Esialgsete idee kohaselt plaanisid rattatuuril osalejad kulutada Sõrve poolsaare külastamisele ühe täispika päeva. Kuna kuuenda päeva hommikul sadas Kuressaares paduvihma, jäeti ööbimisvarusus ja suur kaamera linnas paiknevasse ööbimiskohta maha. Kaasa võeti vaid hädapärane: vesi, veidi toitu, välgumihkel, nuga, GPS, varuakud ja veekindel telefon.

Õnneks oli vihm soe, sest juba Loodetammiku juures olid ratturid läbimärjad. Arvati kurvalt, et hea kui poole planeeritust sõidetud saab.

Reisipäeva esimeseks pikemaks peatuseks sai Tehumardi memoriaal. Vikipeedia teatel toimus Tehumardi öölahing 8. oktoobril 1944. Saksa ja Nõukogude väeüksuste vahel. Tehumardi öölahing oli üks Teise maailmasõja veriseimaid lahinguid Saaremaal, kus hukkus kokku umbes 400 inimest, võrdselt erinevatelt pooltelt. Tehumardi lahingu tõttu Nõukogude vägesid tabanud ajutine peataolek seiskas vägede seni kiirelt kulgenud pealetungi Saaremaal enam kui ööpäevaks. See võimaldas Saksa vägedel asuda edukalt Sõrve poolsaart kaitsma. Nõukogude propagandistid kujutasid Tehumardi öölahingut oma vägedele võidukana. Aastal 1967 avati lahingupaiga lähistel mõõgakujuline betoonist ja dolokivist Tehumardi mälestussammas ning toonased võimud muutsid kunagise lahinguvälja vahetu naabruse Nõukogude sõjaveteranide keskseks kultuspaigaks Saaremaal.

Seejärel tehti peatus Salme poe juures, mis tundus töötavat suhtlemisaltide inimeste magnetina, kuuldi rohkelt tuulepärimust. „Tuul ja meri armastavad Sõrvet. Siia enamasti halba ilma ei tooda. Tuul kasvatab ka iseloomu,“ selgitas bioneeridele kohalik vanahärra. „Teist nii päikeselist Eestimaa kohta ma ei tea,“ lisas mööda kiirustav pereisa. Just nii oligi: mida enam Sääre poole sõideti, seda selgemaks läks ilm.

Edasi liiguti Viieristi matkaraja suunas. Matkaraja algus on otse ajaloolise Sõrve postimaantee ääres ning siit avaneb ka vaade rannaastangule, mille all on liigirikas looduskaitsealune allikasoo. Rahvasuu räägib, et matkaraja äärde jääv allikas on silmi tervendava mõjuga. Bioneerid pesid samuti silmad puhtaks, et teed ja inimesi paremini näha.

Sõrve poolsaarel liikudes olid ratturid hämmeldunud, kuna pidevalt oli tunne, et ei jõua sõita: kiirus oli madal ja tuul puhus vastu. Mäebel said reisilised aru, et sinnani oli sõidetud vastumäge. Edasi kulges tee peamiselt allamäge ja liikumine on väga lihtne.

Korraks keerati ka päris mere äärde, kuna GPSi teatel oli tegemist rannaga, kuhu paistis ära Läti Kolka poolsaar.

Säärele jõudes võis näha Esimese maailmasõja aegseid suurtükialuseid, Sõrve militaar ja loodusmuuseumi, majakat, Stebeli patareid ja isegi metsloomi: kohtuti ju tol päeval lausa kahe rebasega. Enne reisi olid bioneerid kogu tee Google Mapsi kaartide abil läbi sõitnud. Selgus, et see, mida oldi vanaks veskiks peetud, oli tegelikult Stebeli militaarehitis.

Edasi liiguti Ohessaare pangale, kus inimesed rannakividest torne ehitavad ja soove soovivad. Tuul viivat soovid kaasa ja need pidada täide minema.

Pärast soovide torni ehitamist jõudsid ratturid järeldusele, et enam Kuressaarde valge aja sees tagasi ei jõuta. Kuna ööbimisvarustust kaasas ei olnud, jäi kaks valikut: kas magada mõnes bussipeatuses või minna RMK Sopi metsaonni. Kuigi Sõrve poolsaare bussipeatused on klaasitud akendega ja üsna puhtad ning terved, eelistati metsaonni, kuna seda sai ahju kütta ja seal oli kaev. 

Sopi on esimene teadaolev metsavahikoht Saaremaal: aastast 1795, mil Campenhausen tegi riigimetsa esimest metsakorralduskava ja mainis, et Sopi metsas on metsavahiks Kiviste Andres. Metsaonni ümbruses laiub vana mets huvitavate rändrahnudega, siin on sõjaaegsed tankitõrjeliinid, vanad talu kiviaiad ja hagude peale rajatud sissesõidutee.

Metsaonni juurde jõudes avastati, et keegi oli sinna maasturi või ATV-ga üritanud sõita. Tulemuseks oli tee, mis oli läbitav vaid jalgsi. Tee lõhkujate hoolimatus teiste matkajate suhtes tegi kurvaks, kuna tegelikult on onni läheduses ka väike parkla. Parklast onnini on vaevu 100m.

Ratturid kütsid onni soojaks, kuivatasid riideid, puhkasid ja jätkasid reisi järgmise päeva hommikul.

Tee pealt nägime ka rahvasuus „Kreeka laevaks“ kutsutud Alta vraki viimaseid jäänuseid. 1957. aastal Kopenhaagenis valminud 159-meetrine laev sõitis 1980. aastal Salme lähedal madalikule. Õnnetuse põhjuseks on peetud nii kindlustusrahasid kui ka vale kaarti, mille kohaselt saavat mööda Salme jõge Riia lahte.

Kogu 140-kilomeetrise matka jooksul nähti tuulikuid, veskeid ja veskikivisid: oli nii ehtsaid kui ka vähendatud suurusega koopiaid. Alta vraki läheduses, väikese majaka tipust leidsime kõige väiksema tuuliku.

Edasi suunduvad ratturid avastama Põhja-Saaremaad.

Loe teisi tuulepäeva rattatuuri lugusid Bioneerist!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta