Üheteistkümnendal reisipäeval jõuti Orissaare alevisse, kus käis kiire peoeelne sagin. Kohalikus poes valdas rahvast ostuhullus ja ratturitel tuli hommikusöögi ostmise nimel pikalt sabas seista.

Nagu juba tavaks oli kujunenud, sõid ratturid hommikust kohaliku poe ees, kus kohtuti ja räägiti ka kohalikega. „Tuul on rannainimese sõber ja vaenlane. Kõik sõltub ikka sellest, kust poolt tuul puhub,“ rääkis kohalik vanahärra ja tegi ratturitele ettepaneku tema poole suitsukala sööma minna. Kuna päevade kaupa enam aega polnud, keelduti tänades.

Pärast kehakinnitust suunduti Väikese Väina tammile, mis saab 27. juulil juba 117. aastaseks. Pidev laevaühendus mandri ja saarte vahel seati sisse 17. sajandil. Talviti on Väikest ja Suurt väina ületatud jääteed mööda. Tammi ehitati korraga mõlemalt poolt ja ehitusse olid kaasatud nii Muhu kui Saaremaa talumehed. Pärast tammi sisseõnnistamist 1896. aastal oli sõit üle selle üks kuu prii. Seejärel hakati igalt jalakäijalt ületuse eest võtma 5 kopikat ja hobuse pealt 30 kopikat. Algselt nimetati seda Zinovjevi tammiks.

Muhumaale jõudes külastati teist korda muuseumina töötavat Eemu tuulikut. Seda tehti lootuses, et ehk õnnestub sel korral tuulikutaastajaga rääkida. Paraku oli vanahärra selgi korral kodust eemal. Põlisele tuulikuasemele ehitas veski taas üles samas külas elav muhulane Jüri Ling. Ehkki peaaegu oma majandusliku tähtsuse kaotanud, on Eemu pukktuulik jäänud Muhu üldtunnustatud sümboliks, esiisade visa töö tunnistajaks.

Järgmisena külastati Igaküla, mis tundus kutsuv juba oma hüüdlause poolest: „Ega iga külamees pole Igaküla mees.“ Külas kohtusime õnge kandva külamehega, kes teatas, et tuul toob kala, tuul viib kala. Seekord olevat tuuleke valest suunast puhunud.

Igakülast sõideti Koguva külla, mis on Eesti paremikku kuuluva komöödiafilmi "Siin me oleme!" tõttu saanud Muhumaa suureks turismimagnetiks. See oli ainus küla kogu retke jooksul, kus ratturid ei tihanud jutu sees kordagi kasutada lauset „Me oleme Tallinnast!“.

Reisi edenedes mindi Üügu pangale, mis ratturitele väga meeldis. Keset palavat päeva jõuti lõpuks tuulisesse paika, mis jahutas. Muhumaa kirde- põhjarannik on palistatud suuremate või väiksemate pankadega. Umbes 300-meetrine Üügu pank on neist esinduslikem.

Edasi suunduti Kuivastusse, et jõuda õhtuks taas Virtsu. Risti-Virtsu-Kuivastu-Kuressaare maantee peal oli ratturite liikumine ootamatult vaevaline. Kuna oli jaanipäeva eelne aeg, siis oli Saare- ja Muhumaale liikuvaid autosid massiliselt. Kuivastusse liikumise teepool oli vaba, kuid vastassuund meenutas katkematut kolonni. Kahjuks arvasid paljud autojuhid, et nende aeg on tähtsam, kui kaasliiklejate turvalisus: nimelt tehti üksteisest möödasõite vastassuunas liikuvate ratturite ja samas suunas liikuvate autode vahelt. Korduvalt suruti ratturid asfaldi pealt välja või mööduti rattast 20cm kauguselt. Mõnikord tegid möödasõite mitu autot järjest. Ohtlike möödasõitude kokkulugemine läks Hellamaa-Kuivastu vahelisel teelõigul lõpuks sassi.

Õnneks jõudsid ratturid avariisse sattumata sadamasse ning said Tuule Grupi praamiga Virtsu. Kuivastus askeldav töömees rääkis bioneeridele, et praamide tuulelaevadeks kutsumine on osa Tuule Grupi kuvandist. „Tuul räägib lihtsas keeles,“ pidada tähendama, et vaatamata sellele, kes sa oled, tuult mõistad sa ikka, laevaga sõidad sa ikka.

Ööbiti Virtsus, tuulikute  ja majaka läheduses. Bioneerid tahtsid ära katsetada, kas tuulikute müra segab telkijaid. Võimalik, et reisilised olid liiga väsinud, või oli tuult liiga vähe, aga segavat müra polnud. Tuulikute hääl meenutas merekohinat ja linnainimestele see häiriv ei tundunud.

Hommikul külastati Virtsu linnust ja kaugemaid piirkonna tuulikuid. Virtsu linnus ehitati tõenäoliselt 1430. aastail, hetkel on hoonest järel varemed. Kantsi funktsiooniks oli kontrollida ning turvata mandri ja saare vahelist laevaliiklust. Virtsu linnus hävis 20. juulil 1533 Saare-Lääne piiskopi ja Brandenburgi markkrahvi Wilhelmi vahel puhkenud konflikti käigus. 1536. aasta Valmiera maapäeva otsusega keelati linnuse taastamine.

Seejärel võeti ette viimane pikem sõit Pärnusse, seekord mööda rannaäärset teed. Mööduti mitmest pooleliolevast tuulepargist. Varbla kiriku perenaine rääkis, et sealne kirik on meremeeste kirik, mille lagi on nagu pööratud paat. Tuul oli meremeestele nii vaenlase, sõbra, abilise kui lohutaja eest.

Pärnusse jõuti tagasi öö hakul. Külastada jõuti veel kohalikku Läänemerel hukkunute mälestusmärki. Monumendi jalamile paigutatud graniitkivile on raiutud Läänemerel kadunud pärnumaalaste nimed: Arvo Andersson, Aivo Grossfeldt, Aili Heinsoo, Liina Ivask, Peeter Kannussaar, Kalev Kukk, Andres Kuller, Pia-Naber Lass, Mirjam Maripuu, Heddi Männiste, Aita Pants-Oja, Tiina Niineorg-Teesaar, Hannely Veide, Hanka-Hannika Veide. Ka nende inimeste surmas on kaudselt süüdi tuul, mis merele tormi tõi. „Tuul võttis,“ ütles pargis hilist ringi teinud ja monumendi ees peatunud proua.

Tuulepäeva rattatuuril läbiti kokku 903km.

Allikad: Vikipeedia, puhkaeestis.ee, Saaremaa.ee

Loe teisi tuulepäeva rattatuuri lugusid Bioneerist!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta