Linde on metallrõngastega märgistatud üle sajandi. Tänapäevased moodsad lindude jälgimisseadmed (GPS-saatjad, kiibid) annavad lindude kohta oluliselt täpsemat teavet, kuid rõngastamine on peamiselt odavuse tõttu senini kõige laialdasemalt kasutatav märgistamisviis, mis on aidanud tuua selgust nii lindude rännete, asurkonna suuruse, viljakuse kui ka sigimiskäitumise kohta. Rõngastamise puuduseks on, et lind tuleb märgise lugemiseks uuesti tabada ning ka siis ei pruugi õnnestuda rõngal olevat unikaalset koodi tuvastada – rõngad kipuvad kuluma ning võivad linnul ka jalast kaduda.

Paraku mõjutab rõngaste kulumine rõngastusandmetele tuginevate järelduste täpsust. Perioodil 1963–2005 Austraalis 173 linnuliigi rõngaid uurides selgus, et kulumine sõltub eelkõige rõnga materjalist ja linnu eluviisist – selle teadasaamiseks võrreldi uusi, veel kasutamata ning rõngastuskeskusele tagastatud, enamasti surnud lindude jalast leitud ja hoolikalt puhastatud rõngaste kaalu 0,0001 g täpsusega.

Sõltuvalt lindude eluviisist jagunes alumiiniumist rõngaste kulumine kaheks: kiiresti, ligikaudu 3% aastas kuluvad näiteks värvuliste, merelindude, partide, hanede ja luikede rõngad, ning aeglaselt, ligikaudu 0,5% aastas kuluvad teiste mitte-värvuliste, röövlindude, rannikulindude, haigrute ja iibiste rõngad. Värvulistel kulusid röövlindudest, partidest, hanedest ja paljudest teistest linnurühmadest kiiremini ka terasest rõngad (~1,5% vs ~0,1% aastas). Eestis kohatavatest lindudest kaotasid erinevate metallide sulamiga musträsta (Turdus merula) rõngad aastas keskmiselt 0,076 g, kuldnokal (Sturnus vulgaris) 0,007 g ja koduvarblasel (Passer domesticus) 0,026 g.

Värvuliste rõngaste kiirem kulumine on üllatav, kuid ei tähenda, et need on värvulistele sobimatud, sest värvulised on reeglina lühiealised, nende rõngad ei jõua linnu eluajal kuluda loetamatuks ja oleks loetavad ka 20 aastat peale linnu hukkumist. Samas ei pruugi pikaealise merelinnu rõngas 20 aasta pärast sugugi loetav olla ja seda isegi kõvemast metallist rõngaste puhul. Näiteks lõunakajaka (Larus dominicanus) ja keiserkajaka (Larus pacificus) roostevabad terasrõngad kuluvad võrreldes teiste merelindudega erakordselt kiiresti ilmselt seetõttu, et need kajakad viibivad sageli rõngastele liivapaberina mõjuval liivasel ja kaljusel rannal; seetõttu tuleks pikaealisi merelinde märgistada pigem kõvemast metallist rõngastega.

Senised rõngaste kulumise uuringud on tuvastanud siiski rõngaste veel kiirema kulumise, kui kirjeldatud uuringus – alumiiniumist rõngastel näiteks 4,33% vs 2,83% aastas, terasest 0,74% vs 0,66%, vase ja nikli sulamist rõngaste puhul aga lausa 3,28% vs 0,42%. Seepärast manitsevad uuringu autorid varasematesse uuringutesse kriitiliselt suhtuma, kuna sageli tuginevad need tavapärasest kiiremini kuluvate rõngaste andmetele, mida on silmatorkavate tulemuste tõttu kergem teaduskirjanduses avaldada.

Baylis SM, Drynan D, Clarke N, Van M, Sunnucks P, Clarke RH (2018). Estimates of wear rates in metal bird bands, with applications for survival and movement models of marked individuals. Journal of Field Ornithology 89:393-405, doi:10.1111/jofo.12268

Lugu on pärit Linnuvaatleja teadusuudisteportaalist, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta