Alates tänasest avaldab Bioneer igapäevaselt Eesti Rohelise Liikumise jutuvõistlusele saadetud kirjatöid. Jutuvõistlusele paluti koolinoortel saata kirjatükke, milles kujutletakse elu aastal 2053, kui on toimunud kliimakatastroof ja inimestel tuleb hakkama saada üha halvenemates elutingimustes.

Jutuvõistluse vanema vanuseklassi võitjad on:
1. koht - Katariina Kilk
2. koht - Tähte Paalaroos
3.-4. koht - Kaupo Karo ja Nora Tuisk

Täna avaldame 3.-4. koha võitnud Kaupo Karo võistlustöö.

Kliimakatastroofi jutt

Teen silmad lahti, kui veel pime on. Äratuskella pole ma juba aastaid kasutama pidanud, sest Tehnika ajal hoidis mind tihti üleval elekter ja sellega kaasnevad luksused, siis nüüd räägime küünla valgel, jalutame väljas, mängime lauamänge ja loeme ning istume vaikuses. Kuid talvisel ajal ei ole pimedas nende tegevuste lõputult tegemine kuigi mõnus me lähme magama üsna loomulikult looduse rütmis.

Mu hommikune rutiin on ajaproovile vastu pidanud ning aastakümneid hiljem võtan endiselt esimese asjana oma päeviku ette, läidan küünla ja asun harilikuga kirjutama. Peale oluliste märgete tegemist eelmise päeva kohta, mediteerin nii palju, kui parajasti tunne on, luksuslikku „äppi“ kunagi ju abiks ei ole ja ausalt öeldes muudab see kogemuse palju ehedamaks. Hea, et juba ammu sellega algust tegin...

Varem meeldis mulle väga trenni teha, intensiivset ja palju energiat kulutavat, kuid see pole enam absoluutselt mõistlik. Liigun ja treenin täpselt nii palju, et oma tervist, vaimu, luid, lihaseid tugevana hoida ja jõusaalis ei käi enam keegi. Pole enam võimalik vohmida endasse tohutus hulgas toitu sisse lihasmasside üleval hoidmiseks või emotsionaalseks söömiseks. Toitu on täpselt nii palju, et nälga ei tule, kuid isude järgi süüa ei saa. Kusjuures inimesed on üleüldse tervemad nii vaimses kui füüsilises mõttes, kuigi toitu on vähem.

Mulle praegune elustiil isegi meeldib, kuigi alguses, kui esimesed elektrikatkestused toimuma hakkasid ning lõpuks Internet hoopis kodudest ära kadus, olin väga häiritud. Ma ei osanud mitte midagi väljaspool arvutit teha, mõelda vaid!

Praegu ma ei kujuta enam ette, mis elu see ekraanide taga ja elektrist sõltuvana oleks. Huuhh, tekitab õudusvõdinaid. Mulle on räägitud lugusid, kuidas Tehnika ajal, mida vanemaks inimene sai, seda kiiremini aeg läks ning lausa tormati läbi oma päevade ja elude.

Praegu ei kiirusta keegi, ning selgus, et selline eluviis loob rohkem rõõmu ja kvaliteeti. Kõigil on aega, et tänaval tuttavat kohates seisatada ja rääkima jääda ning üksteisel käiakse spontaanselt külas. Helistada või sõnumit saata, nagu Tehnika Ajal, ei saa, teateid saadetakse läbi raadiote ning inimesi mööda edasi. Kõik teavad kõiki. Tänaval käia on tore, inimestel on selge pilk ning mõistmine ning kohalolek silmis. Kusjuures üksikmajapidamisi enam ei olegi nagu Tehnika ajal. Tuleb välja, et inimestel ei ole üldse nii palju tarbetut ruumi vaja ning igas olemasolevas majas elab vähemalt mitu põlvkonda.

Kogukonnad ja inimsuhete kvaliteet on praeguse aja üks parimaid külgi. Üksikud lihtsalt ei jää ellu ja see pole kuidagi tervislik ega jätkusuutlik. Naabrid ja huviringkonnad hoolitsevad üksteise eest. Ei ole nii nagu vanasti, et mu vanematel oli kahe pere peale kartulipõld ning igaüks kasvatas oma aias saadusi peamiselt enda jaoks (kui vanaemadest ei räägi). Põllud on kogukonnapõhised ning igaüks lööb toidu kasvatamises kaasa, mistõttu on kõigil parajalt süüa ja jaksu.

Ahjaa, kui ma väike olin siis väetati ja mürgitati kõvasti saaki, et ikka palju-palju seda tuleks, kuid nagu selgus, ei olnud see parim valik, hävitades hoopis mulla loomuliku ökosüsteemi ning muutes mullad toitainetevaeseks, mistõttu lõpuks juurikas kasvas, kuid toitaineid ei olnud ja saagikus aina langes. Kasutame palju permakultuuri, mistõttu mullad jälle lokkavad ja tööd ei ole pooltki nii palju vaja teha. Masinaid kasutatakse, kuid vähem, ning jagatakse samuti kogukondades.

Loen vahel oma vanu reisipäevikuid, olen tänulik, et kõik üles kirjutasin ning lendan oma mälestustes. Tõele au andes on see ainus viis, kuidas lendan. Mõni üksik lennuk lendab veel, see ka kord 3 kuu jooksul ning on alati 100% täis ning maksab tohutult palju, et kogu keskkonnakahju saaks tasa teha.

Kliimamuutusega kaasnevad katastroofilised tagajärjed kulmineerusid siis, kui ma kooli lõpetasin ja ei jõudnud veel väga palgatööle minna. Enam ei tee keegi mõttetut palgatööd. Me isegi ei nimeta seda enam tööks, vaid oma aja ja talendi panustamiseks kõrge väärtusega kohtadesse, mis meie kogukonda elujõulisena hoiavad. Mina olen väikest viisi insener ja mõtlen välja lahendusi, kuidas loodust taastada, et see aina paremini end ise taastaks. Mu õde on kogukonnaaias ja teeb igasugu vabatahtlikke tegevusi veel. Ei teagi enam, mis ta kõik ette on võtnud, kuid viimati mainis, et käisid lastega matkal ja vaatasid, kuidas vanasti 2000ndate alguses inimene elas.

Äge on see, et kõigil on parajalt aega, et oma unistusi ellu viia ja ennast täiendada ning mitte midagi teha. Nädalapäevad ei oma väga suurt tähendust enam. Iga päev võib olla puhke- või tööpäev. Kui ma väike olin, oli praegune aeg aastas jõuluaeg – inimesed ostsid hullumeelselt kingitusi, mis ei olnudki nende oma aeg või tore tegevus, vaid igasugu Asju, mis enamasti kellelegi ei meeldinud. Praegu me saame perega ja siis suguvõsa ja sõprade ja kogukonnaga kokku ja jagame oma tänulikkust ning igasugu mõtteid. Mulle on hakanud lauamängud väga meeldima. Olen ka ise mitmeid välja mõelnud ja ehitanud.

Täna on päev, kui läheme metsa istutama! Olen väga elevil, mulle väga meeldib koos kogukonnaga selliseid retki ette võtta. Mu vanemad on päris vanad, aga täitsa kõbusad ja terve mõistusega, elavad koos teistega Kodus ja käin ikka nende juures iga nädal. Täna õhtul lähen jälle. Nad ikka jagavad oma lugusid, kuidas nende noorusajal ei olnud võimalik detsembris puid istutama minna, sest maa oli lumikatte all ja jääs. Ka minule meeldis suusatada ja uisutada väiksena. Meil on isegi veel suusad olemas, igaks juhuks seisavad, äkki kui minu lapselapsed piisavalt vanad on, et suusatada saaksid, on jälle lumi maas. Olen kuulnud, et kaugel Põhjas veel sajab lund, palju lund.

19. detsember 2053

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta