Uudishimulikud looduseuurijad ei sünni ise siia ilma. Nad tahavad maast-madalast midagi teada ja nii sirgusin minagi suuremaks.

Esimesed uudishimulikud küsimused küsisin iseendalt ja ka vastasin neile alati ise.

Kui esimest korda üksinda kahe järve vahele jõudsin, leidsin enda ees takistuse kraavi näol. Et edasi minna. Kunas ja kuidas sai kraav kahe järve ehk Kahejärve vahele? Ja nii ma esimesele küsimusele vastust otsima hakkasingi.

Küll ebales vana metsavaht, küll küla tarkuridki vastates, aga õige vastus jäi toona mul teiste suust saamata. Ja kui sügis mind targemaks tegema hakkas, küsisin ise ja vastasin ise, et ju siin mõisnik ise midagi korda saatnud on. Ja talv tänas mind koolimajas õige vastusega, mis tuli emakeele õpetaja Silvi Viise suust:

Jah, parun oli see, kes paadisõiduks kraavi kaevata lasi. Ja nii ehk sündiski minus see loodusemees, kes teistega rääkima õppis ja õpetaja oligi see esimene, kes minust ehk esimest korda aru sai.

Neeruti, 1980.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks