Klaasi tootmise peamiseks keskkonnamõjuks on energiakulu ja kütuste põletamisel tekkiv õhusaaste. Siiski kulub klaasi tootmiseks oluliselt vähem energiat, kui teiste nt alumiiniumist valmistatud toodete tootmisel. Energiakulu ja sellest tulenevalt ka lämmastikdioksiidide ja süsihappegaasi heide on oluliselt väiksem, kui toorainesegusse lisada purustatud klaasi.

100 kg klaasist saab valmistada ligi 200 klaaspudelit või –purki. Pudeliklaasi sulatamisel on energiakulu 3000-5000 kJ/kg (830-1400 kWh/t); ligikaudu 80 protsenti klaasi tootmisel vajaminevast energiast kulub materjali sulatamiseks. Korduskasutuspakendina peab klaastaara vastu 40-50 tsüklit. Seetõttu on kõige keskkonnasäästlikum korraldada nende pakendite kogumist tagatisraha süsteemi kaudu. Vanaklaasi lisamine toorainesse alandab klaasimassi sulamistemperatuuri ja sellega ka energiakulu. Klaas on selle poolest ainulaadne materjal, et ta omadused taaskasutamisel ei halvene.

Klaasi sulatamisel võib taaskasutatav materjal moodustada kuni 80 protsenti toorainest. 1 tonn klaasipuru asendab 1,2 tonni toorainet. Kui looduslikust toormest võib klaasi valmistamisel atmosfääri lenduda kuni 20 protsenti (koos veeauruga), siis taaskasutava materjali kasutamisel on see umbes 3 protsenti (koos veeauruga). Energiavajadus 1 tonni klaasi sulatamiseks väheneb ligikaudu 2,5 protsendi võrra iga 10 protsendi toormesse lisatud klaasipuru kohta. Kui arvestada juurde taaskasutatava klaasi kokkukogumiseks, transpordiks jm käitlemiseks tehtavad energiakulud, hoiab 1 tonni klaasi taaskasutamine ära 315 kg süsihappegaasi tekke. Ühe klaaspudeli ümbertöötlemisel säästetud energia arvel võiks näiteks 100 W elektripirn põleda 4 tundi või saab keeta 2-3 tassi teed.

Tänu klaasi kui materjali raskusele ei ole majanduslikult tasuv vedada ühekordselt kasutatavaid klaaspudeleid ja neisse pakendatud kaupu väga suurte kauguste taha. See on üks põhjuseid, miks üha enam kasutatakse klaasi asemel metallpurke ja plastpudeleid. 

Klaaspudeli lagunemisaeg on selgusetu, kuna nii pikka aega pole keegi seda protsessi jälginud.

Jäätmetena tuleb eristada taaraklaasi (pudelid, purgid), lehtklaasi (aknaklaas, peeglid, lameklaas) ja kristalli. Neid ei tohi kokku segada. Klaasi saab ümber töödelda lõputu arv kordi. Tänapäeval on klaastaara kokkuostude asemel taaraautomaadid, kuhu viiakse pandimärgisega pakendid. Riba pandipakendil peab olema loetav, muidu aparaat seda ära ei tunne. Pandimärgita klaas pannakse taaraklaasi või segapakendi konteinerisse. Kui klaasikonteinerit ei ole, tuleb taara panna segapakendi konteinerisse. Loputatud klaastaaralt tuleb eemadada korgid ja foolium, sildid võivad jääda.

Lehtklaasi kogutakse jäätmejaamades. 

Kristall tuleb visata segaolmejäätmetesse, sest nende jäätmete maht on väike ja neid eraldi ei koguta. Kristall sisaldab pliid ja ei sobi muu klaasiga kokku. Kindlasti ei tohi klaasikonteinerisse visata peegli-, leht- ja aknaklaasi, portselani, keraamikat, autoklaasi ning lambipirne. Rasksulavad lisandid, nt portselan, tekitavad probleeme klaasi ümbertöötamisel. 

Kasutatud materjalid

  • Rohelise punkti sorteerimisjuhend pakendijäätmetele (paberkandjal)
  • Keskkonnaministeerium "Pakendid"
  • Keppart, V. "Keskkonnakaitse. Jäätmekäitlus." Kirjastus Argo
  • Keskkonnaministeerium "Klaas"
  • Vikipeedia "Klaas"

Sarnased artiklid