Rahvaliikumine "Eesti Metsa Abiks" ei nõustu Erametsaliidu arvamusega üraskite levimise kohta kaitsealustest metsadest eraisikuile kuuluvasse tulundusmetsa, ja esitavad omapoolse vastulause. Tutvume tänase rahvusvahelise metsapäe

Erametsaliidu pressiteate pealkiri ei vasta teate tegelikule sisule, olles seega avaliku kommunikatsiooni mõttes eksitav ja tendentsliku suunitusega. Pealkirjas esitatud väide, et "kaitsealadel kasvatatud ürask on tungimas erametsadesse", ei leia ülejäänud tekstis kinnitust ega vasta ka Keskkonnaagentuuri spetsialistide hinnangutele.

Teade juhatatakse sisse selgitusega, et üraskite arvukust kasvatab pehme talv ja soojenev kliima ning sellega seoses tuleb kasutada ennetusabinõusid. Sellele järgneb Erametsaliidu juhi Ando Eelmaa selgitus (mis on ka ainus kaitsealasid ja üraskeid ühendav lõiguke kogu ülejäänud teates, kui pealkiri välja arvata):
 
“Täna peaks metsaomanikud valima välja kohad, kus püünispuid langetada. Seda eriti kaitsealadega piirnevatel aladel, kus tormimurd on möödunud pehme talve tõttu veel koristamata ning kahjustuste oht eriti suur. Kui tegemist on kaitseala piiranguvööndiga, tuleb raietegevuseks keskkonnaametist eelnevalt luba taotleda."
 
Tegelikkuses tuleb metsateatis ehk raietegevuse luba taotleda Keskkonnaametist nii või teisiti, olgu tegemist majandusmetsa või kaitseala piiranguvööndi raiumisega. Vahe on vaid selles, et majandusmetsa väljastatakse metsateatis automaatse süsteemi poolt, kaitsealale väljastatavat teatist peab kontrollima aga inimesest ametnik, ehkki ka selle väljastamiseks ametnik koha peal käima ei pea.

Samuti pole toodud selget põhjendust, miks peaks kaitseala piiranguvööndist tormimurdu vähem ära koristatama kui muudest metsadest, kuna koristamata jätmise põhjendusena viitab Eelmaa ju pehmele talvele, aga mitte ala looduskaitselisele funktsioonile. Seega kinnitatakse jällegi väidet, et üraskikahjustuste üha laiemale levikule aitab kaasa soojenev kliima, aga mitte "looduskaitsealadel üraskite kasvatamine", nagu pealkirjas meelevaldselt on väidetud.

Pealkirja valik viitab eelkõige sellele, et üraskikahjustusi ära kasutades proovitakse kujundada eksitavat arvamust, et metsad on haiged ja tuleb raiuda ning nende hoidmine kaitse all on ohtlik ja tekitab suure majandusliku kahju. Eeldatavasti tahetakse sellise eksitava kommunikatsiooniga luua soodsat pinnast sellele, et suruda läbi poliitikat, kuidas Eestis on liiga palju metsi kaitse all ja praegused kaitsealused metsad tuleb avada raietele. Ka Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit on metsanduse arengukava 2030 protsessis seisnud looduskaitsealade vähendamise ja praegu kaitse all olevate alade suurema raiumise eest.

Selle soovi põhjuseks on ilmsesti üleraie, mistõttu meie majandusmetsade ressurss on kiiresti ammendumas ning looduskaitsealade puiduvarud tööstusele üha ihaldusväärsemaks muutunud. Seega näib, et Erametsaliit, mis üritab näidata end väikemetsaomanike esindajana, esindab tegelikkuses hoopis suurmetsaomanikest firmasid, kel on otsene side ka puidutööstusega ja kelle otsene huvi ongi tööstusele puitu varundada, aga mitte metsi jätkusuutlikult majandada, veelgi vähem meie riigi pinnal kasvavate metsade ökoloogiliste, sotsiaalsete, kultuuriliste ja majanduslike hüvede tasakaalu hoidmine.

