Ühel jää ja lumepiiril juhtub vahel kummalisi asju. See Võsult Rakvere poole välja sõitev maantee tõuseb Koljakul mäkke ja just sügiseti ja kevadeti võimutseb seal vahel lumepiir.

Kui jalamehest mina mäe otsa jõudsin kord esimese oktoobrilumega, oli mäealusest mustast maast saanud valge jalgealune üleval mäeharjal. Autojuhid, kes seda mäge vahel mõõdavad, tunnistavad ikka ja jälle, et see mägi libedam on kui muu maantee.

Võsule Tartust tulev buss vahel ei tulegi Palmse kaudu, vaid libedat mäge pelgav bussijuht teeb oma sõidu Haljala kaudu. Nii sain teada ühe mäe saladuse ja ikka ja jälle on õnnestunud mul seda ka ise kogeda.

Mere poolt sisemaa poole suunduvad pilved, mis mäenõlvani jõuavad, poetavadki seal oma esimesed valged jäised pisarad ja seda teadagi miks. Nii räägib üks looduse aabits sellele, kes ise seda väljas lugemas käib või kes seda teistelt kuulata oskab.

Koljaku, 1991.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!