Viimastel päevadel on palju kajastamist leidnud jäätmeseaduse muudatused, sh pakendite kohtkogumissüsteemiga seonduv. Meil ei ole enam aega arutlemiseks, kui palju sellesse investeerida, sest see investeering tuleb teha varem või hiljem. Teisipäevane riigikogu keskkonnakomisjoni otsus mitte saata valitsuse algatatud poolikut jäätmeseaduse eelnõu teisele lugemisele annab lootust kohtkogumise süsteemi üleriigiliseks muutmiseks.

Alustuseks lükkan ümber esmaspäeval Eesti Päevalehes Üllar Huiki arvamuses esitatud seisukoha, et tänase sorteerimissüsteemi muutmine tarbijale mugavamaks pole vajalik. Tegelikkus on just vastupidine – muutus peab algama inimeste mõtlemisest. Suurem osa pakendijäätmetest tekib inimeste kodudes ja kui nad saaksid neid ära anda sama mugavalt kui olmejäätmeid, oleks see jõuline samm selle suunas, et Eesti taaskasutusse suunatavad jäätmete mahud hakkaksid kasvama. Siin on kaks võimalust: kas segajäätmete üleandmine muutub nii kalliks, et inimesed on valmis pakendijäätmeid ka avalikesse ja kodust kaugemal asuvatesse pakendi kastidesse viima või siis kogumine toimuks juba kodudest, läbi kohtkogumise süsteemi.

 Veel väidab Üllar Huik, et märkimisväärne osa Eesti elanikest tegelikult juba sorteerib kodudes ning üldiselt tänane süsteem töötab. Oleme tänaseks avalike pakendikonteineritega pakendeid kogunud juba 13 aastat ning sisuliste tulemusteta – Eestis on ringlusse võetavate jäätmete maht üks EL-i madalamaid – alla 30%. Kogutavad pakendimahud on aastatega jäänud samale tasemele, sealjuures taaskasutuseks sobiliku materjali osakaal on vähenenud. Samal ajal on nii omavalitsuste ametnikud ja taaskasutusorganisatsioonide töötajad pidevalt koormatud sellega, et kastide sisse ja juurde viiakse mittesobilikke jäätmeid, ümbrust risustatakse ja kogumisvahendeid pannakse põlema. Need on kulud, mida tuleb kanda, selle asemel, et suunata see raha pakendijäätmete kogumise mugavamaks muutmiseks neile, kes väga sooviks panustada ressursside säästmisesse. Selle kõige tulemusena näeme meie ainsa võimalusena olukorra päästmiseks, et pakendijäätmete kogumine toimuks kodudele lähemal ning oleks kontrollitav ning tagasisidestatav tegevus.

Kolmas ja kõige jõulisem Üllar Huiki argument on see, et kohtkogumise süsteemi rakendumisega kaasneb hinnatõusu 3-5 korda võrreldes praeguste tasemetega ning selle maksavad kinni tarbijad. TVO arvutuste kohaselt oleks kohtkogumise teenuse laiendamisel üle Eesti tootjate- ja maaletoojate kulu ca 10 MEUR. Täna maksavad pakendiettevõtjad taaskasutusorganisatsioonidele teenustasudena ca 13 MEUR ja suur osa sellest rahast kasutatakse pakendiettevõtjate territooriumil tekkivate jäätmete käitluseks. Jah, pakendijäätmete kogumissüsteemi laiendamisel nende tekkekohtadesse kulud kasvavad.

Aga taustal kasvab ka surve ressursse paremini kasutada ja keskkonna hoidu panustada ning ära ei saa ka unustada riiklike eesmärkide täitmist. Loodusressursside raiskamine peabki muutuma kalliks „lõbuks“.

TVO on 10 aastat võimaldanud paljudes omavalitsustes kortermajadel kasutada tasuta pakendikonteinerit ja eramajadel pakendikott. Tekkekohal kogumise ühiku kulud on 24% väiksemad kui avaliku pargi puhul ning kättesaadav materjal pea 90% taaskasutatav – süsteem töötab. Kokkuvõttes - investeeringute tegemine jäätmekäitlussüsteemide uuendamisse on vältmatu. Aastatega kasvab investeeringuvajadus järjest amortiseeruva süsteemi ning loodusressursside vähenemise tõttu veelgi. Seega ei ole küsimus kui palju peame investeerima, vaid millal.

Vastulause 28.01 EPL Delfis ilmunud Üllar Huiki artiklile: „Ringmajanduse ekspert: minister Kiisleri pakendisorteerimisettepanekud on ülirikastele“

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta