11. juunist 22. juunini reisisid Bioneeri toimetajad Katrin ja Janek Jõgisaar ratastega mööda Pärnu-, Lääne- ja Saaremaad. Reisi jooksul nägid bioneerid nii kenasti korda tehtud tuulikuid kui ka paiku, kus võis vaid aimata, et seal olid kunagi tuulikud asunud. Et saada paremat ülevaadet tuulikute olukorrast ja nendega seotud pärimustest, uuriti lisa Muinsuskaitseameti Saaremaa vaneminspektori Mihkel Koppeli käest.

FOTO: 4. jaanuaril 1974. aastal avati Kuressaares kohvik "Veski". Kohe peale avamist muutus kohvik üheks külastatavamaks paigaks linnas. Tegemist on hea näitega Nõukogude aja renoveerimistest.

Saaremaa sümboliks peetakse pukktuulikut. Kui nüüd võrrelda praegust olukorda paarikümne aasta taguse olukorraga ja mõelda tulevikule, siis kuidas Saaremaa tuuleveskitel läheb?

Paarikümne aastaga on loomulikult palju muutunud. Nõukogude aja lõpukümnendil oli tuulikute taastamine pandud edukamate kolhooside õlgadele, taastada suudeti suure vaevaga paar-kolm tuulikut, mõned tuulikud tõsteti kivijalalt maha ja sinna need jäidki - muutusid ajad, võimalused ja vajadused.

Taasiseseisvumise järgselt ei olnud palju mahti tuulikutele tähelepanu pöörata, konstantne huvi tuulikute taastamise vastu tekkis alles aastatuhande vahetuse paiku ja on vahelduva eduga püsinud tänaseni.

Tegelikult läheb tuulikute taastamine suhteliselt rahuldavalt - Saaremaa tuulikute taastamise sobiv tempo oleks kaks restaureeritud tuulikut aastas, praegu on see nii olnud vaid üksikutel aastatel, valdavalt jõuab taastada siiski ühe tuuliku aastas.

FOTO: Mustjalas renoveeritakse praegu kivist kehaga tuulikut elumajaks.

Milleks Saaremaal tuulikuid kasutatakse? On need pelgalt iluasjaks või on neil siin ka praktiline roll?

Kui vaadata mistahes pukktuuliku jooniseid, siis leiame sealt suureks üllatuseks, et ühe pukktuuliku kasutatav põrandapind on 15m², mis jaguneb võrdselt kahe korruse vahel. Sellises valguses oleneb palju inimesest – mõni näeb siin tohutuid eri võimalusi, teine näeb vaid võimaluste puudumist.

Tuulik on loomulikult väliselt atraktiivne ehitis, kuid sinna sisse on võimalik paigutada olenevalt tuuliku asukohast maastikul palju erinevaid kasutusviise – ajalooline jahuveski ehk muuseumi funktsioon; kaasaegne jahuveski ehk näiteks mahejahu jahvatav tuulik; suvila; saun; kodumajutuse ekstreemvorm – ööbimine tuulikus; linnuvaatlustorn jne.

Pireti nimeline ehitis Ninase külas Saaremaal. Värvilise kujuga anti veskile uus elu.

Kuidas teil endal tekkis huvi tuulikute vastu?

Mind on juba varajases lapsepõlves sõidutatud mööda varemetes Saaremaa tuulikuid. Minu isa oli tollal fotograaf ja tegi 1987. aastal Kuressaare lossis näituse „Võõras Mure“ lagunevatest ja peremehetutest Saaremaa tuulikutest. Küllap sealt on see huvi külge hakanud.

Järgnevalt sidus mind tõsisemalt Angla tuulikute restaureerimine ja sealt need tuulikutööd järjest tulema hakkasid. Esimese kümne tuuliku osas pidasin täpset arvestust, praegu olen projekteerinud või erineval moel nõustanud üle 30 tuuliku taastamist üle Eesti.

FOTO: Angla tuulikud on Eestis üks paremini säilinud tuulikutegrupp, mis paikneb oma originaalasukohas Angla tuulikutemäel.

Kui inimene tahab ennistada tuulikut, siis millest ta peaks üldse alustama?

Esmalt peab paika panema visiooni ja perspektiivi, mille jaoks tuulikut soovitakse taastada ja kui pikaks ajaks seda teha soovitakse. Järgnevalt peab üle vaatama oma rahakoti, kas tuuliku taastamine ja selle hilisem ülalpidamine on jõukohased – seda eriti Mandri-Eesti hollandi tuulikute suhtes, kus tuuliku ülesehitusest võib saada elutöö, aga ka samas oluline vaba aja piiraja.

Traditsioonilisel ajastul ehitati näiteks pukktuulikut 3-4 aastat – varutud tuulikumaterjal kuivas 2-3 aastat, seejärel ehitati tuulik kuu ajaga valmis. Kõige õigem oleks ka tänapäeval tuulikuehitus planeerida vähemalt kahele-kolmele aastale, see tagab kõige kvaliteetsema materjalivaliku ja lõpptulemuse.

FOTO: Eemu tuulik on Muhumaa muuseumiks, kust saab tuulikute kohta esmast infot.

Missugustest toetusfondidest võib tuuliku taastaja toetust taotleda? On see protsess keeruline ja aega nõudev?

Toetuste küsimine tuuliku taastamiseks oleneb nagu paljudel muudel elualadel taotleja ettevõtlikkusest ja teravmeelsusest.

Kitsa teemana ainult tuuliku taastamiseks toetuse küsimine võib sageli ebaõnnestuda. Kui aga tuuliku taastamine seotakse mõne laiema teemaga, mille raames taastatakse ühe protsessina ka tuulik, on toetusvõimalused väga laiad – EAS, PRIA Leader meede, Saare SOL-i tuulikutaastamise preemiad, ALTIA ja Saarte TAK konkurss, põhimõtteliselt mahutaks mõne tuuliku taastamise ka laiema restaureerimisteemaga INTERREGi, kui selline projekt ellu kutsuda.

FOTO: Vana pukktuulik Jämaja küla kandist.

On olemas ka mingisuguseid organisatsioone või kõneisikuid, kes aitavad inimesi tuulikute taastamisel?

Laiemas ringis on nõuandjaks kindlasti Rahvusvaheline Veskiühing (The International Molinological Society), kohalikus mastaabis MTÜ Eesti Veskivaramu, Saaremaal ja Hiiumaal on olemas spetsialistid, kes vastavalt projektile koonduvad meeskondadeks mõne tuulikut taastamise nimel, tegutsedes vajadusel üle Eesti.

Hiiumaal on spetsialistiks Muinsuskaitseameti vaneminspektor Dan Lukas, Saaremaal peale minu veel Tõnu Sepp, lisaks on meil kahe saare peale 3 meeskonda tuulikumeistreid, kes on reaalselt ellu viinud kümnete tuulikute ehituse.

FOTO: Mõnel pool on veskitest järgi ainult kivikuhjad. Näiteks Jurna turismitalu juures Upa külas oli kunagi veski, mis leidis oma lõpu filmis "Inimesed sõdurisinelites".

Kas on rajatud ka uusi tuulikuid või on tegemist ainult vanade kohtade peale ennistamisega?

Tuulikud on ajalooliselt suhteliselt liikuvad ehitised, st neid on ostetud ja müüdud ja uute kohtade peale üles ehitatud sajandeid, mis on saanud traditsiooniks. Seega on täiesti loomulik, kui mõni ajalooline tuulik ehitatakse üles uue asukoha peal, või rajatakse uude asukohta koguni täiesti uus tuulik.

Saaremaal oleme järginud molinoloogilise mitmekesisuse printsiipi – kui on võimalik uue tuuliku ehituseks aluseks võtta mõne varemetes või hävinud tuuliku detailne mõõdistus, siis on hävinud tuuliku koopia sageli palju tõetruum ja kultuuriväärtuslikum, kui improviseeritud keremõõtudega tuulik. Näiteks Ohessaarde, Imara ja Koguva küladesse on hiljaaegu rajatud täiesti uued pukktuulikud uutele asukohtadele, kus varem tuulikuid pole olnud. Üldjuhul uue tuuliku paigutamine külamiljöösse ei kujuta mingeid raskusi.

FOTO: Saaremaal on kombeks panna värava juurde talu nimega silt või kivi. Mitmed vanad veskikivid on leidnud kasutust taluväravates.

Kui palju on muinsuskaitsel tulnud teha ettekirjutisi seoses tuulikute sihiliku laguneda laskmisega?

Muinsuskaitseametil on Muinsuskaitseseaduse läbi kasutada üsna suur piits ja võrdlemisi pisike präänik. Saaremaal on kaitse all vaid 20% säilinud tuulikutest, Hiiumaal umbes 90%.

Riikliku kaitse all olevad Saaremaa tuulikud on valdavalt rahuldavas seisukorras, Hiiumaal lausa heas seisukorras. Tuulikud on nii väikesed ehitised võrreldes mõisahäärberite, rehielamute või keskaegsete kirikutega, et neid suudavad omanikud üldjuhul korras hoida ja seetõttu vähemalt Saaremaal ettekirjutusi tuulikutega seoses tehtud ei ole.

Muinsuskaitseametil on tähtis roll arvepidajana – Muinasameti inspektor vaatab kaitsealused tuulikud üle ca korra aastas või kord kahe aasta tagant ja sellise ajaga on võimalik omanikke piisavalt nõustada ja remonttöid ette planeerida, et kaitsealused tuulikud ei satugi varemetesse.

Kehvem lugu on ülejäänud 80% Saaremaa tuulikutega, mida regulaarselt üle ei vaadata, nende säilimine on jäetud nö jumala hoolde. Tegelikkuses võiks olla loomulikult kõik sadakond Saaremaa tuulikut sarnaselt Hiiumaa omadega riikliku kaitse all, tuulikute seisukord paraneks tunduvalt.

FOTO: Tuuleveski on motiiviks ka söögimajakeste ja postkastide kujunduses. Fotol lindudele mõeldud söögimaja, sedakorda küll Pärnus.

Kas on teada ajaloost juhtumeid, kus töötava tuuleveski poolt tekitatud krigin põhjustas naabritevahelisi tülisid?

Konkreetselt müraga seotud juhtumeid ei ole teada, sest kui tuulikud olid ehitusjärgselt uued, siis nad ei krigisenud sugugi. Vanad tuulikud kääksusid ja krigisesid eelkõige seetõttu, et seal olid suured loksud mehhanismide vahel ja suur üldine kulumine.

Naabritevahelisi tülisid põhjustasid pigem muud nüansid, näiteks kui kõrvaltalu peremees ehitas oma tuuliku tuulikumäele teisele tuulikule liiga lähedale põhja või lääne suunas, võis uuem tuulik lõigata ära vanema tuuliku paremad jahvatustuuled. Või näiteks hoopis kõrvalised tülid, kus üht naabrimeest ei kutsutud pulma ja see pani suure vihaga pulmi pidava talu tuuliku põlema. On teada ka üks pukktuulik, mis lammutati solidaarsusest, kuna seal jahvatanud teenijatüdruk jäi kättpidi hammasrataste vahele ja kaotas käe.

FOTO: Veskikivide kasutamine kohviku laudadena Kuressaare "Veski" kohvikus.

Kas vastab tõele, et tuulikute rohkus mõnes Saaremaa külas oli tekitatud olukorrast, kus naabrid ei saanud kõige paremini läbi ja see oli põhjuseks individuaalsete tuulikute ehitamisele?

See võib mõnel erandjuhul nii tõesti ka olla, aga pigem olid tuulikud Saaremaa talupoegade iseolemise sümboliks.

Kohalik tuulikuehitusbuum algaski just pärast 1865. aasta talurahvaseadust, mille järel said talupojad riigipanga abil oma maad päriseks osta ja said mõisniku tahtest neid omavoliliselt ümber paigutada priiks. Siis oli igaüks enda peremees ja ehitas suure hulga majapidamiseks vajalikke abihooneid – sepapaja, uued tallid ja laudad, küünid ja reeglina ka pukktuuliku.

Stalini ajal võis tuuliku kui tootmisvahendi omamine olla põhjuseks kulakuks kuulutamisele. Kas on teil teada ka selliseid lugusid?

Eelkõige kuulutati kulakuks ja küüditati need tuulikuomanikud, kes olid võimsama ja uhkema hollandi tuuliku püsti pannud. See olenes paljus kohaliku külakogukonna omavahelisest läbisaamisest, kes küüditati ja mis põhjustel.

Paaril juhul andsid hollandi tuuliku peremehed oma tuulikud vabatahtlikult kolhoosi kasutada, jätkates ise möldritena oma tuulikutes tööd kuni surmani.

Rohkem on teada juhtumeid, kus sundkollektiviseerimise kampaania käigus tehti tuulikuid, kui individuaalseid kapitalistlikke tootmisvahendeid kahjutuks neid traktoriga puki otsast maha tõmmates või tiivavõlli või tiibu läbi saagides. Mõnedel juhtudel lammutasid talumehed ise oma tuulikud maha stalinistlike repressioonide hirmus.

FOTO: Vana veski Võhma lähistel Saaremaal.

Tuleb ehk meelde mõni lõbus lugu, mis on seotud tuulikute ja tuulega? Või on tuulikute taastamisel mõni naljakas olukord ette tulnud?

Järvamaal restaureeritud Seidla mõisa tuuleveski omanik lasi end tuulikutiiva külge siduda ja tegi tiiru üleval ära. See on üsna vana traditsiooniline lõbustus ja enese proovilepanek, mida on kasutatud vist isegi reklaamides.

Tuuleveskite kõrvale on asumas tuulegeneraatorid ehk tuugenid. Kuidas nüüd hinnata, kas tuulegeneraatorite püstitamine on vana arhailise maastiku rikkumine või tuuleenergia kasutamise uudne vorm?

Kindlasti tuleb uuele tehnikale anda ruumi püstitamiseks ja arendamiseks. Arvestades Eesti elanike tihedust on võimalusi tuugeniparke või üksikuid tuugeneid püsitada enam kui küll.

Isiklikult oleksin rõõmus kui sõna „tuulik“ kui lühend „tuulikivist“ jääks tuulikutele kui ajaloolistele puidust jahvemasinatele, mis ulatub tagasi keskaega. „Tuugen“ on suurepärane ja traditsiooniline lühend andmaks edasi jällegi tuule jõul töötava generaatori funktsiooni. Mul vajub alati kulm kortsu, kui meedias räägitakse tuulikutest tuulegeneraatorite pähe.

FOTO: Tuulegeneraator Sõrve poolsaarel.

Millest tahaksite te ise rääkida seoses tuulikute ja tuulega?

Meie väikeses Eestis on olnud suurel hulgal erinevaid paralleelseid veskiehitustraditsioone, millest on hävinud tänaseks juba suurte Mandri-Eesti pukktuulikute traditsioon, Ranna-Rootsi väikeste pukktuulikute traditsioon, väikeste ühe talu vesiveskite traditsioon, mõisahollandlaste traditsioon. Ehk järgi on jäänud nendest gruppidest vaid üksikud riismed siin ja seal, mis ei anna eriliselt edasi Eesti tuulikutraditsiooni mitmekesisust ja ei võimalda teostada sageli tõepäraseid rekonstruktsioone tuulikute taastamisel. Selle tulemuseks on küll täie raha eest püstitatud, kuid tugevalt moonutatud imitatsioonid näiteks Melliste tuuliku näol Tartumaal, Vihula mõisa tuuleveski näol Virumaal, Kuremaa mõisa tuuleveski näol Jõgevamaal.

Tuulikutega seoses võiks kokkuvõtvalt öelda, et niipalju väärtuslikku molinoloogilist (veskiteaduslikku) materjali on juba hävinud, et see vähene, mis alles on jäänud, vajab täiel rinnal säilitamist, väärtustamist ja taastamist algselt kujul vähemalt väliselt. 

Loe Tuulepäeva rattatuuri kohta lisa:
http://www.bioneer.ee/tegutse/tuulepaeva_rattatuur_2013

Tunne mõisteid! Hollandi tuulik ehk hollandlane (ka: Hollandi tüüpi tuulik) on tüvikoonuse kujuga, mitmekorruseline ja enamasti puidust või kivist ehitatud tuuleveski. Igal hollandi tüüpi tuulikul on kaks vastaskülgedel asetsevat ust. Erinevalt pukktuulikust on hollandi tuulikul vaja pöörata vaid tuuliku pead, mitte kogu veskit. Hollandlastel on tavaliselt kaks või enam paari veskikive. Loe lisa Vikipeediast FOTO: Hollandi tüüpi tuulik Angla tuulikute kompleksis, kus asub ka muuseum.   Pukktuulik on tuulikutüüp, mis koosneb tuuliku jalast ja selle otsas asuvast täielikult ümber telje pööratavast tuulikukerest. Pukktuulikul on üks paar veskikive, tuulik on jaotatud enamasti kaheks korruseks: ülemisel korrusel asetsevad liikuvad mehhanismid: veskikivid ja hammasrattad, esimesele korrusele suunatakse valmis jahu. Pukktuulikud on oma konstruktsioonilt ja sisseseadelt primitiivsemad tuulikud kui hiljem levima hakanud hollandi tüüpi tuulikud. Loe rohkem Vikipeediast.   FOTO: Pukktuulik Angla tuulikute kompleksis.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta