Olulisimad neist on rahvastiku kasv, üha süvenev veenappus ja puudulik toidujulgeolek, kirjutab ülemaailmse keskkonnauurimise institutsiooni Worldwatch Institute rajaja Lester Brown ajalehe The Guardian veebiväljaandes.

Praegu on mitme Lähis-Ida riigi teraviljatoodang languses, kuna nende looduslikud veehoidlad – maa-alused vett sisaldavad kivimikihid – ammenduvad peagi. Pärast araabiamaade naftaembargot 1970ndatel said saudid aru, et kuna nad sõltusid suuresti imporditud teraviljast, siis olid nad ka haavatavad nende vastu kasutatud viljaembargo vastu. Naftapuurimiseks mõeldud tehnoloogia abil asusid nad sügaval kõrbe all asuvatest looduslikest veehoidlatest viljapõldude niisutamiseks vett ammutama. Paari aastaga muutus Saudi-Araabia toiduvarude kasvatamise osas isemajandavaks ja ei sõltunud enam oluliselt impordist.

Pärast rohkem kui 20 aastat kestnud nisukasvatust teatasid saudid 2008. aastal, et nende maa-alused veevarud on otsakorral ja nad hakkavad nisukasvatust kokku tõmbama. 2007. ja 2010. aasta vahel langes saudide 3-miljoni tonnine viljasaak rohkem kui kahe kolmandiku võrra. Praeguse tootmismahu juures saavad saudid oma viimase viljasaagi lõigata 2012. aastal ning sõltuvad seejärel oma 30-miljonilise rahva toitmisel täielikult imporditud teraviljast.

Ebatavaliselt kiirel viljakasvatuse lõpetamisel on kaks peamist põhjust. Esiteks on sellel kuival maal pea võimatu ilma kunstliku niisutuseta põldu harida. Teiseks sõltub niisutus pea täielikult kivimites peituvast põhjaveevarust, mis ei lae ennast vihmaveega, nagu tavalised põhjaveevarud. Magedaks muudetud merevesi, mida kasutatakse piirkonnas linnade joogiveega varustamiseks, on põldude niisutamiseks liiga kallis – isegi saudide jaoks.

Saudi-Araabia üha kahanev toidujulgeolek on viinud selleni, et saudid kavatsevad osta ja rentida põllumaad teistes riikides, sealhulgas ka kahes maailma näljaseimas riigis – Etioopias ja Sudaanis. Seega plaanivad saudid kiirelt kasvava toiduimpordi piiramiseks toota omale ise toitu teiste riikide maa- ja veeressursside abil.

Kui kraanivesi on haruldus

Naaberriigis Jeemenis pumbatakse taastuvatest veehoidlatest vett välja kiiremini, kui varud taastuda jõuavad; samuti kulutatakse fossiilsete veehoidlate varusid kohutava kiirusega. Kogu Jeemenis alaneb põhjavee tase igal aastal ligi kahe meetri võrra. Kahe miljoni elanikuga pealinnas Sanaas saab kraanivett kasutada ainult iga nelja päeva tagant. Lõunapool paiknevas väiksemas linnas Taizis on mõtet kraane avada vaid igal kahekümnendal päeval.

Jeemenis, mis on üks maailma kiiremini kasvava rahvastikuga riike, on veemajandus halvasti korraldatud. Põhjavee taseme alanemise tõttu on riigi viljasaak langenud viimase 40 aasta jooksul kolmandiku võrra, kuigi nõudlus vilja järele on pidevalt kasvanud. Seetõttu on jeemenlased sunnitud üle 80% viljast mujalt sisse ostma. Kuna riigi niigi napp naftaeksport on vähenemas, arvestatav tööstus praktiliselt puudub ning kuus last kümnest on alatoidetud, ootab araabiamaadest vaeseimat tõenäoliselt kõle ja tormiline tulevik.

Jeemeni mageveevarude lõppemine toob kaasa põllumajandustoodangu kahanemise ning üha ulatuslikuma näljahäda ja veepuuduse, mis võib viia riigi kokkuvarisemiseni. Praegusele kehvale sotsiaalsele olukorrale võivad lisaks tekkida röövjõugud, mis asuvad viimaseid nappe veevarusid endale haarama. Jeemeni sisekonfliktid võivad levida ka üle piiri, naaberriiki Saudi Araabiasse.

Ka Süürial ja Iraagil, mis on regiooni ühed rahvarohkeimad riigid, on veega probleeme. Mõned probleemid tulenevad põldude niisutamiseks kasutatavate jõgede, Eufrati ja Tigrise, vähenema hakkavast vooluhulgast. Nimelt rajab Türgi, mis kontrollib nende jõgede ülemjookse, hiiglaslikke tamme, mis alamjooksu veehulka oluliselt vähendavad. Kuigi kõik kolm riiki on osalised veevarude jagamise alastes kokkulepetes, plaanib Türgi laiendada hüdroenergia tootmist. Samuti niisutatakse riigi põlde osaliselt kahe allavoolu jääva naabri arvelt.

Võttes arvesse tulevikus üha kasvavat ebakindlust jõgede veevarustuse osas, puurivad Süüria ja Iraagi põllumehed põldude niisutamiseks aina rohkem kaeve. See viib aga mõlemas riigis veevarude „ülepumpamisele“. Süüria teraviljasaak on alates 2001. aasta 7 miljoni tonnisest tootmistipust langenud viiendiku võrra; Iraagi oma aga 2002. aasta 4,5 miljoni tonnisest saagist alates veerandi võrra.

Kuue miljoni elanikuga Jordaania on samuti põllumajanduliku krahhi äärel. 40 aasta eest toodeti selles riigis 300 000 tonni teravilja aastas; nüüd aga ainult 60 000 tonni ja seetõttu tuleb 90% viljast importida. Kogu regioonis on Liibanon suutnud ainsana vältida teraviljakasvatuse vähenemist.

Ilmselt näeb maailm veevarude vähenemisest tingitud regionaalset kokkupõrget esimesena just Lähis-Idas, kus rahvastik kasvab väga kiiresti. Esimest korda ajaloos väheneb teraviljatootmine regioonis, kus ei paista ka ühtegi lahendust languse peatamiseks. Kuna valitsusted pole suutnud siduda omavahel rahvastiku- ja veepoliitikat, lisandub iga päevaga 10 000 suud, mida toita. Vett, mille abil neile toitu kasvatada, jääb aga üha vähemaks.