Tänavu kevadel andis Keskkonnaministeeriumi Info-ja Tehnokekus esmakordselt Eestis välja Euroopa Ühenduse ökomärgise kasutusõiguse. Selle sai värve ja lakke tootev AS Eskaro oma laevärvile Primo 2.

Lihtne oli neid kahte eelnevat lauset kirja panna. Tüki maad keerulisem on aga sõnastada seda pingutust ja tahet, mis nende lausete taha jääb. Ehk seda tööd, mis värvifirma märgi kasutusõiguse saamiseks tegi. Vähemalt kaks aastat toote koostisega katsetamist ja laborianalüüse selle nimel, et värvipurgi sildile võiks eurovärvides lillekese lisada! Küsisin Eskaro kvaliteedijuhilt Anni Turrolt, miks nad sellise vaeva ette võtsid. “Tarbijate ja keskkonna pärast,” vastas Anni. “Tahtsime teha toote, mis on tervisele ja keskkonnale ohutum. Ökomärgise nõuetele vastamine just sellist toodet tähendabki.”

Ilmselt ei jää Primo 2 selle firma viimaseks keskkonna- ja tarbijasõbralikuks tooteks (kuuldavasti töötavad nad välja juba teist keskkonnasõbralikku värvi). Küllap järgivad ökomärgise taotlemise eeskuju teisedki Eestis tegutsevad ettevõtted. See on aja märk – keskkonnateadlikkus ja keskkonnast hoolimine muutub iga päevaga tähtsamaks. Viimase kümnekonna aastaga on inimestes süvenenud ja üha süvenemas arusaam, et keskkonna hea käekäik on oluline, et keskkonda on vaja kaitsta, ja seda ei pea tegema keegi teine, vaid meie kõik, igaüks meist. Küsitlused näitavad, et puhas keskkond on valdavale osale Eesti elanikest esmatähtis. Sestap ei pääse ka ettevõtjad sellest üle ega ümber...

Mis me oma keskkonnast arvame?

Põhjaliku ülevaate hinnangutest keskkonnale annab Säästva Eesti Instituudi (SEI) väljaanne nr 10 (http://www.seit.ee/failid/305.pdf). Seal on kirjas uuringu andmed selle kohta, kuidas viimase 13 aastaga on muutunud keskkonnateadlikkus ja -teadvus. Selgub, et võrreldes 1994. aastaga on inimeste hinnang nii kodukoha kui ka kogu Eesti keskkonna seisundile tunduvalt paranenud. Eriti tunnustavalt nentisid vastajad, et keskkonna seisund on paremaks muutunud just nende omas vallas/linnas. Varasemaga võrreldes on märkimisväärselt vähenenud hirm põllumajandusreostuse ja joogivee kvaliteedi pärast. Küll aga tunnetavad inimesed senisest rohkem kliimamuutustega seonduvaid küsimusi ning muretsevad suurema õhusaastatuse, elustiku liigikuse ja arvukuse vähenemise pärast.

Ka Keskkonnaministeerium tellis 2008. aastal Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuringu, mille viis aprillis-mais läbi Faktum & Ariko (http://www.envir.ee/378516). Kolmandik sellele uuringule vastajaid pidas Eesti kõige põletavamaks keskkonnaprobleemiks prügistamist. Kindlasti mõjutas seda arvamust parasjagu käimasolnud “Teeme ära!” kampaania, sest ca pool aastat varem Säästva Eesti Instituudi küsitlusele vastanud pidasid suurimaks keskkonnaohuks transpordi mõju. Järgmiste lahendamist vajavate küsimustena nimetasid küsitletavad metsade liigset raiet (ometi raiutakse praegu tublisti vähem, kui peale kasvab! – autori märkus), üldist keskkonnaseisundi halvenemist, reostustega kaasneda võivaid ohte jms.

kkm1
Joonise paremaks nägemiseks klikake sellele.



Kes peab probleemid lahendama? 79% vastajatest ütles, et Eesti keskkonna kaitsmise eest peaks hoolt kandma esmajoones riik, 67% arvas aga, et see on meie kõigi asi. Tähtsaks peeti ka kohalike omavalitsuste, ettevõtjate ja keskkonnaühenduste tegevust.

Samas näitasid uuringutulemused sedagi, et 40% küsitletute meelest on Eestis keskkonnavaldkond riiklikul tasemel piisavalt tähtsustatud, teist samapalju väitis aga otse vastupidist –, et selles vallas on puudujääke. Sarnast arvamuste lahknevust võib märgata ka vastustes keskkonnavaldkonna riikliku reguleerimise kohta. 32% on veendunud, et Eestis on keskkonda puudutavad küsimused riiklikult piisavalt reguleeritud, vastupidisel arvamusel on aga 36%. Riigilt oodatakse keskkonnahariduse osa suurendamist koolide õppekavades, keskkonnateemaliste teavituskampaaniate korraldamist, seaduserikkujate rangemat karistamist jne.

Seega – keskkonna käekäigu nimel on küll juba tublisti pingutatud, kuid palju tööd seisab veel ees.

Kas mina hoolin? Kas tema hoolib?

Nagu eespool kirjas, ei veerata inimesed vastutust keskkonna eest enam ainult teistele, vaid peavad ka ennast vastutavaks. Faktum & Ariko võrdles Eesti elanike hinnanguid nii iseenda kui ka kogu elanikkonna keskkonnateadlikkusele. Valdav osa (91%) vastanutest arvab, et on oma suhtumiselt ja käitumiselt kas väga või pigem keskkonnateadlik. Keskkonnateadlikuks ei pea ennast vaid 7% elanikest.

Paraku teisi nii heast küljest ei nähta kui ennast. Vaid kolmandik vastanutest peab Eesti elanikkonda üldiselt keskkonnateadlikuks, kusjuures neist vaid 2% arvab, et kõik elanikud on oma käitumiselt ja suhtumiselt väga keskkonnateadlikud. Ligikaudu kaks kolmandikku on veendunud, et Eesti elanikud ei ole keskkonnateadlikud.

kkm2
Joonise paremaks nägemiseks klikake sellele.



Keskkonnateadlikkust saab hinnata ka igapäevases käitumise põhjal. Küsitlejad uurisidki, kui sageli ja mil viisil näitavad inimesed oma käitumises üles keskkonnateadlikkust. Selgus, et nii nagu paljudes muudes meie otsustes ja tegudes, räägib siingi kaasa raha – sagedamini toimitakse keskkonnateadlikult just siis, kui sellest tuleneb otsene majanduslik kasu. Näiteks tarbib elektrit ja vett säästlikult 96% elanikest, neist 72% teeb seda pidevalt ning 24% juhuslikult. Lisaks sorteerib 93% enda sõnul prügi, kusjuures 72% teeb seda pidevalt ning 21% mõnikord, juhuslikult.

47% kasutab pidevalt ühistransporti/liikleb jalgsi, 34% teeb seda pidevalt. Paraku ei saa kindlalt väita, et see just keskkonnasõbralikkusest tuleneb, pigem ikka inimese enda vajadustest või võimalustest. Küll on aga selge see, et keskkonnateadlikult käituvad just need, kes peavad ennast keskkonnateadlikuks ning vähem need, kes ennast keskkonnateadlikuks ei pea.

kkm3
Joonise paremaks nägemiseks klikake sellele.



Kust aga pärineb rahva keskkonnateadlikkus? Ligi viiendik on ostnud/tellinud (või on seda teinud pereliige) loodusalast kirjandust või ajakirjandust. Vastusevariantideks pakutud allikatest on kõige sagedamini keskkonnainfot saadud keskkonnateemalistest vahelehtedest maakonnalehtede vahel, loodusajakirjadest ning keskkonnaregistritest. Mõistagi ka tele- ja raadiosaadetest, ministeeriumi koduküljelt jne. Kümnendik vastanutest on osalenud keskkonna-alastel üritustel ning umbes sama suur osa selleteemalistel koolitusel, seminaril või õppepäeval.

Oma silm on kuningas ka keskkonna tundmaõppimisel. See tähendab, et vastanud soovisid senisest rohkem külastada keskkonnahariduskeskusi, loodusmaju, looduskaitsealasid.

Kui raha räägib...

Tulles tagasi loo algusse ehk keskkonnasõbralikkust hindava tootja juurde, tuleks uurida, kas see sõbralikkus leiab ka väärtustmist. Leiab ikka. SEI uuringust selgub, et nii majanduslik tulukus kui ka keskkonnakaitse on Eesti rahvale tähtsuselt võrdsed. Viiendik vastajaid pidas keskkonnakaitset majandusarengust isegi tähtsamaks. Seega on igal ettevõttel põhjust oma tegevuses keskkonnanõuetega arvestada, sest inimesed jälgivad ja väärtustavad seda.

Rahakoti kaudu on nõus keskkonnakaitsesse panustama ehk keskkonnasõbralike kaupade eest rohkem maksma pooled vastanutest. Siiski teatud reservatsiooniga: „Oleneb mille eest ja kui palju.” Näiteks viieprotsendilise hinnalisaga oleks päri kolmandik. Rahaline valmisolek suureneb palga suurenedes. Mida kõrgem palk ja haridustase, seda meelsamini tengelpung keskkonna heaks avaneb. Seevastu keskkonnakaitse huvides maksude tõstmist pooldab vaid iga kümnes ja nemadki piirduksid vaid mõne protsendiga oma sissetulekust.
________________________________________________

Lugu on kirjutatud bioneer.ee tellimusel, ilmus MTÜ Ökomeedia jätkusuutlikkuse ajakirjas "Bioneer".

Sarnased artiklid