Kella kaheksaks koguneb Tartu Keskkonnainfokeskuse kontori juurde Kompanii tänaval bussitäis rahvast. On 11. juuni. Paljud liiguvad pungilaulupeo suunas, kuid loodushuviliste inimeste jaoks on algamas järjekordne keskkonnabussi matk.

Keskkonnabuss kujutab endast ühepäevast ekskursiooni Eesti piires, mille käigus külastatakse mõnda looduslähedast ettevõtet, põnevat töötuba, jäätmekäitluskeskust või matkarada looduses. Oma kindla koha on leidnud ka lõunapaus.

Keskonnabussi projekti korraldab ja rahastab Keskonnainvesteeringute Keskus. Seekordne retk toimub juba 31. korda, eelnevalt on külastatud Eestimaad Pärnumaast Piirissaareni ja loomulikult kõike sinna vahele jäävat ka.

Reisid on väga populaarsed, pärast sõidu väljakuulutamist täitub buss registreerunutega mõne päeva jooksul. Kõige paremini leiab infot toimuva kohta, kui liituda www.teec.ee lehel pakutava infolistiga.

Osa võivad võtta kõik huvilised, kellel taskus 3 eurot 20 senti ja vaba päev varuks. Reisiliste taust on väga kirju: leiab nii asjatundjaid pensionäre, pildistamishimulisi tudengeid kui ka lihtsalt huvilisi. Peamiselt on tegemist Tartu inimestega, harva tullakse ka mujalt bussi teele jäävatest asulatest.

Keskkonnabussi reis pole pelgalt liikumine punktist A punkti B. Sõidu ajal loevad noored kenad praktikandid reisijatele ette lugusid läbisõidetavate piirkondade looduse ja kultuurimälestiste kohta. Tagasiteel toimub reisijate vahel viktoriin reisil kõneldu põhjal. Auhindadeks on Keskonnainvesteeringute Keskuse meened.

Seekordne sõit viis Kurese külla ja Soontagana maalinna. Kurese küla asub Pärnumaal, Koonga vallas. Küla ajalugu ulatub juba muinasaega. Talud asetsesid kobaras ümber külakeskusest kiirtena hargnevate põlluteede. Tegemist on ühe haruldase asustuse liigiga, nimelt sumbkülaga. Keset küla asus aastaringselt veerohke allikas, mida kasutati külakaevuna. Sellise põhiplaaniga külad olid asjatundjate hinnangul Eestis just muinasajal.

Kurese ehk Kureselja küla nimi pärineb ilmselt sellest, et ümberkaudsetes soodes elab palju sookurgi. Sookured võivad ennast rahulikult tunda - külas pole enam ühtegi alalist elanikku ega elamiskõlblikku hoonet.

Esimene Siberisse küüditamine tabas Kurese elanikke juba 1884 aastal, kuna kirikumõis tahtis tõsta talude rendimaksu, elanikud sellele aga vastu hakkasid. Pärast II maailmasõda tegutses seal kandis metsavend Hirmus-Ants, kelle tõttu igast talust kedagi Siberisse küüditati. Lõplikult tühjenes küla 70ndail. 1973. suri viimane külaelanik.

Praegu hoolitseb Kurese käekäigu eest hoolitseb Urmas Vahur, kes on sellel retkel ka giidi kohuseid täitmas.

Endine keskkonnaametnik on nüüdseks leidnud kutsumuse küla pärandmaastiku säilitamise näol. Tema ettevõtmine on leidnud laialdast tunnustust. Küla säilitamine on ka osa Eesti-Läti piiriülese koostöö projektist, kus osalevad kümme talunikku Eestist ja kümme Lätist.

Salapäraselt seisavad Kurese varemed keset kiviaedu ja kadakapõõsaid. Kunagiste talude asemed on eristatavad vaid varede järgi, puitosad on ammugi kadunud. Kohalikust Kurese dolomiidist laotud kivimüürid on omavahel seotud liiva ja saviga. Aja jooksul on seegi pudenema hakanud.

Hoolimata püsielanikkonna puudumisest pole osa külast võssa kasvanud. 200 hektarit hooldab 120pealine noorloomade kari. Nende tegevuse tagajärjel on küla varemed pääsenud rohu ja puude pealekasvust.

Tavalise niitmisega sellist ala ära hooldada ei jõuaks. Samas veised hoiavad kiviaedade vahe puhtana ning võsastumine on peatatud. Urmase sõnul on plaanis kogu küla võsast puhastada ja muuta karjakopliks. Iga talu kohale asetatakse talu ajalugu ja selle kunagisi elanikke tutvustav tahvel.

Kiviaedade vahel roomavat sageli rästikud, keda küll ühelgi matkalisel kohata ei õnnestu. Mõni neiu küll kiljatab ehmatusest, kuid selle põhjuseks on ainult hammustav parm.