Oma pressiteates on Erametsaliit viidanud Keskkonnaagentuuri andmetele ja KAURi spetsialistile Heino Õunapile, ent kajastanud spetsialisti poolt avalikkuses välja öeldud kuuseüraski teemalist infot vaid osaliselt. Kui tutvuda Õunapi poolt välja öelduga lähemalt, siis võime lugeda, kuidas KAURi spetsialist on avalikult selgitanud, et üraski üha laialdasem levik on seotud nii soojeneva kliima kui valede metsanduslike võtete ja valikutega.

Siinkohal viitan 2019. aasta 10. juunil Maalehes avaldatud artiklile "Kolm põhjust, miks meie metsad üraskikahjustuste osas nii haavatavad on", kus Õunap ütleb otse välja, et kuuse-kooreüraski leviku põhjuseks on lisaks soojenevale kliimale ja 2018. aasta põuasele suvele ka valed metsamajanduslikud võtted ja läbimõtlematult langetatud metsamajanduslikud otsused. Spetsialist ütleb ka seda, et metsade kõrget vanust üraskite sagenevate rünnete põhjuseks tuua ei saa, kuna kuuse "eluiga ei piirdu 80 aastaga, mis raieõigus on. Kui kuusik on terve, siis sellega on kõik hästi." (Kergemaks eristamiseks on kõnealusest artiklist võetud tsitaadid siin ja edaspidi kursiivis.) 

Õunap selgitab, et kuuse-üraski leviku peamiseks põhjuseks ongi juurepessu haigestunud kuusikud, kusjuures kuusikute laialdast haigestumist seostab Õunap otseselt valede metsamajandusvõtetega ehk soojal ajal tehtavate raietega, meenutades, et vanasti tehti metsatöid talvel ja raiuti siis, kui oli külmem:
 
Metsaspetsialist lisab, et juuremädaniku levik on suuresti inimese teene, eriti aitavad selle levikule kaasa soojal ajal tehtud raied. "Vanasti metsatöid tehti talvel, raiuti kui oli külmem. Talved olid varem ka lumerikkamad. Nüüd käib raie aastaläbi. Juurepessu eosed levivad sel ajal, kui on temperatuur üle nulli, plusskraadidega. Kui sel ajal raiuda, satuvad seene eosed kännu pinnale ja hakkavad seal arenema ning juurepess asustab kännu ära,“ kommenteeris Õunap.
 
 
Lisaks sellele näeb KAURi spetsialist üraskite leviku edendajana kuusikute liigset harvendamist, sidudes ülemäärast harvendamist ka tormikahjustuste üha laialdasema levikuga ning juurepessu arengule soodsa pinnase tekitamisega: "
 
Kuusikus peaks kasvama sammal ja olema natuke jänesekapsast. Aga mitte olema kastik rinnuni nagu meie kuusikutes praegu on,“ imestab Õunap meie kuusikute üle. Tema sõnul hõredaks raiumine soodustab tormikahjustusi, loob hea päikselisema koha juurepessu arenguks. Õunapi sõnul meie muld on juurepessule liiga külm. Optimaalsed tingimused juurepessu levikule on natuke lõuna pool. Seal on mullad soojemad ja seenhaigus areneb kiiremini. „Kui kuusik lagedaks raiuda, tuleb juurepess, tulevad üraskid,“ tõdes Õunap.

 

Keskkonnaagentuuri spetsialist leiab, et monokultuursete ja ühevanuseliste okaspuistute tekke soodustamine on olnud läbimõtlematu metsanduslik valik, kuna just looduslikud segapuistud on nii seentele kui kahjuritele kõige vastupidavamad, samas kui üheliigilised ja valesti majandatud okaspuistud on nagu loodud üraskite toidulauaks:

Kui metsaomanik laseb oma metsas lisaks kuusele, kasvada ka teistel puudel, on vähem muret ka üraskiga. „Olenevalt kasvukohast, kui metsas on enamuses teisi puid, mände, kaski ja kuuski vähem, siis väga harva, kui seal kuuski kahjustatakse. Ürask eelistab pigem puht kuusikut,“ kommenteeris Õunap. Päris looduslikud, eri vanuselise ja liigilise puistuga metsad on püsivamad. „Kui kuused on kõik 60-70 aastased, kümnete hektarite viisi, mingil põhjul veel nõrgestatud ka, siis polegi midagi imestada, et ei kasva ja saavad üraskite poolt otsa,“ tõdes Õunap.
 

