Kõik suud, mis Neeruti mägedest räägivad, ei ole vaiki. Kui sealt miskit puudu on, siis üks kalakotkas, keda seal kunagi nähtud ei ole.
- Marek Vahula lood
- 10. mai 2022
Nii elasin minagi 27 eluaastat ja kõik mägised käigud nelja järvega maastikule jäid alati ilma kalakotkata. Ka metsavaht Toomase suu mainis kord, et ei kotkas siia tule ning see lause saatis mind kuraditosin aastat, kuni üks lehekuu õhtu seda minu kotkamaailma muutis.
Muidu vaikset elu elav Tagajärv oli mõne pardi ja vardipaariga kuni sealt üksik kalakotkas üle järve lendas. Vaikse õhtu vaikne saatus oligi sellega lõppenud ja esimene kalakotkas, keda seal nähti, lendas oma teed, teadmata kuhu...
Vaikselt möödus küll õhtu, aga vaikse õhtu asemel oligi üks väike kotkas ja mina, kes talle järele jäigi vaatama. Kaua aega ei olnud mul väikse kotkalooga midagi peale hakata, kuni väike õhtu, järve ja kotkalugu sündis selle vaikuse asemele, kus ikka otsitakse ja leitakse.
Neeruti, 1999.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
