Anne: „Tere, vanavanaisa! Ma tõin küünla kaasa. Mingil kummalisel põhjusel saime seekord ühe küünla üle kuunormi. Meie intervjuu ajaks sellest piisab.“

Michael: „Aitäh, Anne. Kas oleks võimalik, et sa jätaksid selle pliiatsi pärast intervjuud mulle, ma saaksin selle ära põletada, et natuke sooja saada?“

A: „Vabandust, aga ma ei saa seda ära anda – millega ma siis edaspidi kirjutaksin... Vanasti, kui sina veel noor olid – teil olid vist mingid riistad veel peale pliiatsi, millega kirjutada?“

M: „Jah, meil olid igasugused asjad: pastakad ja kompuutrid ja isegi masinad, kuhu sa võisid sisse rääkida ja välja tuli kirjutatud tekst...“

A: „Mis nende asjadega juhtus?“

M: „Nojah, need olid tehtud plastist.“

A: „Ah jaa, plast... Kõik vist armastasid sel ajal plasti?“

M: „Jah, see oli meie imeaine. Aga seda tehti naftast.“

A: „Ma tean. Ja sellest ajast peale, kui nafta otsa sai, pidime jälle hakkama pliiatseid kasutama.“

M: „Täpselt. Oh, kuramus, kuidas me kõik nafta järele igatseme, eks ole!“

A: „Kui sina noor olid, kas sel ajal olid inimesed tõesti nii rumalad, et mõtlesid, justkui naftat jätkuks igavesti? Või nad lihtsalt ei hoolinud meist?“

M: „Loomulikult me hoolisime. Aga nendel aegadel vandusid meie riigihjuhid, käsi piiblil, et naftat on küllaga. Ja loomulikult me tahtsimegi neid uskuda, sest elu oli nii mõnus.“

A: „Ja kui te hakkasite aru saama, et nafta on otsakorral, mis te siis tegite?“

M: „Me üritasime asju hoida kontrolli all, proovides domineerida maakera nende osade üle, kus enamik naftat asus. Toimus mitu sõda. Esimeste sõdade puhul, Kuveidis ja Iraagis, tulid meie riigijuhid välja vabandusega stiilis „sellel pahal poisil olid pahad relvad“ ja „need head inimesed tuli vabastada.“ Oi, kuidas meile meeldis sel ajal sõna „vabastama“! Aga tegelikult ei toimunud võitlus muidugi sellepärast. See käis alati nafta pärast. Me lihtsalt ei saanud tollal sellest vabalt rääkida. Esimesed sõjad ei läinudki meile eriti palju elusid maksma, nii et mõnda aega tundus, et kõik on ikka normaalne. Aga need sõjad andsid meile paar lisa-aastat, enne kui nafta lõplikult otsa sai.“

A: „Ma olen kuulnud, et umbes sel ajal, kui sina sündisid, oli maailmas nii palju naftat, et te hakkasite tegema kõike naftast. Ja et enamikku neist asjadest kasutati vaid üks kord ja visati siis minema. Paar aastat tagasi said ema ja isa prügimäelt kaevandamise loa. Suur osa meie asju pärineb sellest kaevandusest. Nad leidsid mitmeid suuri plastkotte, mis polnud raasugi kõdunenud... ja seal sees oli ka igasuguseid kasutamiskõlblikke plastasju. Te vähemalt kandsite hästi hoolt, et need asjad nende kottide sees kenasti säiliksid!“

M: „Mhm... Ausalt öeldes on see vaid õnnelik kokkusattumus. Sul on õige info, me tegime sel ajal kõike naftast, põletades seda ümber plastiks. Mööblipolster, kotid, mänguasjad, pudelid, riided, arstirohud, isegi laste mähkmed olid tehtud naftast. Nimekiri asjadest, mis olid tehtud naftast ja selle kõrvalproduktidest, on lõputu: aspiriin, kaamerad, golfipallid, autoakud, vaibad, taimeväetised, prillid, šampoon, liim, arvutid, kosmeetika, pesupulber, telefonid, toitude säilitusained, jalgpallid, küünelakid, WC prill-lauad, hambapastad, padjad, kontaktläätsed, autorehvid, kirjutustarbed, CDd, botased – nimeta mida tahes, peaaegu kõik oli sel ajal tehtud naftast.