Urmas Vahur aga juhib matkalised põlluservale, kus on näha umbes poolemeetrine kõrgend, mille tekitas aastasadu kestnud põllu harimine. Hobusega põldu kündes tekib aastate jooksul kallakul asuva põllu servale kõrgem rant. Selliseid jälgi on vähe järgi jäänud, kuna üksainuski kord traktoriga kündmine hävitaks sellise ala.

Kurese lähedal asub Pakamägi (kõrgus 32,5 meetrit). Pakamäel leidsid arheoloogid umbes 3500-4000 aasta vanuse pronksiaja asulapaiga ja kalme. Kuid Kurese piirkond on alles ootamas arheoloogide põhjalikumat läbiuurimist. Teada on, et küla keskel viimase külaelaniku eluaseme varemete juures asub pronksiaegne kalme.

Arheoloogilise pärandi olemasolu päästis Kurese paikkonna dolomiidikaevanduseks muutumisest. Just Kurese küla all asub dolomiidilade, mida hinnatakse parimaks Pärnumaal. Samuti pole Kuresel kohalikke elanikke, kelle vastasseis kaevandamist segaks.

Dolomiidikaevandamine oli ka kunagise Kurese küla elanike üks elatusallikaid. Oli olnud juhus, kus üks pruut sai kaasavaraks 30 sülda dolomiidikive, mida peigmehe tallu veeti kahe talve jooksul. Kurese dolomiidist on püstitatud ümbruskonna kirikud ja muud kiviehitised.

Küla all voolab senini puhta veega allikas. Puhta vee tunnuseks on allikas suplevad konnad. Urmas Vahur räägib, kuidas välismaine turismigrupp vaatas põlastades pealt, kui ta jõi vett allikast, kus ujus konn. Meie grupist mõned julgevad küll mõned oma veepudeleid veega täita. Ainult allika põhjast tõuseb veevõtmise käigus muda üles.

Kurese piirkond oli varasemalt lage. Terves Koonga vallas oli metsa vaid 400 hektaril. Praegu on ainuüksi Kurese külas metsa 500 hektarit. Aja jooksul on loopealsed hakanud metsastuma. Ilus palgimets kasvab, arvaksid metsamehed. Kuid kasvav männimets lämmatab praeguse rikkaliku alustaimestiku. 

Kurese puhul on tegemist väga haruldase loopealse taimestikualaga, mis pole veel täielikult hävinud. Lapiti on taimestik puude vahel endisena säilinud. Metsa raiumisel taimestik taastub. Loodetavasti!

Kurese piirkonnas kasvab 14 liiki orhideesid. Ka Eestis haruldane kuldking kasvab siin.

Urmas Vahuril tundub hiitega olevat isiklik suhe. Kurese külla sisenedes satume tallu, mis on rajatud muistsesse hiide. Hiie olemasolu on ka põhjuseks, mis Urmas ise alaliselt külla elama ei koli. Ka pole muinsuskaitse võtnud kindlat seisukohta, mida ja kuidas külas säilitada.

Küla serval oleval kivile on ohtralt annetusteks asetatud ohvrimünte. Keegi käib neid umbes kord aastas ära korjamas. Kuid ega see karistamata jää, müntide korjajaga juhtub midagi. See pole kuritegu, see on lihtsalt rumalus, leiab Urmas.

Päeva jooksul päike asendub ootamatult äikesevalanguga. Ekskursandid kogunevad põõsastikku. Tihe vihm kastab kõik pealaest jalatallani märjaks. Sajab veidi rahetki, kuid õnneks on vihm suhteliselt soe. Vihmaga kaasneb äge tuul, ning välgunooled sähvivad kahtlaselt lähedale. Siiski taluvad matkajad vapralt ilma ning vihma vaibudes väänatakse riided kuivaks ja asutakse uuesti teele. Bussi kuivama minna soovijaid ei ole.

Soontagana maalinn pärineb umbes samast ajast, kui Kurese, kuid on arheoloogiliselt läbi uuritud ja palju tuntum. Muistsel ajal oli Soontagana maalinn piiratud soodega. Ligipääs oli võimalik vaid läbi laugaste rajatud salatee, mille jäänuseid on tõepoolest leitud.

Soontagana oli viimane pelgupaik, kuhu Saksa ristirüütlid jõudsid rahvast ristima alles 1226. aastal. Linnust on kasutatud ka hilisemal ajal.

Väidetavalt elas linnuse lähedal Soontakkide perekond, kes olla elanud seal juba 22 inimpõlve. Praeguseks on taludest järel vaid arvatavad kivivared kõrges rohus, meeletult sügav kivikaev ja kiviaiad. Erinevalt Kurese külast kasvab Soontaganal kõrge rohi. Ja vist sellest tingitult on kohal ka meeletult sääski.

Sääsed kiiredavad kojuminekut poole tunni võrra. Kruusateele on bussi ette laskunud kobarasse valgeid liblikaid, keda pildistatakse ja minema peletatakse.

Kodutee möödub bussi jõudnud üksikuid söödikuid peletades. Bussireisi korraldaja Mirjam Pikla teatab et järgmist matka on oodata juba juuli alguses.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta