Kevadel, koos emaga aiamaal peenraid tegemas, mis on üks aiatööde paremaid aegu üldse.

«Paneks siia kurgid?»

«Aga kurk alles oli siin üle-eelmisel aastal. Vähemalt kolm aastat tuleb vahet jätta, enne kui vilja samasse kohta paned. Iga taim võtab maast natuke erinevaid aineid ja nad peavad siin aiamaal ringiratast käima. Kurk olevat isegi nii kapriisne, et tasuks neli või viis aastat vahet jätta!»

Tunnistasin meie väikest aiamaad ja mõtlesin: Vau! Meil on siin igal aastal olnud süsteem, ilma et ma seda oleks varem taibanud! Kujutasin ette, kuidas aiaviljad siin ringmängu mängivad.

Hiljem olen vaadanud nii mõndagi suurt põldu ja imestanud: siin oli möödunud aastal kartul, ja ülemöödunud, kas neile ei ole siis ema õpetanud, et vahepeal tuleks midagi muud siin maa peal kasvatada? Aga üha intensiivsemalt väetiseid kasutades kasvab see kartul kuidagimoodi ära kasvõi sada aastat ühe koha peal...

Suvel. Kolhoosi aiandis. Üks suuremaid tüdrukuid räägib: «Aga välismaal on sellised seadeldised, et helikopter lendab üle kapsapõllu, kastab põldu mingi vahendiga ja kõik umbrohi närtsib järgmiseks päevaks ära!»

«Kas siis kõplama üldse ei pea?!»

«Ei!»

Me vaatasime kaugele-kaugele, peaaegu et silmapiiri taha ulatuvaid rohtu täis vagusid ja mõtlesime, et mis imeline elu see küll oleks. Ei peagi kõplama.

«Aga huvitav, millega nad siis kastavad. Kui see on mürk, siis kuidas need kapsataimed ellu jäävad?» arutas keegi.

Nüüd ma tean natuke rohkem vastuseid. Tõepoolest on olemas selline intensiivpõllumajandus, kus põllud mürgiga üle valatakse. Kultuurtaimed jäävad ellu näiteks sellepärast, et nad on geneetiliselt muundatud, tehtud selle taimemürgi suhtes resistentseks. Aga mürk läheb ju taime ja pinnase sisse ikkagi.

Ma usun, et aednik saab olla omamoodi õnnelik, kirjeldades oma tööd järgnevalt (katkendid foorumitest): «Kui tahad korralikku muru, siis soovitaksin kindlasti vana taimiku hävitamist Roundupiga», «Tigudele olen pannud peale väetist, mis nad koheselt surmab», «Millega teie hävitate rohutirtse?» jne. Selle aedniku peas on kindel must-valge maailm: kultuurtaimed head, putukad ja umbrohud pahad, väetised ja keemilised tõrjevahendid – hädavajalikud.

Aga võib-olla see aednik lihtsalt ei tea, mis on ta tegude tagajärjed, peale suure ja pealtnäha tervisliku saagi.

Näiteks sellised faktid:

- Igasugune putukamürk tabab valimatult. See tähendab, et lisaks sihtgrupiks olevatele kahjuritele hukkuvad ka nende looduslikud vaenlased (lehetäide puhul lepatriinud). Võib juhtuda nii, et kahjurid ilmuvad ise tagasi, aga nende looduslikud vaenlased on kauemaks minema peletatud...

- Enamik aiapidajaid kasutab mürke liiga suurtes kogustes, rohkem, kui õpetustes öeldud.

- Eriti kahjulik on igasugune mürkide-väetiste kasutamine lastele, kes aias ringi liiguvad. On kindlaks tehtud, et muruväetiseid kasutavates majapidamistes esineb sagedamini laste leukeemiat, lümfisüsteemi kasvajaid ja astmat.

- Samuti on koduloomade haigestumine suurem, eriti lümfisüsteemi kasvajatesse.

- Hiljutine uuring leidis, et enamus koduaedades kasutatavaid putukamürke on leitavad ka nende majapidamiste siseruumides.

- Aiakemikaalide kasutamine ohustab eelkõige pinnase- ja põhjavett. Kemikaale leiab pea kõigi põldude-aedade lähedastest veekogudest: jõgedest, ojadest, ka allikatest.

Ennustatakse, et puhta joogivee kriisist saab 21. sajandi üks suuremaid väljakutseid. Vaid kolm protsenti meie planeedi veest on joogiks sobilik ja sellest vaid kolm tuhandikku on meile kasutuseks kättesaadav.

Epp Petrone (katkend raamatust “Roheliseks kasvamine”)

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta