Märtsi lõpus pakkisin asjad ja sõitsin Portugali, reisisihiks ökoküla Tamera, mis asub Kesk-Portugalis, Alentejo piirkonnas, ning mille asutajateks on Dieter Duhm ja Sabine Lichtenfels koos sõprade-mõttekaaslastega. Esmakordselt kuulsin sellest ettevõtmisest 2006. aasta suvel ning sellest saadik painas mind uudishimu ja salajane soov Tamerast rohkem teada saada. Sest Tamera eristub kõikidest teistest ökoküladest väga selge ideoloogiaga ning julgete väljaütlemistega rahu, vägivalla ja seksuaalsuse teemadel. Ja need kolm valdkonda ei jäta ilmselt kedagi päriselt külmaks.

Dieter Duhm, psühhoanalüütik ja aktiivne noorkommunist ning üliõpilasliikumise eestvedaja 1960ndate Saksamaal, soovis luua vägivallatut ühiskonda, kus inimesed oleksid vabad ning hirmu ja õuduse kogemise asemel võiksid elada armastuses ja usalduses kõige elavaga. Tänu psühhoanalüütiku teadmistele ning kiiva kiskunud lähisuhetele mõistis mees peagi, et vägivald ja allasurutud seksuaalsus on omavahel tihedas seoses ning viis, kuidas me oma partnerit kohtleme ja lapsi kasvatame, on tegelikult poliitiline küsimus, sest meie valikutest igapäevaelus võivad saada alguse suured sõjad maailmas.

1970ndate teiseks pooleks oli Duhm leidnud grupi mõttekaaslasi, kellega loodi kogukond ning asuti ühist majapidamist haldama. Kogukonna liikmed elasid igapäevases sotsiaalses eksperimendis ning püüdsid murda endas mõttemalle ja käitumismustreid ning asendada neid uute, elujaatavamatega kui senised, puhastades end vägivallast ja armukadedusest. Nad mõistsid, et seksuaalsus ja vaimsus on väga tihedalt omavahel seotud ning jõudsid järeldusele, et monogaamia, mis põhineb hirmul ja armukadedusel, on “kõige kurja juur” ehk peamine motivaator, mis lükkab inimesi sõdima. Koos maaliti, tehti teatrit, reisiti, hariti maad, armastati ja kasvatati lapsi ning otsiti Jumalat.

Ent nagu sageli juhtub, ei mõista väljaspoolseisjad ühe kindla grupi usku ja veendumusi ning eelarvamused on kerged tekkima. 1980ndate teisel poolel algas Saksamaa ajakirjanduses hoogne “nõiajaht” ning kogukond oli sunnitud senisel kujul oma tegevuse lõpetama. Jaguneti gruppideks – osa inimesi jäid Saksamaale ning rajasid Berliini lähedale küla nimega ZEGG, ülejäänud siirdusid aga Dieter Duhmi ja tema elupartneri Sabine Lichtenfelsi eestvedamisel Portugali ning asutasid Tamera.

Rahuküla

Tameras on rahulik, väga rahulik. Üks kümnest kirjapandud käitumisreeglist väikese raamatukogu ja söögisaali seinal ütleb isegi, et põhjuseta valju häält ei soovitata teha. Ökokülale omaselt on seal palju põhust ja savist ehitisi, kompostkäimlad, päikesepaneelid ja veepuhastus ning kuuma duši alla saab vaid siis, kui päike vee soojaks on kütnud (ehk pärastlõunal ja õhtul), toit on rangelt taimedest. Ja sellega suures osas Tamera vastavus minu ettekujutustele piirduski – ning ootusi mul nii provokatiivset sõnumit levitavate inimeste ja nende kogukonna osas muidugi oli. Küllaga!

Hinges pesitses lootus, et kohalikud vaat’ et hõljuvad maa kohal ringi ning võtavad avasüli ja südamlikult vastu iga uue tulija – et planeedile Maa ikka rohkem rahu ja armastust tuua ning lõpetada kõik sõjad nii meie sees kui meie ümber. Ent mille ma eest leidsin olid rahulikud ja vaoshoitud inimesed, kes küll naeratasid malbelt, kuid võõrastega naljalt juttu ajama ja kontakti looma ei tulnud. Ning kuidagi erilisemad, valgustunumad või vabamad, kui mu heatujulised sõbrad koduses Eestis, nad küll ei paistnud.

Peagi selgus, et elu Tameras kulgeb väga kindlas ja täpses rütmis. Kohalikud ärkavad varahommikul ning asuvad tööle oma grupi juures. Umbes 170 inimest (lisaks neile on veel lapsed), kes kohapeal elavad, on jagunenud erinevatesse töögruppidesse ning suurema osa ajast just oma grupikaaslastega veedavadki. Töögrupidde tegevusalad on erinevad: poliitiline töö, loomade eest hoolitsemine (Tameras on 8 hobust ja peagi plaanitakse luua loomade hoiupaik), päikeseenergia jne. Koos süüakse, tehakse tööd, jagatakse oma arvamusi ja tundeid, hoolitsetakse majapidamise eest. Mis tööd igaüks täpselt teeb, seda ma teada ei saanudki, ent kindlasti on väga oluline roll n-ö sisemisel tööl ehk siis meie mõistes tugigrupi ees enese avamisel, oma tunnete ja mõtete jagamisel ning ausal eneseväljendusel. Sest vaid ennast avades, saab õppida usaldama – selles osas olen küll tameralastega nõus.

Eraldi tähelepanu väärib viis, kuidas tameralased lastesse suhtuvad. Lapsed veedavad oma päevi spetsiaalses paigas, n-ö laste külas, kus harilikult on nendega ka mõned täiskasvanud, kuid üldjoontes on lastel vaba voli teha oma valikuid ja mängida seal, kus nad soovivad. Siiski – kõiki küla reegleid on vaja ka neil järgida ning nad tulevad sellega hämmastavalt hästi toime. Tamera lapsi vaadates tundus mulle, et nad on eluga rahul – nad on vabad ja samas on piirid nende jaoks kindlalt paigas. Ning üks huvitav asi veel – nimelt rõhutavad tameralased, et nende lapsed ei kuulu neile, vaid on terve Universumi omad, nad on Tamera lapsed, mitte kellegi isiklik omand. Ja see uskumus hoiab vanemaid oma lapsi liigselt enese tahtele allutamast, samas suunab neid aga oma tegude eest vastutust kandma. Sest maailm on lõppude lõpuks ikkagi ümmargune – kõik, mis sa välja saadad jõuab ringiga sinuni tagasi.

Vaba armastus

Peamine komistuskivi Tameraga seoses võib olla inimeste erinev arusaam sõnast “vabadus”. Mis on vabadus? Kas armastus saabki üldse eksisteerida, kui see pole vaba? (Jah, vaba armastus terminina kõlab umbes sama absurdselt kui poliitiline erakond – kõik erakonnad on ju poliitilised ja armastus alati vaba!) Ent mida tameralased vaba armastuse all mõistavad on eelkõige seksuaalne vabadus ja julgus usaldada kõik oma hinges toimuv (salasoovid, armumised, hirmud, viha, valu ja pettumused) kogukonnale.

Mis aga vaba ei ole, on võõraste uudishimulike pääs kogukonna igapäevaellu ning osalemine “vabas armastuses”. Kindlasti on erandeid, kuid üldjuhul kehtib reegel, et kõik sisemised protsessid, hirm ja arm, tuuakse päevavalgele oma grupi turvalises süles, mitte kontvõõraste külastajate silme all. Ka seksuaalne vabadus hõlmab eelkõige kogukonna liikmeid, mitte külalisi. Nii et neil, kes lähevad Tamerasse kergeid seiklusi või erutavaid elamusi otsima, tuleb pettuda. Armastus on küll vaba, aga isegi sel vabadusel on piirid. Kõrvalt vaadates meenutasid tameralased mulle suurt perekonda, kus reeglid on lihtsalt veidi avaramad kui tavapärases peres - omavaheline austus, hoolimine ja usaldus on väga olulisel kohal, lihtsalt partnereid on rohkem kui üks. Perekondadest kõneldes tasub kindlasti mainida, et seks laste ja täiskasvanute vahel on sealses kogukonnas täpselt samamoodi vastunäidustatud kui igas tavalises peres, ehkki lapsi kasvatatakse Tameras iseendasse ja oma kehasse ilmselt mõnevõrra vabameelsemalt suhtuma kui meil kombeks on.

Vaadake Tameras tehtud pilte Bioneeri pildigalesiist: http://www.bioneer.ee/galerii

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta