Epp Petrone rääkis Bioneerile blogimisest, rohelisest eluviisist ja raamatutest.

Epp, Teie olete tõenäoliselt Eesti kõige tuntum praktilise ökoeluviisi harrastaja. Kindlasti olete Te ka üks tuntumaid blogijaid. Kus kohast Te saite mõtte jagada oma katsetusi teiste inimestega?

See juhtus (pool)kogemata. Mulle meenub üks ütlus: „Vahel ei saa sina oma tegusid valida, keegi teine on valinud sind neid tegusid ellu viima.“ Mina lihtsalt kirjutasin oma blogi, kui tuli pakkumine Rohelise Värava internetikeskkonnalt (www.greengate.ee) hakata neid lugusid avaldama. Seejärel tuli toetus Friedrich Ebert’i Fondilt (www.fes.ee) raamatu kokkupanemiseks... Praegu tagasi vaadates mõtlen, et kui raamatu koostaja poleks olnud mina, siis oleks loodetavasti keegi teine kirjutanud inimese ja keskkonna suhetest läbi isikliku vaatevinkli ning võtnud kokku muus maailmas ilmunud keskkonnauurimusi.

Kas mõnikord valdab Teid tunne, et liiga palju isiklikku infot on jõudnud laiadesse massidesse?

Mulle tuleb vahel peale väsimus sellest, et mind mõnes ringkonnas arvamusliidrina võetakse, ja et siiani (kuigi kirjutan nüüd vähem) on neid, kes ootavad mult korrapäraseid postitusi.

Toon siinkohal ära ühe mõtte, mida mina väga keskkonna-oluliseks mõtteks pean: "Kõik, mida teed, olgu tehtud kvaliteetselt". Kordan seda endale alatasa. Kui ole aega, siis pigem jäta tegemata ja kogu jõudu tulevikuks. Igasugune poole vinnaga tegemine kulutaks ressurssi.

Küsimus aga oli, kas mind segab see, et inimesed teavad ühte-teist mu isiklikust elust. Imelik, aga see justkui ei sega. Ma arvan, et selles infos, mis olen meedias või blogis avaldanud, on alati olnud ka mingi teine või hoopis kolmas plaan. Inimesed neelavad koos paari isikliku elu detailiga alla ka mu maailmavaate ja see teeb mulle pigem heameelt.

Kas Teil on rohelise mõtteviisi või lihtsalt ellusuhtumise osas olemas mõni elav eeskuju?

On palju inimesi, keda ma imetlen. Lisaksin siia lingi ajakirja „Time“ septembrinumbris ilmunud artiklile, kus tutvustatakse meie ajastu keskkonna-kangelasi: www.time.com. Soovitan vaadata ühe sealse kangelase, Annie Leonardi tehtud interneti-multifilmi sellest, „kuidas maailmas asjad käivad“: www.storyofstuff.com.

Teie raamat "Roheliseks kasvamine" sai keskkonnasõbralikult meelestatud inimeste hulgas omaette hittraamatuks. Ka mina ise olin raamatust vaimustatud. Kuidas Te nüüd, aasta hiljem, oma raamatut hindate?

Nimetatud raamatu tegemine oli keeruline. Umbes pool materjalist oli olemas Rohelisele Väravale kirjutatud kolumnide näol.  Teine pool tuli kirjutada paarikuise lapse kõrvalt konkreetseks tähtajaks, sest muidu oleksin kaotanud fondi toetuse.

Kirjutamise aeg oli nagu omaette dimensioon, sest iga päev pingutasin tohutult:  mul olid Ameerikast raamatukogust kohale toodud keskkonnaraamatute hunnikud, mul oli internet oma avarustega, mul olid omad teemad ja ma lihtsalt pingutasin ennast sellest kõigest läbi.

Mõni aeg pärast raamatu valmimist ei soovinud ma seda isegi lugeda, sest tohutu pingutuse maitse oli ikka veel suus. Praeguseks olen avastanud, et raamat elab oma elu ja ausalt öeldes on selles raamatus minu „parim mina“. Nüüd sirvin ma raamatut ka ise justkui tavalugeja ja ammutan inspiratsiooni igapäevases eluks.

Kuidas Teil õnnestub ühendada elu USA-s ja Eestis? Kas reisiderikas elu pigem rikastab või tekitab probleeme?

Eks reisimine nii rikastab kui ka tekitab süütunnet. Sama asi on laste saamisega. Kusagil on piirid: süda tahaks rohkem, aga mõistus ütleb, et ei tohi priisata, see oleks teiste suhtes ebaaus.

Kuidas Teie lapsed reisidesse suhtuvad?

Lapsed on mul reisimisega harjunud. Ma ei ole selles mõttes sugugi õige „valveroheline“ – on ju palju selliseid peresid, kes nii oma sõnades kui ka 100%-liselt tegudes suudavad elada ökoelu. Minagi sooviksin, et me elaksime metsa sees, teeksime lastele  kodukoolitust ning kasvataksime kitsesid ega käiks kusagil kaugel... Arvan ka, et selline elu varsti saabubki. Usun, et nii mina ise näen kui ka minu lapsed näevad elu, mis on palju lokaalsem kui meie praegune, sest nafta hind tõuseb ja muudab maailma.

Tänapäeval on inimesed hästi liikuvad, nagu olete Teiegi abikaasa Justiniga. Lennusõite peetakse aga hästi keskkonnavaenulikuks tegevuseks. Kas Teie meelest on üldse võimalik moodsal ühiskonnal ilma globaalse liikumiseta ja reisimiseta toimida?

Kindlasti on võimalik. Tänu internetile võib elada füüsiliselt kusagil metsa sees, samas aga olla väga moodsa infoväljaga. Meie pere teemad on keerulisemad: abikaasa Justin töötab teadusajakirjanikuna ja ta peab käima isiklikult konverentsidel kohal. Ja meie laste vanavanemad elavad meist tuhandete kilomeetrite kaugusel, teisel pool ookeani. Eks see ole oma väärtushinnangute kokkuklapitamise teema: tähtsad on nii keskkond, perekond kui ka töö...

Nii Eestis kui ka USA-s räägitakse majanduslangusest. Kas Teie meelest mõjub majanduslangus inimeste tarbimisharjumustele positiivselt?

Minul oli küll täiesti tuvastatavalt hea meel, kui kuulsin kriisi algusest. Aasta-aastalt olin kuulanud statistikat, et igaks jõuluks raisatakse enam raha ja igal aastal näitasid küsitlused, et lastele kulutatakse varasemast rohkem. Mul on hea meel, et saabuvad välised piirid.

Tundub, et maailma jaoks tervikuna ongi positiivne stsenaarium see, kui saabub kasinus (nafta defitsiidiks muutumine) – ehk saabub see enne, kui me maailma ökokatastroofini oleme viinud?

Kas majanduslangus on mõjutanud ka Teie elu?

Kaudselt kindlasti, otseselt mitte. Ma olen muide oodanud ja eeldanud majanduskriisi juba tükk aega, sellest on ka mu „Roheliseks kasvamise“ raamatus juttu.

Te olete lisaks blogimisele tegev ka Petrone Print kirjastuses. Viimane Teie poolt toimetatud raamat oli Liis Kängsepa "Minu Argentiina". Minule endale tekitas see raamat tunde, et on hea elada just siin ja praegu. Milliseid tundeid raamat "Minu Argentiina" Teis esile kutsus?

Minu jaoks oli selle raamatu üks sõnum see, et eluks on vähe vaja. Autor Liis Kängsepp kolis ühe seljakotiga teisele poole maakera...

Kas Teil on mõni uus ja põnev raamatuprojekt ka käsil?

Detsembri alguses on välja tulemas lausa kolm uut „Minu“-sarja raamatut: „Minu Alaska“, „Minu Tai“ ja „Minu Moldova“.  Lisaks on tulemas noorte autorite novellikogu „Tule, ma jutustan sulle loo“. Kõik sealsed kirjanikud on alla kolmekümne aasta vanad.

Kas Teil on mõni isiklik nipp, kuidas säilitada rõõmus meel?

Üks väga konkreetne sõna, mida endale ikka meelde tuletan on „tasakaal“. Kui oled teinud pikalt vaimset tööd ja istunud kohapeal, siis oleks vaja tasakaaluks füüsilist tööd vaja teha. Kui oled suhelnud palju, siis on vaja tasakaaluks vaikust ja üksiolemist. Kui oled tarbinud, siis on vaja paastuda. Ja laiemas mõttes ka: kui oled olnud rõõmus, siis tuleb nukruseaeg - parem on seda sisimas teada, kui hiljem imestada.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta