Kuigi inimeste loodud ühiskond on tehnoloogiliselt arenenum kui kunagi varem, sõltume me jätkuvalt – ehk isegi aina enam – ümbritsevast loodusest. Nii võiks kokku võtta NASA värske uuringu, mis annab kinnitust, et inimkond kasutab üha rohkem ressursse aina kasvavas tempos.

Bioneeri lugeja jaoks ei ole see ilmselt üllatus, et inimesed kasutavad Maa ressursse viisil, mis ei ole jätkusuutlik – me tarbime rohkem, kui Maa suudab taastoota. Möödunud nädalal avaldatud NASA uuringus püütakse astuda sammuke edasi ning arvestatakse lisaks tarbimisele ka populatsiooni kasvu.

Tavaliselt on nii, et mida kaugemale mingist objektist minna, seda halvemini on seda näha. Mõnikord on aga risti vastupidi – näiteks siis, kui pead kogu pilti korraga haarama. Just seda ongi NASA püüdnud teha, kaardistades kogu maismaataimestiku primaarse netotoodangu*. Marc Imhoffi juhitud uurimisgrupp kasutas oma töös satelliitide abil kogutud teavet, mida võrreldi 25 aasta jooksul (1982-2007) kogutud maapealsete andmetega Maa produktiivsuse kohta.

Isu kasvab

Mõõtmiste baasiks võeti 1995. aasta, mil inimesed tarbisid erinevate toodetena 20 protsenti taimestiku juurdekasvust, ja esimesed tulemused avaldati 2004. aastal. Kuigi mõõtmisega on tegeldud alles väga vähe aega ja esineb kahtlusi meetodi täpsuses, paistab siiski silma selge kasvutrend: alates 1995. kuni 2005. aastani kasvas inimeste globaalne taimestiku tarbimine 20%-lt 25%-le primaarsest netotoodangust. NASA teadlased said seega kinnitust, et inimesed kasutavad igal aastal üha suuremat osa Maa taimestiku juurdekasvust toidu, kiudude, ehitus- ja pakkematerjali ning biokütustena.

Inimese surve loodusele saab ilmsiks eelkõige võrdluses ÜRO Toidu ja –Põllumajandusorganisatsiooni koostatud riikide tarbimisprofiilidega. Kuna inimkond kasvab ja üha enamatest riikidest saavad moodsa majandusega maad, siis kasvab globaalne tarbimine nii üksikisikute lõikes kui ka tervikuna.

Ilmselt kõige olulisem ongi kogu loo juures see, et kasvutrende näitab nii ülemaailmne kogutarbimine kui ka tarbimine ühe inimese kohta. Kui taimede juurdekasv varieerub aastate lõikes (peamiselt ilmast sõltuvalt), siis tarbimine näitab pidevat kasvutrendi.

Mõnes piirkonnas on selle taga rahvaarvu suurenemine – mida rohkem inimesi, seda rohkem on vaja toitu, paberit ja küttepuid. See trend on omane näiteks Indiale, kus elanikkond kasvab tohutu kiirusega, kuid indiviidi tasandil on tarbimine laias laastus samaks jäänud. Teisal, kus majanduskasv on rajanud teed läänelikumale tarbimiskultuurile, ei vii kogutarbimise näitajaid üles mitte uute ilmakodanike lisandumine, vaid vanade „suurem isu“. Mõnel pool - näiteks Põhja-Ameerikas ja Hiinas – kasvavad mõlemad näitajad paralleelselt.

Maailma eri piirkondade elanike taimetoodangu tarbimises on suuri erinevusi. Kui keskmine põhjaameeriklane tarbib aastas ligikaudu kuus tonni taimepõhist süsinikku, siiis keskmine Lõuna-Aasiast pärit inimene vaid veidi üle tonni. Kui paari aastakümne jooksul hakkaks kõik planeedi elanikud ameeriklastega sama palju tarbima, tuleks Maa taimetoodangut alates sajandi keskpaigast igal aastal poole võrra suuendada.

Kaart näitab inimeste poolt tarbitava taimse materjali osakaalu samas piirkonnas kasvavate maismaataimede koguhulgast. Punastel aladel on taimetoodanguga kitsas käes.

Tulemuste tõlgendamisel ei maksa siiski äärmustesse laskuda – nii probleemi eitamine kui viimsepäeva kuulutamine on võrdselt nigelad variandid. Võrrandis on veel palju muutujaid, mis teevad tuleviku ennustamise keeruliseks. Kuidas muutub kliima? Milline on põllumajanduse potentsiaal probleemi lahendamisel? Kuidas reageerib maa ökosüsteem aina tugevamale inimmõjule?

Globaalne kontroll

Imhoffi sõnul on inimesed mures, kuna tarbimiskasv on olnud tugev. „Kui tulevikus juhtub, et me tarbime juba 50% taimestiku primaartoodangust, siis tekib põletav vajadus kogu planeeti hõlmava haldussuutlikkuse järele. Oleme ilmselt suundumas ajajärku, kus kogu Maa loodust tuleb hoolikalt juhtida,“ ütles Imhoff.

Mida rohkem looduslikke ökosüsteeme asendatakse kontrollitavate ja intensiivsete monokultuursete põllumajandussüsteemidega, seda rohkem kaotatakse bioloogilist mitmekesisust. Mida suuremaks populatsioon kasvab ja mida enam sõltub see inimese kontrollile alluvatest süsteemidest ning kaugelt kohale veetud toidust, seda ohtlikumaks muutuvad ka igasugu häirete – näiteks põua – tagajärjed. Ehk oleks mõistlik lasta loodusel end ise kontrollida?

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta