Natuke üle aasta tagasi otsustasime külastada ühel Põhja-Šotimaa poolsaarel asuvas väikeses külas tegutsevat väiketuulikute iseehitamise guru – Hugh Piggott´i. Võimalus õppida Hugh käe all, selle väikese šoti küla elu tundmaõppimine ning veendumine selles, et on võimalik luua inimese ja looduse vahelist tõhusalt toimivat kooslust motiveerisid meid korraldama sellel suvel samalaadset kursust Eestis Vana-Vigalas, kirjutasid Bioneerile MTÜ Samsaara tuulikuhuvilistest eestvedajad.

Et mitte minna vastuollu MTÜ Samsaara põhieesmärgiga, milleks on jätkusuutikule arengule kaasaaitamine, võtsime me oma õppereisi ette ümberehitatud minibussiga, mis tarbib edasiliikumiseks üksnes kasutatud praadimisõli. Kuna meie ajagraafik oli tihe ja õli tee peal juurdeotsimine oleks edasiliikumist aeglustanud, laadisime kogu kütuse – kokku 360 liitrit õli – reisi alguses pagasiruumi ja alustasime kuuekesi mitme ööpäeva pikkust pidevat sõitu saareriigi ühe kaugema tipu suunas.

Scoraig polnud meie reisi sihtkoht selle geograafiliselt põneva asukoha ja muust maailmast eraldatuse tõttu vaid hoopis seepärast, et olime jõudnud järeldusele, et see on üks paremaid kohti Euroopas, kus väiketuuliku ehitamist õppida. Kuid pärast nädalast kohalviibimist pidime endale tunnistama, et küla enda ja selle elanike toimetulekuviisi tundmaõppimine on väärtus omaette ning seetõttu on meie poolt Šotimaal nähtu ja kogetu seotud sama palju sealse elektritootmisega kui ka kohalike inimeste ja paiga endaga.

Scoraig asub Loode-Šotimaa Little Loch Broomi ja Loch Broomi lahtede vahelise poolsaare tipus. Lähiminevikus tabas külakest asustamisbuum, kui möödunud sajandi 60ndate lõpus ja 70ndate alguses seadis end poolsaarel sisse ligi 300 teisitimõtlejat, keda ajapikku sarnaselt Ameerika alternatiivse mõtte- ja elustiili viljelejatele hipideks nimetama hakati. Aastaid hiljem – pärast seda, kui maailma oli laastanud mitu sõda ja mitmel pool oli sõlmitud rahu, ning kui ka Scoraig’is oli ideede nimel tülitsetud ja lepitud, tekkis sellesse maailma nurka ülipõnev posthipilik kooslus individualismist, tasakaalustatusest ja empaatiast.

Praegu on poolsaarel 65 alalist elanikku, ühed neist on rohkem, teised vähem hipimeelsed. Suuri tööandjaid poolsaarel ei ole, iga pere elatab end oma äranägemise järgi: kes tõuaretusega, kes sordiaretusega, käsitööga või kursuste läbiviimisega. Tööl käiakse ka väljaspool poolsaart, kuid kuna see on küla eraldatuse tõttu üsna keerukas, teevad seda vaid vähesed. Poolsaarel peetakse ka oma tarbeks loomi – pea iga majapidamise juures on lisaks kanadele näha kas lambaid, kitsi, või veiseid, kuid viimased kidura taimekasvuga rohumaadel piima ei anna.

Meil Eestis on kohti, kus kohalikud mujalt saabunud uudistajaid üsna morni näoga vastu võtavad ning turismi pakutavas kasus pigem kahtlevad. Võiks arvata, et Scoraig, mis regulaarse paadiühenduse puudumise tõttu on turistide jaoks veel suurem meepurk kui näiteks sarnase imidžiga Edela-Eesti väikesaared, on poolsaarele kippujatest tüdinud. Kuid ei midagi sellist: külaelanikud ei tüdinenud meist kuni meie lahkumiseni ja pakkusid meile veel kojusõidu päevalgi lahkesti seltsi ja kosti. Põhjuseks ei ole kultuurilised erinevused või kohalike ülim seltsivus, vaid asjaolu, et väiketuuliku ehitamise kursusel osalenud ei anna sissetulekut ainult majutusettevõttele, vaid kogu külakogukonnale.

Tänu osalejatele valmivad ju reaalselt elektrit tootvad energiamuundurid. Pärast seekordset kursust on saarel kokku 36 väiketuulikut ja neist 8 on ehitatud põlise scoraiglase Hugh Piggott’i juhendamisel tema kursustel osalejate poolt. Erinevalt kaubandusvõrgus müüdavatest tuulikutest on Hugh oma väiketuulikud selliselt kavandanud, et need ei ole optimeeritud tugevast tuulest maksimaalset võimsust kätte saama, vaid lõikavad töökindlalt tuult ka enimvalitsevates nõrkades tuultes. Ja see kontsept on end täielikult õigustanud.

