BLOGIVALIK: Kadunud asjade maal (Epp Petrone)

Eile jalutasin mööda paberiprügikastist, mille kõrval oli viis virna raamatuid. Seal ma siis istusin ja sorteerisin neid ja tassisin umbes 90% neist koju. Möödakõndivate inimeste ja -sõitvate autode ees piinlik polnud, mõtlesin just, et nad vaatavad: lootus pole kadunud, Tartus ei jõua raamatud valesse kohta!

Huvi pärast siis sirvisin seda raamatuhunnikut kodus edasi. Vanade raamatute lõhn mõjub nii rahustavalt. Ja kummalised assotsiatsioonid-mälupildid tekivad. Kuna ma veetsin enamuse oma lapsepõlvest raamatukogus (lasteaia asemel ja hiljem pärast koolipäeva), siis ma ju tean neid kõiki, isegi kui sisse pole kõigile vaadanud.

Ja minu meelest väärivad ka nõuka-aegsed tegijad riiulisse jäämist. Las nad olla. Kunagi on meil maakodu, kus on palju raamatuid igasugustest ajastutest ja seal saavad suguvõsa lapsed neid lugeda.

–

Ja kuidagi sattusin sinna lapsepõlve lainele.

Juba tükk aega olin mõelnud, et oli üks lapsepõlves näiteringis mängitud väga vahva ja ajatu näidend, mille võiks uuesti kirjastada. Aga kust me omal ajal selle näidendi saime? See oli kas “Meie Repertuaar” või mingisugune ajakiri, ma arvan. Olin 10-aastane. Mängisin ühte peaosadest. Oli aasta 1984.

Guugeldasin teise peaosa mängijat, kellega ma polnud umbes… eee… ligi kakskümmend viis aastat üldse suhelnud.

Kohe esimesel guuglilehel paistiski ta nimi, juures telefoninumber. Ta polnudki vist mehele läinud või uut nime võtnud, nii nagu suur osa naisi ju ühel hetkel lihtsalt uttu ära kaovad…

Helistasin, enne kui jõuaks ümber mõelda.

“Vabandust, kas teie elasite vanasti Karksi-Nuias?” (Kusjuures keegi kohalik ju nii ei räägi; Karksi on Karksi ja Nuia on Nuia, vähemasti sel ajal oli.)

“Jaa…”

“Aa, vaat, mina olen Saluveer-Epp, mäletad mind ju… Ütle, kust me omal ajal selle näidendi saime? Kas sina mäletad?”

Selgus, et tal on meie endine plakat alles! See, mis kultuurimaja ees rippus, et laste näitering jne… Aga seda ta ei mäletanud, kust see näidend meil omal ajal võetud sai. Kuigi tema oli siis juba 13.

Mõnus oli temaga rääkida. Tagasi seal, kus me kunagi olime. Tegelikult ma ei usu, et aeg on lineaarne. Kõik see oleks justkui kusagil alles, kardinate taga, kuhu me lihtsalt minna ei oska.

–

Ja lapsest saati olen ma end vahel vaevanud küsimusega - kuhu need asjad jäävad, mis ära kaovad? Tundub, et kusagil siin reaalsuses on augud, kust asjad välja kukuvad. Mul on selle kohta olnud erinevaid fantaasiaid ja teooriaid.

Vahel saabub küll karm reaalne vastus, näiteks oli eksamikonspekt külmkapi sügavkülmas. Aga enamik asju jääbki kadunuks.

Kevadel tegin näiteks huvitava intervjuu soome-eesti kirjaniku Kristiina Kassiga, kõlgutasime jalgu erinevatel Toomemäe pinkidel ja ma muudkui lindistasin. Kuhu see suur pikk kassett kadus? Ma olen nüüd otsinud igalt poolt ja järgmise ringiga ka kõigis ebaloogilistest kohtadest… Ei oska muud arvata, kui et mingi jumaliku ettemääratuse tõttu polnud seda intervjuud selle kassetti põhjal ette nähtud.

Eile vaatasin tõele näkku: vastikvastik, aga… ka mu pass on määratlemata ajast saati kadunud. Vähemasti paar nädalat, võibolla kauem. Otsisin kodu läbi suure inimese loogikaga ja väikese Anna loogikaga. Ei ole!

Jõudsin juba mõelda, et lähen teen homme endale kiirpassi, kui reaalsus mind tabas. Ilmselt on päris suur jama USA alalise elaniku viisa/elamisluba sinna passi korraldada. Mis siis, kui ma ei saagi järgmisel pühapäeval Ameerikasse minna?!! (Kui siin lugejate hulgas on teadjaid, palun jagage: kas USA piiril aitaks ka Eesti viisavabast passist pluss USA rohekaardist? Viimane õnneks on olemas.)

Kadunud asjade maale on läinud koos kasseti ja passiga… igasuguseid asju, eksole. Aga täna lugesin, et ühe pere Väga Oluline Kaisupart on ära kadunud. Vaadake, kui teil äkki on selline part, keda nii väga vaja pole, siis andke see neile…?

Sarnased artiklid