Oh, jummaluke, kuidas me seda ollust põletasime! Me võtsime lonksu plastpudelist ja viskasime selle siis ära. Me võtsime kulutada bensiini, et sõita poodi liitri piima järele (mis oli samuti plastpudelis). Iga aasta jõuludeks sai mu vanaema hunniku kingitusi, millest enamik oli tehtud plastist, ja need olid pandud plastkuuse alla. Ja on tõsi ka see, et me toppisime isegi oma prügi plasti sisse ja viskasime selle siis minema.“

A: „Huvitav, kuidas inimestele tuli pähe see mõte – PÕLETADA naftat? Miks põletada midagi sellist, mida on limiteeritud hulgal? Kas inimesed põletasid sel ajal näiteks teemante ja pärleid ka?“

M: „Ei, inimesed ei põletanud teemante. Neid peeti hinnalisteks. Naftat peeti ka just nagu hinnaliseks, aga keegi ei hoolinud. Me põletasime ja tarbisime seda igal võimalikul viisil, mis pähe tuli!“

A: „Mis tunne see oli, kui te enam õhku hingata ei saanud, sest see oli nii reostunud selle tõttu, et te nii palju naftat põletasite? Kas see ei pannud teid mõtlema, et naftat ei tohiks niimoodi põletada? Et äkki see oli loodus, mis üritas teile öelda: ärge põletage mind! Ja teil ei olnud vist sel ajal hingamisjaamu nagu tänapäeval on – mida te siis tegite?“

M: „Me lihtsalt pidime seda õhku hingama. See põhjustas miljonitele inimestele kannatusi ja surma. Keegi ei tahtnud valjult välja öelda, et see on õhu saastatus, mis teeb elu nii raskeks, nõnda et arstid kutsusid neid haigusi teiste nimedega. Ja kui sina mõtled autosõidule kui tegevusele, mida saab muuseumis proovida, siis neil ammustel aegadel sõitsid inimesed tööle kakskümmend, kolmkümmend, isegi nelikümmend miili päevas. Ja nad vihkasid neid tunde, kui nad olid oma autos nagu lõksus. See tegi neil tuju kehvaks...“

A: „Nii et te põletasite ära kõik hinnalise nafta, ennast samal ajal vihates. Kummaline.“

M: „Hei, ma ei öelnud, et me vihkasime ennast! Me vihkasime liiklust ja ummikuid! Aga enamik inimesi mõtles, et asi on vaeva väärt, sest nad ei tahtnud elada linnades, kus peale nende elas veel nii palju inimesi.“

A: „Üks asi, millest ma aru ei saa: Kui te omal ajal niimoodi elu nautisite, sõites aina naftat kulutades ringi – miks te siis ei plaaninud üleminekut mõnele teisele kütusele, nii et oleksite ka edasi elu nautida saanud?“

M: „Ameeriklased on niisugused inimesed, kes satuvad sõltuvusse sellest, et asju tehakse ainult ühtemoodi... ja nad ei taha seda muuta.“

A: „Mis see tähendab – ameeriklased?“

M: „Äh, see on pikk jutt, millest ma praegu ei taha rääkida...“

A: „Meie kuuenda klassi õpetaja rääkis meile, et keegi teie liidritest uskus, et „vesinikküte“ võiks asendada naftast tehtud kütet. See on ju päris tobe mõte! Tänapäeval teab iga laps, et vesinikku on väga raske tekitada. Nojah, vesinik on H²O osaks, aga vaja on ju nii palju energiat, et vesinikku sealt välja murda – ja just see energia oli see, millest teil puudus kätte tuli. Uh!“

M: „Sul on õigus, Anne, me olime naelutatud oma Prozaci ja kaabeltelevisiooni külge, nii et uskusime kõike, mida meie liidrid meile pajatasid. Me tõepoolest uskusime, kui nad rääkisid, et „vesinik on Uus Sõna – piiramatu reostusvaba energia, mis hakkab asendama naftat!“. Me kulutasime nii palju raha oma sõjaväe ülalpidamisele, et ikka naftavarude juurde pääseda, kuni koolide jaoks ei jätkunud raha ja meie inimesed muutusid üha lollimaks ja lollimaks – ja sellepärast ei pannudki keegi tähele, et vesinik ei olegi ju üldse kütus! Asi muutus vahepeal isegi nii hulluks, et enamik koolilõpetajaid ei teadnud, mida H²O tähendab.

Ja peagi läksid asjad päris hulluks kätte. Nafta sai otsa ja polnud kusagil mingit vesinikku, mis autosid edasi liigutaks. Rahvas sai väga vihaseks, aga oli juba liiga hilja. Siis algaski suur suremislaine...“

A: „Ma tean jah, toit sai otsa.“

M: „Sel ajal tundus hea ideena kasutada naftat toidukasvatamise abivahendina. Nüüd tundub naljakas, et mitte keegi ei pööranud tähelepanu sellele, et söögi tootmine hiiglasliku inimmassi elushoidmiseks limiteeritud kütuse abil ei saa ju kesta väga pikalt.

See oli ilmselt meie suurim viga. Kunstlikud väetised, putukamürgid, taimemürgid, peale selle traktorid ja muud põllumajandusmasinad – kõik toidu tootmisse puutuv sõltus taastumatust kütusest. Kui nafta defitsiidiks muutus, hüppas toidu hind muidugi samamoodi kõrgustesse nagu nafta hind. Kõigepealt surid nälga maailma vaesed. Aga niipea, kui inimesed said aru, mis toimub, hakati massiliselt ründama poode ja laohooneid, saabus kaos... ja rikas olemine polnud mingi garantii, et omad piisavalt toitu, millega hinge sees hoida.

Asi polnud muidugi ainult toidus, olukord lagunes igast otsast: inimesed ei saanud enam sõita tööle, kütta maju, varustada end elektriga...

Olid mõned eksperdid, kes ennustasid, et nafta defitsiit saabub aastal 2015, ja nende üle naerdi – aga neil oli õigus. Sellest aastast peale hakkasid naftasaaduste hinnad tohutu kiirusega tõusma – aga oli juba hilja, et plaanida mahedat üleminekut teisele energialiigile. Katastroofi ei saanud enam ära hoida.“

A: „Isa rääkis, et vanasti oli maailmas kuus miljardit inimest. Proovin mitte mõelda nendele aegadele, kui nii palju inimesi suri maailmas nälja ja haiguste kätte. Koolis just õppisin, et praegu on maailmas umbes pool miljardit inimest. Tundub, et väga palju! Vahel tuleb mulle hirm peale – et järsku tuleb uus väljasuremislaine. Mis sa arvad?“

M: „Ära muretse. Suremislaine on möödas. Sina elad turvalisel ajal. Peate ainult prügimägedel plastis edasi tuhnima ja kõik on korras.“

A: „Isa käskis edasi öelda, et me loodame, et sina ja vanavanaema saate kolida meie juurde, sest koos oleks soojem. Isegi kui ma olen teie peale pahane, et te kõik nafta ära kulutasite, meile isegi liitrit jätmata... oleks tegelikult ju tore kõik koos ühe suure perekonnateki alla pugeda, kui jälle miinuskraadid tulevad. Ja meil polegi vaja enam naabreid sooja saamiseks külla kutsuda. Ükskord oli meil isegi nii külm, et pidime paar looma teki alla toppima... Ema rääkis, et teie aegadel olevat isegi õuesid köetud, lihtsalt et saaks väljas ilma jakita seista ja jooki limpsida!

Kas sa tahad midagi lõpetuseks öelda, vanavanaisa? Meie küünal on peaaegu otsakorral.“

M: „Jah, tead, kui ma mõtlen praegu nendele aegadele tagasi: kõige kriitilisem ajavahemik meie planeedi elanikkonnale olid aastad 2005-2015. Paljud meist üritasid ülejäänud hoiatada nafta otsasaamise ja selle tagajärgede eest, aga väga vähesed kuulasid. Oli palju inimesi, kes hoolisid üksteisest ja planeedi ning laste tulevikust. Me üritasime võidelda, aga ei üritanud vist piisavalt. Iseka ahnuse jõud võitlesid meist tugevamalt. Mul on väga kahju selle pärast, mis juhtus. Loodetavasti saad sina oma võitlustega paremini hakkama.“

Siinkohal ärkas Michael Moore oma unenäost üles ja avastas end vanast mõnusast elust, elektriliselt köetava teki alt...

 

Allikas: Epp Petrone lühendatud tõlge raamatust „Dude, Where’s My Country?“ Michael Moore, Grand Central Publishing, New York, 2003.

Foto: blog.pennlive.com

.................................................................................................................................................

Kas Michael Moore’i unenägu oli ettekuulutuslik või puhas ulme? Seda saame kahjuks teada alles aastal 2054. Nii kaua on meil aga 46 aastat aega anda endast parim, et Michael Moore’i unenägu kunagi täide ei läheks.

P.S. Soovitan soojalt läbi lugeda ka kogu ülejäänud Epp Petrone raamat „Roheliseks kasvamine“.