Poolsaare 36 0,3- 5 kWse tippvõimsusega tuulikut ja mõned päikesepaneelid annavad kokku 44 kW ja varustavad elektriga umbes 30 majapidamist ja kahte koolimaja. Juba mõnda aega ei ole väiketuulikud enam mingi pommuudis, kuid üleriigilisest elektrivõrgust (grid off) on täieliku sõltumatuse saavutanud vaid vähesed elektrienergia tuulejõul tootmise kohad.

Scoraig’l puudub nimelt ühendus mistahes elektrivõrguga. Neil tuulistel päevadel, kui elektrit koguneb rohkem, salvestatakse see akudesse ja/või soojendatakse sellega vett. Scoraig’i tuulikud pole ainult tõhusad abimehed kohalikele majapidamistele, vaid nad lisavad ka omapära ja võlu sealsele maastikule. See võib tunduda uskumatuna. Ka võib seda pidada käesoleva loo kirjutaja subjektiivseks arvamuseks, kuid me kõik tõdesime, et tänu tuuliku madalusele ja tema tiiviku rootori väiksele läbimõõdule ei teki sellise tuuliku kõrval seistes väikese inimese tunnet ega muid ebameeldivaid emotsioone.

Scoraig’i väiketuulik ei tee müra. Tähelepanelikul kuulamisel võib kevadise käokukkumise taustal kuulda vaid sahinat. Veendusime selles korduvalt, sest üks tuulikutest asus meie majutuskoha, Shanti Griha, hoovis.

Shanti Griha ei ole keskendunud ökoloogilisele jalajäljele, vaid pigem vaimsetele väärtustele. Küll aga ei tundunud majutusettevõtte majanduslik tegevus mingil moel ressursivaenulik, sest sarnaselt teistele poolsaarel tegutsejatele on nende vee-, soojuse- ja elektrikasutus väga läbimõeldud ja igapäevane elu vaba igasugustest emotsioonostudest. Küsimusele, miks poolsaarel ei ole poodi ja kas sellest puudust ei tunta, vastas maja perenaine Kathrin, et poodi ei taheta, toidukaupluse puudumine tugevdab sõltumatust ja vabadustunnet. Ollakse vaba ise otsustama, millal üle lahe varusid täiendama minna. Nii ei teki kiusatust poodi sisse astuda lihtsalt seepärast, et see jääb tee peale või et seal on meelitav sooduspakkumine või uuenenud kaubavalik.

Poolsaare elanikud olid väga uhked hoopis muude hüvede üle. Nimelt on nad saavutanud kokkulepe kohaliku omavalitsusega (edaspidi KOV) oma sõltumatuse osas. Kokkuleppe kohaselt ei sekku KOV Scoraig’i tegemistesse seni, kuni külas valitseb üksmeel ja üksteise peale kaebamas ei käida. Territoriaalselt kuulub Scoraig küll omavalitsuse koosseisu, kuid KOVi kehtestatud kord ja eeskirjad Scoraig’i suhtes ei kehti. Enim torkab see silma arhitektuuris, kuna ehitatakse ilma lubade ja kooskõlastusteta. Keegi ei ole seda vabadust kuritarvitanud, sest ebaproportsionaalseid, ülejäänud külamaastikuga mittesobivaid elamuid ei näinud me kordagi.

Endisest hipide kantsist on tänaseks saanud individualistide pärusmaa – nii nimetavad end kohalikud ise ja nad räägivad oma individualismist väga rahuloleval viisil. Scoraig’i inimesed pole end tituleerinud ei ökokogukonnaks ega muidu rohelisteks, kuigi oma tarbimisharjumuste ja elektritootmise poolest võiksid nad seda vabalt teha. Meie jaoks tegi Scoraig’ist mõnusa koha selle omapärase kogukonna “vaba õhk” ja ka see, et igaühele, nii kohalikule kui külastajale, oli antud vabadus selle elustiili olemust enda jaoks lahti mõtestada ja sellest omal viisil osa saada.

Kui me suudame käesoleval suvel toimuval väiketuulikute iseehitamise kursusel kasvõi väikese osa selle tuulepealse poolsaare kogukonna vaimsest õhkkonnast taasluua, siis loeme oma ürituse kordaläinuks. Video- ja pildimaterjal kursuse käigust on pärast üritust kättesaadav meie veebilehel www.samsaara.ee.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta