirja saavad endale uued kasutajad. Kahjuks ei jõudnud me kogu kasti läbi vaadata. Sajad raamatud jäid meist Laagrisse maha.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta