Mis on Tamera ning kuidas ta alguse sai? Kes olid Tamera asutajad?

Noor vasakpoolse maailmavaatega endine üliõpilasaktivist Dieter Duhm, kel psühhoanalüütiku haridus ja ebaõnnestunud abielu selja taga, otsis 1970ndatel võimalusi, kuidas elada õnnelikult ja enese vajadustega kooskõlas ning teha samaaegselt lõpp sõdadele maailmas. Duhm oletas, et tegelikult on meie eraelus toimuv väga tihedalt seotud poliitika ja ühiskondliku eluga. Samuti mõistis ta, et hirmul põhinev monogaamia ja inimese seksuaalsuse allasurumine, on otseselt seotud vägivallapuhangutega nii lähisuhetes kui maailmas meie ümber.

1970ndate keskel kohtus Duhm Sabine Lichtenfelsiga, noore teoloogiga, kes oli samuti jõudnud äratundmisele, et “tavaline keskklassielu” ehk abikaasa, lapsed, kodu ja natuke palgatööd ei vasta tema vajadustele ei inimese ega naisena. Koos leiti grupp mõttekaaslasi, kellega loodi kogukond ning asuti ühist majapidamist haldama. Kogukonna liikmed elasid igapäevases sotsiaalses eksperimendis ning püüdsid murda endas mõttemalle ja käitumismustreid ning asendada neid uute, elujaatavamatega kui senised, puhastades end vägivallast ja armukadedusest. Nad mõistsid, et seksuaalsus ja vaimsus on väga tihedalt omavahel seotud ning jõudsid järeldusele, et allasurutud ja piiratud seksuaalsus on peamine motivaator, mis lükkab inimesi sõdima. Koos maaliti, tehti teatrit, reisiti, hariti maad, armastati ja kasvatati lapsi ning otsiti Jumalat.

Ent nagu sageli juhtub, ei mõista väljaspool seisjad ühe kindla grupi usku ja veendumusi ning eelarvamused on kerged tekkima. 1980ndate teisel poolel algas Saksamaa ajakirjanduses hoogne “nõiajaht” ning kogukond oli sunnitud senisel kujul oma tegevuse lõpetama. Jaguneti gruppideks – osa inimesi jäid Saksamaale ning rajasid Berliini lähedale küla nimega ZEGG, ülejäänud siirdusid aga Sabine Lichtenfelsi ja Dieter Duhmi eestvedamisel Portugali ning asutasid 1995. aastal Tamera.

Portugali suunas kogukonna suuresti asjaolu, et see on piirkond, kus tänaseni on säilinud märgid kunagistest eelajaloolistest tsivilisatsioonidest, kes kummardasid naisjumalannat ehk Suurt Ema. Näiteks asub Tamerast paari tunni tee kaugusel iidne linn Evora, mille lähistel on aastatuhandeid säilinud iidne kiviring ja koopad, kus väga ammustel aegadel austati naiselikku eluandvat väge. Vihje kolida Portugali ja asutada Tamera sai Sabine Lichtenfels aga mediteerides Malta vanades pühapaikades. 

Tamera. Foto: www.tamera.org

Millega seal kogukonnas tegeletakse?

Kui kogukonna asutajaliikmed said kokku soovist korraldada sotsiaalne eksperiment ning avastada eelkõige inimsuhetega seotud aspekte, siis alates Portugali kolimisest on vähemalt sama olulisel kohal kui ühiskondlikud ja suhetealased teemad ka keskkond ja loodus. Tõtt-öelda avastasid tameralased, et inimene ja loodus on omavahel nii tihedalt seotud, et neid ei anna lahutada osadeks, vaid vaja on tegeleda elu kui tervikuga. Looduse hoidmine ja austamine loomulik osa vägivallatust elumudelist ning toetab ka inimestevaheliste suhete loomulikku arengut.

Tameras on olulisel kohal kaasaegsete tehnoloogiate kasutamine, näiteks päikesepaneelid, samuti loodusehitus ning ökosüsteemi tasakaalu eest hoolitsemine. Tegeldakse nii põhu- ja saviehituse kui permakultuuriga. Näiteks on loodud niisutussüsteem väikeste järvede näol, et tuua tasakaalu varasemale poolkõrbestunud alale.

Kui lühidalt kokku võtta, millega Tameras tegeletakse, on märksõnadeks: maailma rahu. Ehkki see kõlab klišeena, võtavad tameralased rahuteemat tõsiselt ja uurivad sügavuti neid mõttemustreid, mis inimesi nii üksteise kui looduse vastu sõtta on viinud, ning teevad selle nimel ka intensiivset sisemist tööd ehk tegelevad oma emotsioonide ja vaimsusega.

Mis on selles kogukonnas erilist?

Eriliseks muudab Tamera kindlasti see, kui palju ja kui vabalt seal seksist ja inimese seksuaalsusest räägitakse. See on see, mis osasid inimesi Tamera poole tõmbab, teisi aga hirmutab ja eemale lükkab. Kindlasti ei ole Tamera ainult seks – õigupoolest elavad seal täiesti tavalised inimesed, üsna samasugused nagu me kõik – ent kindlasti aktsepteeritakse ja austatakse seal seksi ning kõneldakse selles rohkem kui n-ö tavamaailmas. Kui vaadata kasvõi massimeediat, siis on suhtumisel seksi juures manipulatsioonimaik või siis naeruvääristatakse seksuaalsust. Samuti oleme harjunud sellega, et inimesed mõtlevad seksist palju ja sageli, ent kui paljudel on tegelikult rahuldust pakkuvad lähisuhted?

Teine oluline aspekt Tamera juures on naiste ja naiselikkuse väestamine. Nii kaua, kui naised ei õpi iseend ja mehed naisi austama ja armastama kui täisväärtuslikke inimolendeid, kelle olemusse kuulub seksuaalsus sama loomulikult kui eneseteostusevajadus, ei saabu tõenäoliselt ka rahu maailma. Mind hämmastas ja rabas heas mõttes see, kui rahulolevad ja meeldivad olid Tameras üle 50-aastased naised näiteks. Neist kiirgus rahulolu ja just rahulolu oma kehaga. Tavamaailmas kohtab seda üliharva.

Samas tunnistan aga ausalt, et minu jaoks mõjus seksijutt Tameras liiga religioosselt. Kohati oli mul tunne, et olen sattunud kirikusse, kus Jeesuse asemel kõneldakse seksist. Tameralaste seisukohad tuginevad suuresti Sabine Lichtenfelsi ja Dieter Duhmi poolt väljaöeldule ja kirjapandule ning nende seisukohti aktsepteeritakse kui tõde. Kindlasti ei väida ma, et nende sõnades ja raamatutes tõde ei oleks, ent mind ennast võlub üha enam pigem küsimuste küsimine kui lõpliku tõe väljaselgitamine.

Millega seal igapäevaselt tegeletakse ja kuidas näeb välja nende päeva- ning aastarütm?

Tameras kulgeb väga kindlas ja täpses rütmis. Umbes 170 inimest (lisaks neile on veel lapsed), kes kohapeal elavad, on jagunenud erinevatesse töögruppidesse ning suurema osa ajast just oma grupikaaslastega veedavadki. Töögruppide tegevusalad on erinevad: poliitiline töö, loomade eest hoolitsemine (Tameras on 8 hobust ja tänaseks on loodud ka loomade hoiupaik), päikeseenergia jne. Koos süüakse, tehakse tööd, jagatakse oma arvamusi ja tundeid, hoolitsetakse majapidamise eest. Mis tööd igaüks täpselt teeb, seda ma teada ei saanudki, ent kindlasti on väga oluline roll n-ö sisemisel tööl ehk siis meie mõistes tugigrupi ees enese avamisel, oma tunnete ja mõtete jagamisel ning ausal eneseväljendusel. Sest vaid ennast avades saab õppida usaldama – selles osas olen küll tameralastega nõus. Usaldus on aga võtmetähtsusega komponent rahu loomisel nii iseendas kui maailmas meie ümber.

Fotol Eva Ladva.

Mis põhjustel sinna ise sattusid ja mis see kogemus Sulle andis?

Loomulikult huvitas mind Tamera puhul eeskätt seks! Uudishimu, et mis paik see säärane on, kus inimesed kirjutavad elust ja armastusest paljuski sarnaselt, nagu ma ise salaja pikka aega olin arvanud, ent polnud julgenud nii ausalt ja avalikult end väljendada.

Samuti lootsin, sealne keskkond on pakub turvatunnet ehedaks ja vabaks olemiseks ning teistega suhtlemiseks. Ent tegelikkus oli vähemalt minu jaoks praktiliselt vastupidine. Reisisin Portugalis enne Tamerasse minekut nädala jagu üksinda ning avastasin, et tegelikult oli n-ö tavaliste inimestega kontakte luua oluliselt kergem kui Tamera elanikega. Ja siinkohal mõtlen ma suhtlemist laiemalt, mitte ilmtingimata seksi. Tameralased ei astu võõrastele, st külastajatele, ise ligi ega ole ka ülearu huvitatud seltskondlikust vestlusest. Suhtlemisprotsessid toimivad pigem kogukonnaliikmete vahel ja kogukonnas sees, väljaspoole ollakse küllaltki suletud.

Teiseks oluliseks põhjuseks, miks otsustasin Tamerat külastada, oli minu huvi hobuste suhtes. Osalesin loomuliku ratsutamise kursusel, kus õppisime hobusega looma emotsionaalset kontakti, usaldusel põhinevat suhet ja juhtima hobust läbi eneseusalduse, mitte hirmu, ning kokkuvõttes ratsutasime seal ilma sadula ja suuraudadeta ja see oli superkogemus – tohutult vabastav, inspireeriv ja edasiviiv.

Mida see kogemus mulle andis? Eeskätt arusaamise, et rahu ja vabadus on seal, kus olen ma ise ja selleks, et kogeda kõike seda, mida olen soovinud kogeda, ei ole ilmtingimata rahu- või ökokülas elada. Teisalt pani see reis mind mõtlema kogukonna rolli ja toetuse üle laiemalt ning väärtustama inimesi enda ümber. Sest tegelikult elame me kõik kas vähem või rohkem kogukonnas, olgu see siis perekond, sõpruskond või töökollektiiv või ökoküla või need kõik kokku. Ja kindlasti julgustas Tameras nähtu, kuuldu ja kogetu julgemalt nii “ei” kui “jah” ütlema.