Seega on kuuse-üraski üha laialdasem levik lisaks soojenevale kliimale ilmsesti seotud monokultuursete ja ühevanuseliste kuusikute rajamisega ning valede metsamajandamisvõtete kasutamisega, nagu ka Keskkonnaagentuuri spetsialist Heino Õunap on hinnanud. Kui me tahame, et meie metsad oleksid terved, siis peame hoolitsema selle eest, et majandaksime metsasid targalt ning panustaksime liigi- ja elurikkusele, mitte vaid konkreetse (okaspuidu)tooraine kasvatamisele, täitmaks tööstuse nõudmisi. Peaksime hoopis esitama küsimuse, kas tööstuse nõudmised on õigustatud, vaadates seda, kuidas praeguses maailmas raisatakse nii paberit kui ka puidu põletamisest saadavat energiat? Metsad ei saa kunagi olema põllud, mis tehaste nõudmiste täitmiseks mõeldud.

Sellisel juhul ei ole nad enam metsad ning selsamal põhjusel hakkavad need läbimõtlematult rajatud ja majandatud kooslused ka haigestuma ning hävima. Juurepessu levik ning kuuse-üraskite üha laialdasem sigimine näitab eelkõige, et meie metsade majandamises on tehtud vigu ning nüüd tuleb tagasi au sisse tõsta teadmine, et nagu looduses, nii peab ka metsade majandamises valitsema tasakaal, vastasel juhul kaotavad sellest nii looduslikult kujunenud ja toimivad süsteemid kui nende süsteemidega seotud liigid - sealhulgas inimene.

Üraskite suureneva arvukuse põhjuseks on kahtlemata ka metsalindude, eriti rähnide arvukuse üldine langus, mis on samuti otseselt seotud metsamajanduslike vigadega, sealhulgas elupaikade hävitamise ja pesitsusaegsete metsatöödega. Kui me eemaldame metsast harvendus-, valgustus- või sanitaarraietega pidevalt surnud lehtpuid, mis muidu oleksid pesapaigaks rähnidele, kes teatavasti on ühed üraski põhilised looduslikud vaenlased, siis kasvatame sellega otseselt üraskite arvukust, teisalt kahandame aga meie metsade üldist elurikkust.

Taunime Erametsaliidu teadlikke avalikkuse eksitamise katseid, kuna looduskaitsealade ja sellega meie ökoloogiliste väärtuste hoidmine peaks olema kogu riigi ja rahva huvi, metsaomanikest rääkimata. Praegu näib pigem sedaviisi, et rünnatakse neid, kes end ise kaitsta ei suuda - looduskaitsealade asukaid ja meie metsaelanikke, kelle elupaikasid ja -võimalusi metsade üha intensiivistuv üleraie niigi aina rohkem ohustab.

 

Oma arvamuse lisas ka Tõnu Ploompuu, erametsaomanik ja bioloog:

Kui preaegune metsade rüüstamise tehnoloogia, mida veab metsaomanike vähemus, mis on koondunud "Erametsaliitu", on põhjustanud üraskite laiema levimise, tuleb Erametsaliidu metsanduslik tegevus koheselt peatada. 

  Üraskid on normaalne Euroopa metsade osa. Nende vohav levimine tekib eelkõige valest majandamisest. Kaitsealadel pole neid rohkem kui majandusmetsades. Muidugi erametsaliidu majandatavatel maadel, kus raiering on 20 aastat neid ei kohta, kuna mets on suures osas toortselluloosiks jahvatatud. Üraskitel pole lihtsalt puid, kus välja paista.  

Praegune firmade tegevus metsades on väga primitiivne ja väga loomulik on, et sellise brutaalse tegevuse peale hakkavad ka kiiremini reageerivad taimtoidulised putukad levima. Samamoodi kui peale suuri torme. Eriti oludes, kui metsade stabiilsust tagavate röövputukate elu  on toortselluloosile keskendunud majandamisega võimatuks tehtud.

 

Sarnased artiklid