Eva Ladva Heateo Sihtasutusest kirjutas Bioneerile sotsiaalsetest ettevõtjatest.

Sotsiaalne ettevõtlus on see, mida sotsiaalsed ettevõtjad teevad, ent kes nad siis ikkagi on ja mis eristab neid teistest ühiskonna käekäigust hoolivatest kodanikest?

Sotsiaalsed ettevõtjad on keskmisest julgemad ja teotahtelisemad inimesed, kes viivad oma uuendusliku mõtte- ja tegutsemisviisi kaudu ühiskonna uuele tasandile. Paljud olulised aspektid meie elus, mida oleme täna harjunud enesestmõistetavaks pidama, olid kunagi vaid visioon ühe sotsiaalse innovaatori peas, keda enamik tema kaasaegseist pidas parimal juhul täielikuks idealistiks. Näiteks puhtus ja kord haiglates ning sõbralik hoolitsus patsientide eest said harjumuspäraseks alles Florence Nightingale’i eestvedamisel 19. sajandi Suurbritannias, kust säärane mõtteviis levis peagi teistesse lääneriikidesse.

Mis eristab sotsiaalseid ettevõtjaid lihtsalt unistajatest?

Suurimaks erinevuseks on see, et lisaks unistamisele asuvad sotsiaalsed oma visiooni paremast maailmast ka teoks tegema ega kohku valitud teelt kõrvale, kui kohtavad takistusi, umbusku või kui nende tegevus otsemaid tulemusi ei anna. Sotsiaalne ettevõtja on inimene, kes usub oma ideesse nii palju, et ei anna alla, ning on veendunud, et kui esimesel katsel teda edu ei saada, siis kolmandal, viiendal või kahekümne viiendal korral teostub see, millele ta täielikult pühendunud on.

Sotsiaalsed ettevõtjad teavad, kuidas mitte alla anda ja edasi minna ning samal ajal säilitada paindlikkus ja hoiduda fanatismist. Siiski, näpuotsatäis fanatismi, kuhjaga reaalsustaju (loe: oskus ammutada ümbritsevast keskkonnast adekvaatset tagasisidet) ning piiramatult usku inimestesse on kindlasti osad retseptist, mis teeb ühest lihtsast inimesest sotsiaalse ettevõtja. Koostöövalmidus ja –oskus kuuluvad sotsiaalse ettevõtluse juurde loomulikult ka.

Mis eristab sotsiaalseid ettevõtjaid revolutsionääridest?

Sotsiaalse ettevõtluse ja sotsiaalsete ettevõtjate eesmärgiks ei ole eksisteeriv elukorraldus peapeale pöörata ega muuta poliitilist korda, pigem keskendutakse konkreetsete ühiskondlike valukohtade tervendamisele. Tõsi küll, vahel võivad sotsiaalsete innovaatorite tegevusega kaasneda ka struktuursed muutused ühiskonnas, kuid harilikult kulgeb see loomulikult ja rahulikumalt kui mistahes revolutsiooni tehes. Sotsiaalne ettevõtja Muhammad Yunus, kes algatas Bangladeshis mikrolaenude süsteemi ja lõi Grameen panga, on raputanud küll üldsuse arusaama laenuvõimalustest, ent tema esialgseks sooviks oli pakkuda hoopis toimetulekuvõimalust ja alternatiivi inimestele, kes on liiga vaesed, selleks et tagatist omada ja suuri intresse maksta, ent kes ometi vajavad raha väikesteks investeeringuteks, et iseseisvalt hakkama saada.

Mis eristab sotsiaalseid ettevõtjaid sotsiaalabist?

Sotsiaalsete ettevõtjate sihiks on lahendada valupunkte ettevõtlikul moel, sageli otseselt ettevõtluse kaudu. Siit ka termini teine pool – „ettevõtlus“. Kui traditsioonilise sotsiaalabi kaudu abistatakse neid, kes on nõrgemad, abitumas olukorras ega tule iseendaga päriselt toime, süvendades sageli inimeste õnnetu-olemise tunnet ja abitust, siis sotsiaalse ettevõtluse läbi ärgitatakse inimesi ise oma eluga toime tulema, aidatakse taastada eneseusk ja iseseisva hakkamasaamise võime. Näiteks luuakse ettevõte, mis pakub vajalikku tööd ja innustab enesesse uskuma lootuse kaotanud inimesi, nagu endised kinnipeetavad või uimastisõltlased (Delancey Street Foundation USA’s, Mano Guru restoran Vilniuses).

Mis eristab sotsiaalset ettevõtlust suurepärasest projektitööst?

Sotsiaalse ettevõtluse aluseks on enamasti hästitoimiv ja isemajandav ärimudel. Sotsiaalsetel ettevõtjatel on arenenud majanduslik mõtlemine ning nad tajuvad ärimaailmas toimuvat hästi. Siiski, nende eesmärgiks ei ole mitte kasumiteenimine (mis tavapärases ärisektoris on aeg-ajalt toimunud ka keskkonnareostuse ja inimeste tervise hinnaga), vaid kasu, mida ühiskond tervikuna või konkreetne sihtrühm saab, ning alati pole saadavat kasu võimalik rahas mõõta. Ehkki on näiteid ettevõtetest, mida kaasrahastatakse riigi, kohaliku omavalitsuse või teiste toetusrahadega, teenib enamik sotsiaalseid ettevõtteid oma tegevuse kaudu igapäevakulud tasa ning ülejääva kasumi investeerib tagasi ühiskonda headtegeval eesmärgil.

Olulisteks märksõnadeks on veel järjepidevus ja jätkusuutlikkus. Sotsiaalprojektid on sageli ühekordsed võimsad ettevõtmised, ent sotsiaalne ettevõtlus tähendab järjepidevat tegutsemist ja enese äramajandamist. Näiteks müüb Terve Eesti Sihtasutus tööandjatele HIV ja AIDS’i ennetamiseks koolitusi ning saadava tulu baasil finantseerib oma igapäevast tegevust. Koolitustasude eest makstakse palka sihtasutuse töötajatele, kaetakse igapäevased tegevuskulud ning uute koolituste korraldamine. Ühekordsest kampaaniast eristabki selle sotsiaalse ettevõtte tööd järjepidevus ning isemajandamine.

Rohkem infot antud teemal leiad: Heate Sihtastuse koduleheküljelt,  David Bornsteini raamatust “Kuidas muuta maailma?”

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta