Mulle on alati meeldinud mõte, et riik ei ole mitte pelgalt koht elamiseks, vaid see on suur süsteem, mis otsib tasakaalu kodanike heaolu, elukeskkonna säilimise ja majandusliku jätkusuutlikkuse vahel. Riik on midagi enamat, kui masinavärk, kus ühel on õigused ja teisel kohustused.

Riiki ja kodanikku ei saa lahutada, sest esimest ilma teiseta ei ole. Ja kodanikud saavad alati anda ühel või teisel moel oma panuse riigi paremaks toimimiseks. Võimalusi on palju!

On väga hea, kui kodanik toetab oma riigi arengut makse makstes, hääletamas käies ja seadusekuulekalt käitudes, ent paljud inimesed tahaksid teha ära veelgi enam. Just need keskmisest suurema panustamissooviga inimesed teevad tänuväärset tööd mittetulundusühingutes ja vabatahtlike ridades.

Vabatahtlik tasustamata töö on Eestis viimastel aastatel muutunud populaarsemaks. Inimesed käivad loodust koristamas, löövad kaasa internetisaitide valmimisel, aitavad tervisehädadega kaasmaalasi, hoolitsevad abi vajavate loomade eest jne.

Põhjused, miks inimesed vabatahtlikku tööd tegema lähevad, on erinevad. Kes tahab kogemust, kes otsib eneseteostust, kes näeb võimalust uuteks tutvusteks ja kes soovib kasulik olla. Mõned vabatahtliku töö boonused on sellised, mida inimene ei saagi ette teada, sest need jõuavad vabatahtlikuni alles töö käigus.

Samas ei ole vabatahtlik töö mingi imeravim ja riik ei saa sellele lõputult loota, eriti kehvade poliitiliste otsuste valguses.

Mul on tuttav vabatahtlik, kes on aastaid löönud kaasa erinevates organisatsioonides. Ta mainis mulle hiljuti, et viimast tuludeklaratsiooni täites oli tal nutumaik suus, sest esimese lapse pealt ta enam rahasid tagasi ei saa. Sinna kõrvale tõi ta veel näite II pensionisambast, mille toetamisest riik ühepoolselt ajutiselt loobus. Et tal on tunne, nagu riik kasutaks teda ära. Tema panustab vabatahtliku tööga ja on aus kodanik, aga vastu saab nöökimist. Et, kui tal poleks sügavat missioonitunnet teemade vastu, kus ta vabatahtlikult kaasa lööb, siis ta loobuks. Ta loobuks just sellise inimliku solvumise pärast!

Võib ju öelda, et vabatahtlik teebki tööd vabatahtlikult ja tema motivatsiooni ei tohiks raha mõjutada. Vabatahtlik teab ju algusest peale, et rahalist kasu selle tööga ei kaasne. Siin aga ongi konks! Vabatahtlik vajab rahast enam tunnet, et ta on vajalik, et temast hoolitakse. Ja väga raske on teist inimest aidata, kui tunned, et sulle endale on liiga tehtud. Nii võibki juhtuda, et bussipiletihindade tõus, tulumaksutagastused, riigikogu saadikute palgatõus, pensioniea tõstmine, pensionisammaste olukord või mõni muu vabatahtlikkusega üldse mitte seotud faktor võtab inimeselt entusiasmi midagi teha.

Ühel hetkel võime olla lõhkise küna ees, sest tegevused, mis on olnud vabatahtlike kanda, jäävad soiku, kuna inimesed on kaotanud isiklikul tasandil motivatsiooni.

Samas EMSLi 2009.aasta suvekoolis kuulsin ka kardinaalselt teistsugust arvamust. Ühes vestlusringis arutati, et vabatahtlikkus võib muutuda omaette protesti vormiks. Et probleeme ühiskonnas hakataksegi lahendama vabatahtlike kaasabil, sest ollakse väsinud riiklikust "mittetegemise" poliitikast. Kuigi valdkondlikud probleemid sellise protestiaktsiooniga tõenäoliselt lahenevad, ei sobi protest ja vabatahtlikkus minu maailmapildis kokku. Minu jaoks on protest sammuke vägivalla suunas ja vabatahtlikkus üks vabaduse vorme, nagu selle tegevuse nimigi ütleb.

Vabatahtlikkus on heaks ühiskonna tervise näitajaks. Näiteks Teise Maailmasõja ajal töötas suur osa Suurbritannia linnades elavaid naisi ühel või teisel viisil mingi aja vabatahtlikena. Nad tegid seda, sest neil oli usk oma riigi paremasse tulevikku ja nad nägid oma isikliku panuse olulisust. Need on motiveerivad põhjused.

Kui inimesed lähevad vabatahtlikuks loobumismõtteid trotsides või protestivaimus, siis see näitab ühiskondlikku probleemi, millele riigiametnikud peaksid mõtlema. See näitab väga tõsiselt kodanike lojaalsuse langust.

Mis olukorra lahendaks? Lihtsaid lahendusi siin ei ole. Kindlasti ei aita pea liiva alla pistmine, kuid kodanikuna erinevates ühiskonna võtmeküsimustes kaasarääkimine võib, aga ei pruugi aidata. Kuigi kaasarääkimine - kasvõi erinevates osalusportaalides, arenguaruteludes või kodanikualgatustes - ei ole lihtne ettevõtmine, tasub seda teha. Öelge välja, mida teie arvate, sest kuidas muidu teised seda teadma peaksid, kaasaarvatud need, kes otsuseid teevad. Kui riigis on teie meelest probleemid ja teate lahendusi, siis jagage omi mõtteid. Ehk on nii vähem ka neid otsuseid, mis isegi vabatahtlikult tegutsemise rõõmu ära võtavad.

Jaga: