See lugu juhtus, kui olin umbes viie- või kuueaastane. Vahest veetsime vennaga mõne päeva vanaema juures Päärna talus. Koht muidugi kuulus minu onule, kuid vanaemal oli seal oma köök-tuba ja ta hoidis meid, lapsi meeleldi. Meile aga meeldisid üle kõige vanaema pannkoogid. Kõik olekski jäänud nii ilusaks ja armsaks lapsepõlve mälestuseks, kui vanaemale ei oleks pähe tulnud mõte hakata kalkuneid pidama.

Eks ta tasuta kellegi käest need kalkunitibud sai. Alguses olid linnud ju nunnud ja imearmsad väikesed tibud. Meile meeldisid nad väga. Olid teistest tibudest suuremad ainult. Mida aga aeg edasi, seda suuremaks ja naljakamaks nad kasvasid. Venisid tibudest mingiteks veidrateks lindudeks, kes ka käitusid väga kummaliselt. Nad olid nagu teineteise peegelpildid. Käisid igal pool paaris ja matkisid teineteist. Ja see veider häälitsus, mida nad seejuures tegid, oli ülimalt naljakas. No eks me, lapsed siis narrisime neid linde ka parasjagu.

Sügiseks olid aga vanaemal õues kaks eriti kurja ja õela olemisega lindu tatsamas. Asi ei olnud enam sugugi lõbus. Ega me ilma täiskasvanuta ei tohtinudki enam vanaema juures õues käia. Mõnikord juhtus aga sedagi, et sattusime ootamatult kalkunite teele. Siis võis näha, kuidas linnud naljaka klogiseva häälitsuse saatel end kohevile ajasid ja näost lillaks muutusid. Ega sel juhul ei olnud enam aega mõtlemiseks. Ruttu ots ringi ja andsime oma väledatele jalgadele valu. Pidi ju saama enne tuppa, kui need õudsed linnud ründavad.

On häbi tunnistada, aga vahest juhtus sedagi, et saime nende käest isegi peksa. Kalkun lendas lausa selga ja lükkas oma raskuse jõul su kõhuli ja tuuseldas siis nii noka, tiibade ja kannustega päris ilusti läbi. Mind päästsid siis paks talvemantel ja appi ruttav onu. Muidugi olin ma üle pea porine ja mind roogiti puhtaks ning minu rahustamiseks tehti kiiresti suhkruvett. Kui ma lõpuks nutust ja häbist võitu sain, olin teatanud tõsise näoga, et need on küll ühed maailma jubedamad linnud ja enne ma vanaema juurde ei tule, kui need koledad elukad on kadunud siit. Suured muigasid imelikult. Siis viidi mind mu nõudmisel koju.

Aeg läks ja ühel päeval tuli vanaema ise meile. Tal oli räti sisse seotud supipott, milles oli imemaitsev smooritud liha. Sellist sai vahel Tapa tädi juures, aga kodus sellist küll ei tehtud. Vähemalt mina ei mäletanud. Sõime ja kiitsime, et vanaema on hea toidu valmistanud. Kõik olekski sinna jäänudki, kui lahkudes ei oleks vanaema maininud, et nüüd ei ohusta tema juures enam keegi mind ega venda.

Esialgu ei saanudki ma asjast aru. Küsisin vennalt üle. Sain vastuseks, et kalkuneid ei ole enam. „Aga kus nad siis on?“ küsisin mina. Ja vend vastas, et ise sa ju sõid ja kiitsid.

Oh seda õudust! Mul oli nii kahju lindudest ja paugupealt olin neile kõik ründamised andeks antud. Käisin ringi oma paar päeva ikka süümekatega ja nina norus. Mul oli tunne, et minu pärast andsid need linnud oma elud. Mina ju nõudsin, et enne ma vanaema juurde ei tule, kui need kalkunid kadunud on. Olin jah sedasi öelnud, kuid mõtlesin, et vanaema annab linnud kellelegi teisele ära. Niisugust asjade käiku ma küll ei soovinud.

Lõpuks sai vist ema aru, et lapsel on mingi mure. Sai siis räägitud sellest ja mulle tehti selgeks, et osa pudulojuseid peetaksegi selleks, et meil kõht täis saaks. Iga sügis on nende elu lõpp. Mure sai selgeks räägitud. Lindudest ei olnudki enam nii väga kahju ja tagantjärele tundus isegi vanaema kalkuniroogi taas maitsev olevat. Niisugune oli minu mälestus nendest maailma kõige jubedamadest lindudest.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta