Tagantjärele vaadates oli mu elu õnnelik päevani, mil asusin otsingutele leida see ainus ja õige – Minu Prints! Mees, kes muudaks minu kui ebatäiusliku olendi tervikuks, päästaks mu ära, kingiks mulle ilusa elu ja kodu ja oh, mis kõik veel! Asusin teele, olemata päris kindel selles, keda või mida ma otsin ning kas see kõik võib ikka „päriselt ka“ minuga juhtuda, aga selles, et kusagil on mu „teine pool“ olin ma suhteliselt veendunud. Seda enam, et lapsest saati olin kuulnud lugusid, näinud filme ja lugenud raamatuid sellest, et kusagil on inimene, kelle läbi on ka minul võimalus saada tervikuks, täiuslikuks olendiks, ning asuda viimaks ometi elu nautima! Jah, lisaks kirjutasid sellest ka naisteajakirjad, eneseabiõpikud ja kogu meedia mu ümber näis toetavat müüti, et kusagil on see, kes muudab mu elu. Lisaks kõigele soovis mu inglise keele õpetaja, et kirjutaksin kirjandi teemal „Mu elu pole olnud hetkegi endine“ ja seda eeskätt erilise inimese kohtamisest, mitte mu enda tehtud eluvalikutest või otsustest. Veidi hiljem õppisin sedagi, et minu kui naise sotsiaalset staatust ja läbilöögivõimet näitab nii mõnegi inimese arvates see, kui kena (ja rikka!) mehe ma suudan „kinni püüda“. Hüva, teekond võis alata. 

Homme hakkan elama! 

Ülikooli ajal rippus meie ühikatoa seinal suurte tähtedega maalitud loosung: „Homme hakkan õppima!“ Umbes samas võtmes võiks kirjeldada meeleheitlikke partneriotsinguid läänekultuuri naiste hinges. Jah, niipea, kui leian „selle õige“ ja loon täiusliku suhte, saan ma lõpuks ometi elama hakata! Sinnamaani on elu pigem vegeteerimine ja ajaviitmine, aga kohates õiget partnerit muutub kõik. Ma ei kujuta ette, kas meeste jaoks on täiusliku partneri leidmine sama oluline? Mõnede jaoks kindlasti on, olen märganud. Mõnede jaoks ilmselt mitte. Võib-olla unistavad nemad hoopis täiuslikust töökohast või autost? Ent enam-vähem kõikide vallaliste naiste jaoks aga on „õige mehe“ leidmine suuresti Elu Mõte.  

Päris mitmel korral tundus, et „kala ongi võrgus“ ning ilus elu võib alata. Aga kogu see la dolce vita kestis hetkeni, mil me mõlemad – või üks meist – mõistsime, et tegelikult pole meil teineteisega suuremat midagi ühist, kui jagatud valu veel täitumata unistustest ja igatsus saada partneri läbi „päästetud“. Mul on olnud rohkem kui üks suhe, kus pärast printsessiliku esmamulje hajumist, on noormees avastanud, et ta siiski ei suuda mind armastada sellisena, nagu ma olen. Ja täpselt samamoodi olen minagi loobunud suhetest ja sõprusest inimestega, kes ei suutnud täita  mu „täiuslikke“ unistusi.  

Igal koostegutsemisel, ka suhtel, on siht, mõte ja eesmärk. Iseenda ebatäiuslikkuse lunastamine partneri kaudu ei kanna kahjuks vilja, see ei toimi kuigi pikka aega. Varem või hiljem on tarvis nõiduseunest üles ärgata, endale otsa vaadata ning tunnistada, et ükskõik kui ilus, tark, osav ja armas partner ei saa muuta mu elu täiuslikuks, kui ma iseend haletsusväärse ja puudulikuna kogen. Teine inimene saab olla sõber, toetaja, kaasteeline – keegi, kes rõõmustab koos minuga, kuulab ära, kui mul on vaja end tühjaks rääkida, nutta või naerda, kes on lihtsalt olemas, kui on väga raske. Aga teine inimene ei saa olla minu teine pool – ei vaimses, füüsilises ega hingelises mõttes – sest mina ise olen juba tervik. Huvitav, miks muinasjutus sellest ei räägita? 

Aga... printsist siis ikkagi – on ta olemas? 

Inimesel ei ole hea üksinda. Mitte et ta ei suudaks, lihtsalt koos on mõnusam. Ja kui päris aus olla, siis pikka aega ihuüksi elada ja toimetada suudavad vaid vähesed meie hulgast. Me vajame kaaslasi, toetust, koostegutsemist, armastust. Vajame kedagi, kes peegeldaks tagasi meie endi olemust selles mitmetahulises ja värviküllases maailmas. Kedagi, kellega jagada oma salajasi unistusi, hirme ja rõõme. Kedagi, kes kuulaks. Kes lohutaks. Kes usuks meisse ka siis, kui me seda ise parasjagu ei suuda. Me vajame teist inimest või... me vajame inimesi enda kõrvale – perekonda, kogukonda. Mida muud siis perekond tegelikult on kui kogukonna  minivariant, mis lihtsalt tihedamalt kokku hoiab, ja mida muud üks kogukond olla saab, kui perekonna laiendatud variant, toetuspunkt selles ettearvamatus maailmas.  

Olen vaadelnud oma sõpru ja märganud, et hoolimata sellest, et paljudel on püsivad paarisuhted ja isegi perekonnad, otsivad inimesed seda tabamatut „miskit“ ikka veel kusagilt laiast maailmast. Perekond on tore jah, lapsedki täitsa numpsikud, aga ehk on kusagil seal ikkagi olemas see „üks ja ainus“, kellega kohtumine muudab päevapealt mu maailma täiuslikuks ja viib hingevalu? Iga järgmine särav silmapaar, usalduslik vestlus, puudutus... ehk on just tema see, keda olen alati, aegade algusest saadik otsinud? Nojah, kui ära armuda, siis mõneks ajaks maailm saabki täitsa täiuslik, aga paraku läheb iga armumine kord mööda ja ring algab otsast peale.  

Märksa vähem tean neid inimesi, kes elavad rõõmsat ja rahulikku pereelu, askeldavad isekeskis ja üheskoos ning tunnevad rõõmu igast koosveedetud päevast. Elu juba ongi ilus. Hing on rahul, meel rõõmus ja elu täitsa elamisväärne. Juba täna, siinsamas, oma kaasa ja laste seltsis. Ja mis huvitav – just selliste inimestega on kõige mõnusam koos olla ja suhelda! Sest nad ei otsi „päästjat“, vaid lihtsalt kaaslasi.   

Olen jõudnud oma teekonnal punkti, kus ma ei igatse enam päästetud olla. Ma leian, et endaga koos elada ja tegutseda on ülimalt vahva ja mõnus ning ma ausalt öeldes ei usu, et kuhugi välismaailma on laiali poetatud tükike minust endast, mis tuleb enne õnnelikuks saamist tingimata üles leida. Ent ma usun, et kusagil seal – laias maailmas – on olemas mees, kes soovib koos minuga perekonna luua ja mu parim sõber ning teekaaslane olla. Mees, kes ei oota, et ma ta ära päästaksin või tema kui puuduliku olendi täiuslikuks muudaksin ning kes ei ole nõus ka mind ära päästma, vaid lihtsalt toetama. Küllap ta on kusagil olemas. Vaiksetel õhtutel kuulen ta mõtteid ja tajun ta lähedalolekut.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta