1960. aastail alustati mitmel pool maailmas mahepõllunduslikku ja loodussõbralikku vaimsust kandvate asumite rajamist. Esimesed külad, mida tõesti ehk ökoküladeks nimetada võib, olid Findhorn Šotimaal, Auroville Indias, The Farm USA-s Tennessee osariigis, Sarvodaya Sri Lankal ja NAAM-i liikumise asulad Burkina Fasos. Paljude aluseks olid India filosoofi Sri Aurobindo ideed.

Vahepeal tekkis rohkem või vähem ökokülade-le sarnanevaid asulaid maailma eri paigus. Ökoküla kontseptsiooni kirjapanekuni jõuti aga alles 1991. aasta septembris Taanimaal. 1994.a. asutati tuntuim ökokülade võrgustik: Üleilmne Ökokülade Võrgustik ehk GEN (Global Ecovillage Network).

GEN-i kontseptsiooni kohaselt võib ökoküla olla nii linna- kui maakogukond, kuhu kuuluvad inimesed seovad toetava kogukonna väikese keskkonnamõjuga eluviisiga. Selle lause alla mahuvad mitmed keskkonnasõbralikud tehnoloogiad nagu ökoloogiline kavandamine, permakultuur, ökoehitus, alternatiivenergeetika, pärimusehitus jms.

Ökokülade liikumise teoreetikud peavad ökokülale tunnusomaseks kolme mõõdet: sotsiaalset, keskkondlikku ja kultuurilist. Sotsiaalne mõõde tähendab, et kõik ökoküla elanikud peavad tundma, et kaaselanikud neid hoiavad ja kaitsevad. See seab neile vastutuse kaaselanikele samaga vastata. Kõik külaelanikud saavad osaleda nende enda elu puudutavate otsuste langetamisel ja võimusuhted kogukonnas on läbipaistvad.

Keskkondlik mõõde annab ökoküla elanikele võimaluse kogeda isiklikku seotust elava maaga. Inimesed toodavad suure osa eluks vajalikust – toidu, rõivad, peavarju – ise, looduse tsükleid arvestades. Kultuuriline mõõde avaldub selles, et enamik ökokülasid ei osale «tavapärases» kultuurielus, vaid üritab selle asemel arendada oma, isikupärast, kultuuri. Teisisõnu üritavad külaelanikud ise oma kultuurilisi vajadusi rahuldada, pajatades lugusid, tehes muusikat, tantsides või harrastades muud, mida me oleme harjunud liigitama kultuuri alla.

www.gen-europe.org

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta