Mitmel pool Eestis otsivad kogukonnad alternatiive tavapärastele energialahendustele. Olgu eesmärgiks võtta elektrikulud enda kontrolli alla või maandada energiahindade tõusu riski tulevikus, suurendada energiasõltumatust, muutuda keskkonnasõbralikumaks või elavdada kohalikku majandust – inimesed otsivad kogukonna suurustest taastuvenergia projektidest lahendusi.

Näiteid, kus riigid soosivad tugevalt energiaühistute moodustamist on mujalt maailmast palju võtta, Eestis pole aga senini energiaühistuid loodud. Kindlasti on põhjuseks nii vähene teadlikkus kui riigipoolsete soodustuste puudumine, kuid suurimad takistused on hoopis õiguslikku laadi. Meil puuduvad seadused, mis lubaks energiaühistutel tekkida ja tegutseda.

Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon saatis Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumile selle aasta alguses ettepaneku olukorda muuta ning luua energiaühistute loomist võimaldav õiguslik regulatsioon.

Tänane elektriettevõtlust ja elektrivõrku käsitlev Elektrituruseadus on selleks liiga kitsas, kuna lubab elektrit toota vaid AS-l või OÜ-l. Ometigi on ka Euroopa Liidu elektri siseturu direktiivis kirjas, et elektriettevõtlusega tegelemine tuleks liberaliseerida.

Lisaks on elektriettevõtja osa- või aktsiakapitali nõue kõrgem (vähemalt 31 950 eurot) kui äriseadustik tavalisele äriühingule ette näeb. Ka iga tarbijani viiva otseliini tegevusloa iga-aastane riigilõiv (1278,23 eurot) võib muuta mõne väiksema energiaühistu majandusliku plaani mõtetuks. Lisaks peab monopoolses seisundis võrguettevõtja taolise otseliini ehitamisega üldse kõigepealt nõus olema.

Seadusandluse uuendamisel peaks aga esimesena otsustama, mis energiaühistu üldse on. Ühistud võivad olla territooriumi (nt üks küla), tehnoloogia (nt tuuleenergia) või ka eesmärkide (nt võimalikult odav elekter) põhised. Et igast tavapärasest elektritootjast ei saaks tekkida energiaühistu, siis tuleks energiaühistu defineerida oma liikmete elektrivarustuse tagamisest lähtuvalt. Et inimesed on peamiselt huvitatud taastuvenergiast, mille tootmine sõltub ilmastikust, siis tuleks teisalt tootmise ja tarbimise bilansi arvestamise juures säilitada ka mõningane paindlikkus.

Et inimesed muutuksid keskkonnateadlikeks ja arukateks nn prosumeriteks (tarbija ja tootja samas isikus) tuleks riigi poolt igati motiveerida lokaalsete, autonoomsete ja keskkonnasõbralike tootmisseadmete kasutusele võttu ning energiaühistute moodustamist. Lisaks seadusandliku regulatsiooni loomisele saab energiaühistute moodustamist soosida ka mitmete teiste vahenditega ning neid tuleks võimaldada ka inimestele, kes endale päikesepaneeli katusele panna ei saa või kes ei ela tuulisel rannal.

Euroopa mitmetes riikides on energiaühistutel juba pikk ajalugu ning Taani ja Saksamaa kogemustest on ka meil viimasel ajal palju räägitud. Kui aga tuua värskeid näiteid kaugemalt, siis Washington otsustas hiljuti luua virtuaalse elektri tootmise-tarbimise mõõtmise süsteemi (virtual net-metering), mis lubab inimestel osta osa suuremast päikese- või tuuleenergia projektist, mille toodangu müügitulust saab oma proportsiooni osas omakorda vähendada enda elektriarvet.

Ka on USA-s mitmel pool käimas päikese aedade programm (community solar gardens), mis võimaldab päikeseenergia tootmises osaleda ka neil, kes ei oma kinnisvara või kel pole lihtsalt sobilikku katust (liiga väike või asub varjus) päikesepaneelide paigaldamiseks. Üks hiljutisi ideega liitunud osariike on Minnesota, kus võeti eelmisel aastal vastu seadus, mis nõuab, et osariigi suurim elektriettevõte peab alustama „solar gardeni“ programmiga 2014 aasta alguses.

Sarnased artiklid